Koolivõrgu korrastaja ohverdaks isegi omaenda kooli
16. aprill 2012, 10:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalle Küttis, kellest võinuks saada Sirgalas looduskaitsja, on nüüd haridus- ja teadusministeeriumi asekantslerina koolivõrgu reformi esikõneleja, kes ei halastaks Järve gümnaasiumi vilistlasena isegi oma koolile, rääkimata tillukestest maagümnaasiumidest.
Sel kolmapäeval haridusfoorumi puldis kõneldes oli teie sõnum sama, mida olete viimaste kuude jooksul kõikides maakondades ringi käies korrutanud: stopp hariduslikule kihistumisele, koolivõrgus tuleb kiiresti kord majja lüüa!
Gümnaasiumivõrgu korrastamisel on muidugi oluline efektiivsus, aga meile, kes me oleme seda asja vedanud ministriga eesotsas, on tõepoolest alati olnud esimese tähtsusega gümnaasiumiõppe kvaliteedi tõus.
Kui vaatame PISA uuringuid, siis võib öelda, et näeme maailmas üsna kenad välja. Ja nagu meile öeldi, et oleme tulemuste poolest maailma seitsme riigi hulgas - no hakka või ise uskuma!
Kindlasti meil ongi head koolid, aga mulle teeb muret see, et kui võrrelda 2006. ja 2009. aasta PISA uuringute tulemusi, siis räägime hariduse kihistumisest mitte ainult gümnaasiumiastmes, vaid viimasel ajal on see raudselt jõudnud juba põhikooli. Meil on suurenenud madala sooritusega õpilaste arv ja kuigi uuring on anonüümne, ei ole tegijatel teadmata, mis koolid need on.
On näha, kuidas juba põhikoolis toimub tugevama kontingendi voorimine koolidesse, mida me kutsume eliitkoolideks. Kui varem toimus liikumine suurematesse keskustesse gümnaasiumi astudes, siis nüüd juba 1. klassi minnes. Kuna vanemad tahavad saada oma last tugevasse gümnaasiumi, viivad nad ta juba 1. klassi maalt linna. Kui tekivad puhtad gümnaasiumid, kaob vajadus seda teha. Siis ei lahku tugevam kontingent nii vara suurematesse keskustesse.
Kas see on piisav põhjus, et võtta ülejäänud lastelt võimalus kodu lähedal koolis käia?
Muidugi võib öelda, et igaühel on oma koht päikese all - kes käib eliitkoolis, kes tavakoolis. Aga ma arvan, et kui me räägime Eesti ühtluskoolist, siis vähemasti õpetajatena sellega nõus olla ei saa ja sellepärast ongi kõige olulisem põhjendus sellele reformile luua igasse maakonnakeskusesse selline akadeemiline õppekeskkond, mis oleks võrreldav Tallinna ja Tartu omaga.
Miks ma räägin maakonnakeskustest? Ma ise olen ka olnud maakeskkooli direktor, elasin 25 kilomeetrit maakonnakeskusest, oma kaks last panin Viljandi linna kooli ja nad on mulle siiamaani tänulikud. Nüüd, käies sealsamas koolis ja rääkides sealse vallavanemaga, siis tema laps ei käi enam Viljandis, vaid juba Tartus koolis. Ühesõnaga ka Viljandist on vähe.
See näitab tegelikult seda, et me vallavanematena räägime, kui oluline on see kool küla jaoks, aga oma lapsi saadame Tartu. See üks vaheetapp on ära kadunud ning sellepärast pingutame, et luua igasse maakonda kvaliteetset õpet ja mitmekesiseid valikuid pakkuv puhas gümnaasium.
Oleme nelja aasta jooksul võrrelnud riigieksamite keskmisi hindeid olenevalt gümnaasiumide suurusest. Võib öelda, et gümnaasiumi riigieksam pole üldse oluline ja seda pole vaja, see on teine küsimus. Aga me ei saa lapsi võrrelda saapanumbri või peaümbermõõdu järgi, riigieksam siiski ilmestab tegevust koolides rohkem. Ja tuleb välja, et mida väiksem kool, seda viletsamad tulemused.
See ei tähenda, et väikestes koolides õpetatakse halvemini, vaid et juba ammu on sotsiaalselt tugevamad perekonnad viinud oma lapsed linna koolidesse, on kujunenud tugevad ja nõrgad koolikeskkonnad ning meil jääb üle sellega kas leppida või teha nii, et vahed oleksid võimalikult väikesed.
Ajakirjandus on haridusministeeriumi silmis õige suurusega gümnaasiumid ristinud mammutkoolideks, mis väiksema koolikeskkonnaga harjunud inimestele mõjuvad hirmutavalt. Mis peale efektiivsuse suuruse kasuks räägib?
Näeme, et meil on Eestis praegu ikka üsna väikesed gümnaasiumid - alla 30 lapsega gümnaasiume on tervelt 26. Võib rääkida küll, et hea on õpetada ja väga hea kontrollida, aga ega siis kool ole ainult õppimise koht. Peab olema kriitiline mass, et toimuks mõistlik tegevus gümnaasiumi tasemel.
Meie näeme, et suuremate linnade gümnaasiumides võiks olla vähemalt 500, maakonnakeskuste gümnaasiumides 250 õpilast. Pole võimalik kümne lapsega klassis korraldada dispuuti või rühmatööd, pakkuda eri õppesuundi.
Ma ei ütle, et väikestes koolides halvasti töötataks. Filosoofidel on ilus väide: pole suurt vahet, kas teha valet asja õigesti või õiget asja valesti. Nad teevad tegelikult õiget asja, aga seda saaks mõistlikumalt teha suuremas koolikeskkonnas. Efektiivsemalt, nii õpilastele kui õpetajatele huvitavamalt.
Gümnaasiumis on nõutavad kolm õppesuunda, ka väikesed koolid püüavad seda täita, aga ajalehes oli näide ühest Pärnumaa koolist, kus klassis oli 16 last ja täiesti "juhuslikult" valisid kõik lapsed ühe õppesuuna. Järelikult ei olnud võimalik rohkem õpetajaid tööle palgata.
Teine asi on koolikeskkond ja tegevus. Olen öelnud neile, kes gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise mõistlikkuses veel kahtlevad, et vaadaku üle "Wikmani poisid" - omaealiste ja omasuguste keskkond toidab noorte eneseuhkust, toimub küpsemine ja maailmavaate kujundamine. Kui maja peal jooksevad 1. klassi lapsed jalge vahelt läbi, on see hoopis teistsugune õppekeskkond.
Või võtame isetegevuse, näiteks koorilaulu. Maakeskkoolis töötamise ajast mäletan, kui suurte raskustega saime kokku koori, sest lapsi oli niivõrd vähe. Kui on suurem klass, siis igaüks leiab oma: kes käib maleringis, kes laulab, kes tantsib. Viiele ei suuda nii palju erisuguseid võimalusi pakkuda. Need on asjad, mis on ju lapsele silmanähtavalt kasulikud.
Kui teil oleks vaba voli joonistada Ida-Virumaa koolivõrgu kaart ja see ka ellu viia, siis milline see oleks?
Mina teeksin niimoodi, et eesti põhikooli järgse gümnaasiumi koondaksin Jõhvi loodavasse maakonnagümnaasiumisse. Praegu läbirääkimised käivad ja võib-olla õnnestub juba lähiajal leida ka raha, et Jõhvi ambitsioone täitma hakata.
Nimelt otsustas valitsus, et Eesti rahva muuseumi ehitamiseks planeeritud Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest kuni 24 miljonit eurot suunatakse gümnaasiumireformi elluviimise toetamiseks. Sellest summast jätkuks mõne kooli jaoks, mis peavad valmima 2015. aastaks. Ma ei tea täpselt, milliste tingimustega see meede tuleb, võib-olla ollakse vastu päris uute majade ehitamisele, aga see selgub töö käigus.
Ja teie oma koolis - Kohtla-Järve Järve gümnaasiumis - tõuseks teie käsi gümnaasiumiastet maha tõmbama, olgugi et tegemist on kooliga, mis näitab aastast aastasse hiilgavaid tulemusi nii riigieksamite edetabelis kui ka värskes koolilõpetajate palgataseme uuringus?
Kui ma mõtlen seda, millest Kohtla-Järve laps ilma jääks, kui Jõhvi loodaks suurepärane õppekeskkond, siis jah, tooksin selle ohvri. Kaks gümnaasiumi 10 kilomeetri kaugusel - see on ikka absurd, mis me teinud oleme.
Oma kooli vaim võib olla tugevam kui ratsionaalsed argumendid.
Viljandis tehti ära kolme gümnaasiumi ühendamine ja oli näha, et kolme koolikultuuri kokkuviimine on tõepoolest väga keerukas, aga need ohvrid tuleb tuua, kui silme ees on see, mis kasu sellest tõuseb.
Saan ma õigesti aru, et ühest eestikeelsest gümnaasiumist Ida-Virumaale piisab?
Ma tean, et Narva eesti gümnaasiumi direktor tuleb mulle selle jutu peale kallale, aga kui palju on sealses koolis eestlasi? Küsisin direktorilt, mitmes klassis tehakse klassiõhtuid eesti keeles. Ta ütles, et umbes pooltes. Nii et ükskõik kui armas meile poleks Narva eesti gümnaasium, oleks selle gümnaasiumiastme sulgemine eestlaste enda huvides. Siiski arvan, et ühegi poliitiku käsi ei tõuse sulgema Narva ainsat eestluse kantsi.
Mina hakkaksin pihta Jõhvi maakonnagümnaasiumi ülesehitamisega ja elame, näeme, mis edasi saab.
Millised on teie mälestused Järve gümnaasiumist, mille te 44 aastat tagasi Kohtla-Järve 1. keskkooli nime all lõpetasite?
Väga head. Minu ajal oli seal kolm paralleeli, piisavalt palju lapsi. Siiamaani on kooli ajast palju sõpru. Sealt saadi korralik haridus - minu klassist oli üksainus, kes ei lõpetanud kõrgkooli.
Aga kui paljastada üks saladus, siis enne tänavust ma ei olnud Järve gümnaasiumis käinud juba aastast 1969. Meie lennul oli okas hinges: lõpetasime 1968. aastal ja 1969. aastal olime veel vilistlaste kokkutulekul, aga mõni aasta hiljem koliti kool meie armsast torniga majast minema ja meie oma klassiga otsustasime, et oma jalga me uude koolimajja ei tõsta.
Nüüdki läksin sinna ametiisikuna, mitte vilistlasena - mind kutsuti "Tagasi kooli" raames tundi andma.
Olete olnud elu jooksul õpetaja, koolijuht, linna haridusametnik, maavanem ja nüüd viimased kolm aastat ministeeriumi tippametnik. Milline nendest ametitest on olnud kõige hingelähedasem?
Kõige rohkem meeldis mulle tegelikult õpetajatöö. Mulle isegi ei meeldinud niivõrd tunniandmine, kuivõrd klassijuhataja töö. Käisin lastega matkadel Baikalini välja. Mul oli idee oma kooli matkaringiga teha tiir peale tervele Nõukogude Liidule. Hakkasime peale Koola poolsaarelt, käisime Karjalas, Karpaatides, Kaukaasias, kõrbetes... See on asi, kus saad noore inimese kujundamise juures olla.
Olen tegelikult lõpetanud ülikooli geograafina - mitte õpetajana, vaid loodusteadlasena. Minu tehtud on üks Sirgala karjääri aherainepuistangu kava, mis valmis diplomitööna. Kui tulin sõjaväest tagasi, ütles tollane looduskaitse valitsuse juhataja Heino Luik, et tal Tallinnas korterit anda ei ole, et mine tee välitöid Sirgalas ja aasta pärast saad pealinna korteri.
Läksime naisega, kes on pärit Viljandimaalt, Sirgalasse ja leidsime, et seal oli üks eestlane - metsaülem. Siis naine ütles niimoodi: kui tuled siia, siis üksi. Nii lõppes minu looduskaitsja karjäär. Aga kooli sattusin nii, et minu naine oli õpetaja. Aitasin tal tunde ette valmistada ja mulle hakkas nii meeldima, et läksin ka ise õpetajaks.
Kui sageli teis praegu rännumees ärkab?
Suhteliselt harva ja kui päris aus olla, siis pole ka nii väga kusagile minna. Ma püüdsin Eesti aja alguses teha matku Austria mägedesse ja Rootsi, aga see kõik on nii paganama kultuurne - enne kuru on õlleputka, kuru taga on järgmine. Ühesõnaga minu jaoks liiga tsiviliseeritud.
Kui Kamtšatkal ei näinud kaheksa päeva järjest midagi muud kui, vabandust väljenduse eest, karusitta, siis see oli põnevam. Eks inimene läheb ka vanemaks ja igal ajal on oma tegevused. Aeg on vilju külvata ja aeg on lõigata.