Viivikonna viimased parandamatud optimistid

Sisse sõites avanev vaade ei sisenda optimismi. Foto: Peeter Lilleväli

Viivikonna poole sõites keerlesid kujutluses nukrad pildid väljasurevast asulast, sest just selline maine on viimastel aastatel kujunenud Kohtla-Järve kõige kaugemal linnaosal. Ent ilusal sügispäeval kohapeal nähtu ja kuuldu mõjul stereotüüp murdus. Varemed ei ole muidugi kuhugi kadunud ja tänavate seisukorda ei saa samuti eeskujulikuks nimetada, aga tekkis siiras soov uskuda, et Viivikonnal on tulevikku.

Sissesõidutee ääres seisvad lagunenud majad ja viltuvajunud silt "Viivikonna" ei sisenda optimismi, ent mõnesaja meetri pärast vaade muutub − pügatud muruväljakul seisab koloriitne varikatus ja selle all puutüvest nikerdatud mehikesed... Ka tänavapilt lubab arvata, et pole siin sugugi kõik nii halvasti.

Puuskulptuuridest pisut tagapool teispool tara keeb elu: müriseb traktor, sagivad inimesed... Selgub, et kümmekond aastat tagasi pandi siin uuesti tööle saeveski, millest on viimasel ajal saanud küll mitte suur, aga toimiv ettevõte. Selle töötajad ongi Viivikonda ehtivate arvukate puuskulptuuride autorid. Vivikonna OÜd juhib kohalik mees Vjatšeslav Naumov ja seal töötab üheksa inimest. Tõsi, peaaegu kõik käivad siin tööl kaugemalt, sest kohapeal nõutava kvalifikatsiooniga inimesi pole.

"Olen siin sündinud, kasvanud ja elanud kogu elu, seepärast ongi see mulle parim koht maailmas," jutustab Vjatšeslav. "Kunagi oli Viivikonnas palju inimesi, palju noori. Sellel väljakul mängisime jalgpalli. Praeguse Ida-Viru maavanema Andres Noormäega olime naabrid. Üldse elas siin palju inimesi, kes on elus midagi saavutanud. Mulle meeldib siin praegugi, kuigi mul on ka Sillamäel korter. Maja hakkasin ehitama kui suvilat, aga nüüd elan siin alaliselt. Rõõmustab, et siia on hakatud tagasi tulema, igatahes on ümbruskonnas mitmed majad müüdud ja aegamööda käib nende taastamine. Ka suvilaomanikud ehitavad."

Vjatšeslav ei nõustu sellega, et Viivikonda nimetatakse seniajani väljasurevaks, on ju kõik eramajad ümbruskonnas müüdud ja inimesed naasevad aegamööda. Ta lausa solvub, kuuldes, kui keegi nimetab linnaserva kodutute varjupaigaks.

"Pole siin mingeid kodutuid ega saagi olla, sest nendes tingimustes elamiseks tuleb pidevalt tööd teha: ahju kütta, puid lõhkuda, toidu järele sõita ja nii edasi. Mainitud "seisuse" esindajad ei taha aga midagi teha ja eelistavad elada seal, kus saab muidu läbi, olgu selleks kas või prügimägi. Meil ei saa midagi niisama."

Infrastruktuuri puudumisest hoolimata kinnitab mees, et tal ei ole siin igav − alati on midagi teha ja vajaduse korral võib ka linna sõita.

Puuskulptuurid on pigem hobi, mida harrastavad Vjatšeslavi kõrval teisedki saeveski töötajad. Eskiise aitab teha kutseline kunstnik.

"Mõnikord tuuakse saeveskisse tüvesid, mida me ei saa nende parameetrite pärast vastu võtta," selgitab saeveski juht. "Nii me lõikamegi neist puhkehetkedel mitmesuguseid asju välja − oma lõbuks. Mõnikord kingime neid kas partneritele või sõpradele, teinekord kaunistame territooriumi, nüüd juba kaugemalgi. Kui iga linlane teeks kas või mõne meetri oma majaümbrusest korda, poleks vaade isegi varemetest hoolimata enam nii masendav."

Tänavad on inimtühjad

Muljet jalutuskäigust tänaval ei saaks nimetada masendavaks, aga võib-olla tulenes see ilusast ilmast. Isegi seal, kus kõik on varemeis, ei tundunud miski liiga koledana − majade ümber punetasid füüsali laternad, taeva taustal aga sügiseselt kirjud puudevõrad... Märkasime renoveeritud maju, nende seas ka kaunima maja tiitli väärilisi...

Ent kuidas me ka ei üritanud, argipäeva keskpäeval me inimesi tänaval ei näinud. Ja pole ka ime, sest kauplus, postkontor ja muud asutused on siin suletud ja kõige vajaliku järel käiakse Sillamäel või teistes linnades.

Juba päris tänava lõpus kohtasime pensionäri Matrjona Baali, kes jutustas meile, et suviti on Viivikonnas suvitajate tõttu rahvarohkem, kuid ta ise käib siin aasta ringi peaaegu iga päev.

"Elan Sillamäel koos tütrega," rääkis naine. "Viivikonnas elasin 1964. aastast, käisin siin koolis, kogu elu möödus siin. Siin on mu maja, see on vana ja elada selles enam ei saa, eriti talvel. Aga ma käin siin aasta ringi, sest mul on loomadest kahju − suvitajad võtavad kevadel kassipoegi, aga sügisel sõidavad ära ja jätavad maha. Eks ma siis vaaritangi neile süüa. Hea on, et kalamehed võtsid pooled kassid Peipsi äärde, toidavad kalaga. Praegu on alles veel kümmekond, tulen toime."

Mis teeb muret linnapeaabile?

Iga nädal astub siitkandist paariks tunniks läbi linnapeaabi Tiit Lillemets, kes pole samuti nõus määratlusega "väljasurev linnaosa".

"Registri andmetel elab siin 132 inimest − 90 Viivikonnas, ülejäänud Sirgalas − , aga alaliselt elavad umbes pooled, enamjaolt vanemad inimesed," selgitab Lillemets. "Tegelen selle linnaosaga peaaegu aasta ja võin väita, et see on elamiseks väga hea koht: siin on vaikus, puhas õhk ja head teed, bussid käivad korrapäraselt. Muru niidetakse, puid lõigatakse, talvel lükatakse lund... Usun, et siin on täiesti võimalik elu jälle käima panna − ehk mitte endise mahus, aga erasektor võiks vabalt areneda. Inimesed on siin enne elanud ja elavad edasi, eriti need, kes siin sündinud ja kasvanud, mõned on ära sõitnud, aga tagasi tulnud, maja ostnud, selle korda teinud ja elavad sees. On ka kindlaid ideid Viivikonna taaselustamiseks, aga konkreetset tegevust veel pole, seepärast jätan praegu rääkimata."

Vestluskaaslane meenutab, et kui ta aasta tagasi uues ametis siia esimest korda kohale tuli, imestas ta kõige rohkem selle üle, et inimesed ei olnud käega löönud ega plehku pannud, vaid on jäänud paigale ega kaota lootust.

"Nad teavad, kust abi otsida, küsivad ja teevad ettepanekuid, kohanevad," räägib Lillemets. "Ei saaks öelda, et see linnaosa teeks rohkem peavalu kui teised. Ühistranspordi graafikuga olid probleemid, aga need said lahendatud."

Linnapeaabi tunnistab, et lagunevad majad oleks õigem lammutada, aga esialgu ei ole see võimalik ja põhjus ei ole selleks vajalikes märkimisväärsetes summades, vaid selles, et enamikul sellisest kinnisvarast on omanikud.

"Tegeleme nende otsimisega," selgitab ta. "See ei ole lihtne ega käi kiiresti, aga olen kindel, et ajapikku õnnestub need probleemid lahendada. Varemeid on ebameeldiv vaadata, ka vandaalid ei maga, aga see on meie praegune reaalsus."

Sõjaväelastele pretensioone ei ole

Varemed on ammu silma hakanud sõjaväelastele − siin toimuvad mitu korda aastas õppused. Kui need esialgu põhjustasidki kohalikele palju meelehärmi, siis nüüd pidavat rahvas neid isegi ootama.

"Mõnele on see pisuke meelelahutus, teisele tuluallikas: pärast õppusi korjatakse padrunikestad kokku ja viiakse kokkuostu. Räägitakse, et sõjaväelased jagavad kohalikega oma toidupakke," jutustab Tiit Lillemets. "Kõik on ammu harjunud ja õppustest teatatakse varakult ette. Ühesõnaga −  meil pole etteheiteid sõjaväelastele ega kohalikel mulle."

Asum valmistub talveks

Teenindusettevõtte Sirglat juhi Valentin Baltšunase sõnul elamufondi teenindamisega või tänavahooldusega eriti teravaid probleeme praegu ei ole.

"Tegeleme tavaliste igapäevaste asjadega," võttis ta kokku. "Nii-öelda lahendame probleeme sedamööda, kuidas need tekivad, ja võimaluste kohaselt. Kanalisatsioon toimib, aga vesi on meie uhkus − pärast torustike väljavahetamist umbes viie aasta eest on see Ida-Virumaa puhtaim vesi. Keskkütet ei ole siin enam aastaid, aga siia elama jäänud on kohanenud − mõni kütab elektriga, mõni lasi endale ahju või pliidi panna. Nii et laias laastus ei olegi kaebamiseks põhjust."

Kõik, kellega õnnestus jutule saada, on tuleviku suhtes üsna optimistlikud, nii et pärast seda külaskäiku võime meiegi väita, et kuuldused Kohtla-Järve kaugeima linnaosa väljasuremisest on tugevasti liialdatud.