"Eesti haridus on päris hea järje peal"

Jaak Aaviksoo ütleb, et kui leitakse võimalus ainekavade mahtu vähendada, võib tulla tagasi idee juurde kooliaega lühendada. Foto: Peeter Lilleväli

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo usub, et mitte seaduse jõuga, vaid hea nõuga tehtud töö kannab paremini vilja ja koolivõrgu korrastamist puudutavad otsused võiks usaldada kohalikele omavalitsustele.

Pikka aega on tahetud haridussüsteemis säästa, et tõsta õpetajate palku. Eelmisel nädalal tekitas palju vastukaja Tartu ülikooli professori Jaak Vilo ettepanek lühendada kooliaega 11 aastale, sest see tooks kokkuhoidu koolis ningvõimaldaks noortel varem erialasele haridusele pühenduda ja tööturule jõuda. Mida teie sellest arvate?

Eks niisuguseid mõtteid on ka varem välja öeldud, aga praegu arvan, et see tekitaks tohutult palju pingeid. Nagu me kõik teame, on meie ainekavad üle koormatud ja kui tahame seda sama mahtu toppida 11 aasta sisse, siis sellest kindlasti mingit head nahka ei tule. Mõtleme välja, kuidas saaksime ainekavade füüsilist mahtu vähendada ja kui me sellega hästi hakkama saame, siis tuleme selle küsimuse juurde tagasi.

Räägime ju sellest, et me ei jõua läbi võtta. Juba sõnakasutus näitab, et koolides võetakse läbi mingisugust tohutut raamatukogu. Mõttelaadi peaks muutma, et meil ei ole vaja midagi läbi võtta, vaid on vaja isiksust arendada ja need on erinevad harjutused. Nagu rauda tõstetakse: tähtis ei ole raua tõstmine, vaid see, et jõud kasvaks.

Veel hiljuti andis ministeerium mõista, et riik hakkab sekkuma koolivõrgu korrastamisse, kui kohalikud omavalitsused sellega toppama jäävad. Sel nädalal Jõhvis vene haridustöötajatele esinedes oli teie sõnakasutus juba hoopis leebem: seaduse jõudu ei kasutata ja omavalitsusi usaldatakse.

Vene keeles on üks hea ütlus, et doverjai, no proverjai. Ehk siis anname kindlasti väga selgeid signaale, mis on mõistlik ja kuhu suunas peaks liikuma, aga loodame, et mitte seaduse jõuga, vaid hea nõuga tehtud töö kannab paremini vilja. Et lõpuks meist saavad võib-olla suuremad sõbrad kui siis, kui hakkame seda jõuga lahendama.

Aga ühel hetkel ütlete siiski, et kaua võib ja nüüd aitab?

Ma ütlen naljaga pooleks, et kui ma selle valitsuse lõpuni vastu pean, siis peaks midagi olema tehtud ka, päris tühjade kätega ei taha ametist lahkuda. Aga tegelikult arutatakse koolivõrgu korrastamist väga paljudes omavalitsustes. Näiteks Tartu on väga palju teinud. Kui ütlesime, et Narva võiks jääda kaks gümnaasiumi, siis narvalased ei kukkunud ehmatusest pikali, vaid olid nõus asja arutama. See on hoopis teine olukord kui aasta tagasi.

Positiivne on Sillamäe gümnaasiumi näide, kindlasti siin Jõhvis midagi muutub... Ma arvan, et aastaga on mõttelaadis väga suured muutused toimunud, samas me ei ole ühtegi vägivaldset otsust teinud. Me ei ole tegelikult mitte midagi teinud peale rääkimise.

Eestis on üle 200 gümnaasiumi. Mina olen öelnud, et saaksime üsna hästi hakkama, kui neid oleks 50 või 100. Ja see ei olegi kõige tähtsam, kas neid on täpselt 50 või 100. Kui me juba saame aru, et 200 on selgelt liiga palju ja see makstakse kinni väiksemate palkade ja kehvemate tingimustega, siis arvan, et liigume õiges suunas.

Tean ka seda, et enne kohalike omavalitsuste valimisi on neid otsuseid vastu võtta eriti raske. Kui see üle jõu käib, siis ootame need valimised ära ja loodame, et uus ametisse astuv kohalik võim võtab julguse kokku. Kindlasti tulevad need otsused kasuks õpilastele ja nendele õpetajatele, kes endale tugevates gümnaasiumides tööd leiavad.

Jõhvi gümnaasium ootab uue gümnaasiumihoone ehitamiseks rahalaeva, mida hakatakse esimestele puhta gümnaasiumi loojatele lähiajal Euroopa regionaalarengu fondist jagama. Kas Jõhvi gümnaasium võib arvestada teie toetusega?

Kuna see on Euroopa Liidu reeglite järgi konkurentsipõhine, siis loodan, et Jõhvi ettevalmistustöö on piisavalt veenev, et see raha ka siia jõuab. Ma ei saa sekkuda sõltumatute ekspertide sõltumatusse arvamusse, aga mul oleks hea meel, kui Jõhvi tuleks korralik puhas gümnaasium.

Sest kus on pudelikael? Me muretseme väga väiksemate maakonnagümnaasiumide pärast, sest lapsed kipuvad Tartusse ja Tallinna. Viljandi, Haapsalu ja Jõgeva on praeguseks otsustatud, sinna tulevad riigigümnaasiumid. Nagu Gorbatšov ütles: protsess pošol. Arutelud on praegu palju konstruktiivsemad kui aasta tagasi.

Aasta on möödas vene gümnaasiumides osalisele eestikeelsele õppele ülemineku algusest. On teil signaale koolidest, kus on sellega täiesti jänni jäädud? Või on rohkem selliseid gümnaasiume, kus üleminek läheb libedalt?

Ma ei usu, et üleminek läheb kusagil libedalt. Eks kõik pingutavad, olgu põhjuseks siis uus riiklik õppekava või eestikeelne õpe. Oleme ise võtnud siin põhimõttekindla joone, et see on otsustatud asi, me liigume selles suunas, aga kui keegi jääb natukene maha, siis toetame ja abistame.

Kui kõik õpilased ka eesti keeles aru ei saa ja tunnis vene keeles räägitakse, ei kuku see kool ümber ja Eesti Vabariik ei lähe sellepärast hukka. Seda on vaja mõistusega võtta.

Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate suvekoolis Sakal tundis üks äsja gümnaasiumi lõpetanud vene noormees muret sellepärast, et kui eesti keele oskus on kehv, ei tule aruteludest tunnis midagi välja ja arutlusoskus on tänapäeva noortel niigi nõrgavõitu. Kas jagate seda muret?

Muidugi on see probleem olemas. Olen ise sattunud niimoodi Saksamaale, et oskasin esialgu öelda ainult Guten Morgen. Võttis ikkagi väga kaua aega, et üldse aru saada, millest räägitakse ja veel kauem, et debatti sekkuda.

Muidugi on see võõrkeeles keeruline, aga see ei ole võimatu ja kes sellega hakkama saab, on ikkagi kahekordselt tugev. Need, kes valdavad vabalt eesti keelt, lisaks vene emakeelt ja inglise keelt, on tulevikus kindlalt konkurentsivõimelisemad kui ainult eesti ja inglise keele valdajad.

Me ju teame, et paljud lapsed alustavad oma kooliteed täiesti võõrkeelses keskkonnas, et vanemad on läinud ära Ameerikasse, Prantsusmaale või Jaapanisse ning lapsed lähevad seal kooli ja saavad hakkama. Kindlasti mitte kõik ja kindlasti mitte kergelt, aga ärme mõtle seda probleemi suuremaks, kui see on. Noored inimesed on võimelised paljuks, kui on motivatsioon ja selge arusaamine, et see on vajalik ja mõistlik.

Noored võivad ju olla võimelised, aga kõikides kohalikes omavalitsustes, näiteks Tallinnas ja Narvas, pole sellist aru saadud, et üleminek on vajalik ja mõistlik.

Tõepoolest teame seda, et paljudel juhtudel on olnud keeleküsimuse ümber rohkem või vähem üldpoliitilisi, mitte niivõrd hariduspoliitilisi pingeid. Tunnen siiski, et valitseb üksmeel, et suurem tähelepanu riigikeele oskust edendada on õige ja õigustatud.

Palgakäärid, mis paraku eksisteerivad Eesti Vabariigis, aga ka karjäärivõimalused nii avalikus kui ka erasektoris sõltuvad väga oluliselt riigikeele oskusest. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, Saksamaal, Venemaal, Hiinas või kus iganes. Ja usun, et meie jõupingutused, mis me teeme, et riigikeele oskust parandada, on sammud õiges suunas.

Me näeme, et koolides, kus riigikeele oskus on edenenud, on edenenud ka nende lõpetajate konkurentsivõime nii ülikooli astudes kui ka edaspidi tööturul. Ei ministeeriumil, valitsusel ega parlamendil ole plaani kaotada Eestist venekeelsed koolid. Usun, et suudame aastakümnete jooksul säilitada heas vene keeles toimiva põhihariduse, aga see poliitika, mis puudutab õpikeelt gümnaasiumis ja ülikoolis, jääb ilmselt kehtima sellisena ka eelseisvateks aastateks.

Jätkuvalt on avatud võimalus eranditeks. Nii, nagu valitsus tegi erandi saksa gümnaasiumile saksa keeles viia õpetus läbi suuremas mahus kui 40 protsenti, mida lubab praegune seadus, näeme riiklike kokkulepete alusel võimalust jätkata vene gümnaasiumil või vene lütseumil, kui jõuame kokkuleppele kõikide osapooltega. Miks mitte ei võiks sama teed minna prantsuse lütseum või inglise kolledž? Nii palju paindlikkust suurte maailma keelte suhtes saab ka väike Eesti Vabariik endale lubada.

Mis hinde panete enne kooliaasta algust Eesti haridusele?

Vaatamata tungivatele probleemidele ja otsitavatele lahendustele on Eesti haridus ja koolielu tervikuna päris hea järje peal. See töö, mida on tehtud ja mida tehakse, on heal tasemel nii rahvusvahelises võrdluses kui ka varasemate aastatega võrreldes. Ma ei jaga nende inimeste muret, kes kurdavad, et kooli lõpetavad ja ülikoolis õpinguid alustavad noored on iga aastaga aina kehvema haridusega.

Tõsi, ilmselt on kooli lõpetavate noorte teadmised veidi erinevad nende noorte teadmistest, kes lõpetasid siis, kui minuealised said kooliküpsustunnistuse. Ühiskond meie ümber on muutunud, see keskkond esitab teistsuguseid väljakutseid ja see, millega lapsed väljaspool kooli ja kodu kokku puutuvad, on kiiremini muutuv, suuremaid riske täis, dünaamilisem, rahvusvahelisem jne.

Usun, et möödunud aasta sisse on jäänud lisaks õppetööle ka üsna palju vaidlusi ja arutelusid selle üle, missugused võiksid olla muutused hariduskorralduses, mida asuda otsustama ja seejärel ellu viima. On olnud juttu koolivõrgust ja vajalikest muutustest, aga ka teistest hariduselu ees seisvatest probleemidest, on selleks õpetajate staatus ja töötasu või koolide otsustusõigust ning uut õppekava puudutavad küsimused.

Millist palganumbrit te õpetajatele uueks aastaks lubate?

Oleme aasta otsa ministeeriumis töötanud selle nimel, et suunata rohkem tähelepanu ja raha õpetajate töötasudesse. Rahvusvahelisest võrdlusest teame, et enamikus arenenud riikidest läheb 60 protsenti haridusrahast õpetajate palkadeks. Soomes on see protsent 53 ja Eestis vaevalt 40. Päris kindlasti on võimalik haridusraha oluliselt suuremal määral suunata, lahendamaks kõige olulisemat küsimust - õpetajate palgaprobleemi.

Minu arvates on õige, et kõige rohkem peab palk tõusma neil, kellel see on väikseim, ehk alustavatel õpetajatel. 700 eurot kuus pole palju, aga see on see, mida ministeerium ja valitsus saavad alates 1. jaanuarist alampalgana garanteerida. Soov on 20protsendiline palgatõus, aga see ei tundu siiski reaalne. Sest õigustatud soovijaid on palju: politseinikud, päästjad...

Kuu-pooleteise pärast on täpsemalt teada, kui palju keskmine palk tõuseb. Esimene allikas on kindlasti suunata haridusraha prioriteetselt õpetajate palkadeks, teiseks peaks lisa tulema koolivõrgu ümberkorraldustest ja kolmandaks olen kindel, et täiendav raha tuleb ka riigieelarvest.