Kurtna järvede veetase alaneb päevadega

Jaanus Terasmaa sõnul on Martiska järve kunagisest looduslikust veemahust praegu veel vaid kolmandik alles. Foto: Peeter Lilleväli

Jätkuvalt langeb veetase kõige kiiremini kolmes Vasavere veehaarde mõjupiirkonnas paiknevas järves.

"Homme on mul põlevkivikonverentsil vaja ettekanne pidada; ühendasime kaks asja ja tulime päev varem kohale, et järvede veetasemed üle vaadata," põhjendab kesknädalal koos kaaskonnaga Kurtnasse tulekut Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi vanemteadur Jaanus Terasmaa.

Tema juhitav järvede töörühm alustas Kurtna järvede veetaseme seiramist 2012. aasta kevadel, paigaldades seitsmesse järve ajutised veetaseme mõõdulatid. Sestsaadik on neid latte käidud järjepidevalt vaatamas ning mõne järve äärde on tulnud taganenud veepiiri tõttu juba teinegi mõõdulatt panna.

"Kui selle lati 2012. aasta juunis maasse panime, ulatus see viis sentimeetrit veest välja, teise lati panime aasta hiljem ja praegu tundub, et oleks juba kolmandat vaja," tõdeb Terasmaa enim langenud veetasemega Martiska järve kaldal seistes.

Eelmine veetaseme mõõtmine oli 3. novembril, üheksa päeva hiljem on see veel kaks sentimeetrit allpool ja tähendab 2012. aasta kevadega võrreldes 110 sentimeetrit miinust.

Vana mõõdulatt juba paistab

Järvede ringkäigu teevad kaasa ka Iti Jürjendal ja Maili Lehtpuu keskkonnaametist, kelle huvi on seotud aasta lõpuks valmiva kaitseala kaitsekorralduskavaga. Arutatakse seirekaevude võrgu tihendamise vajadust, räägitakse sellest, et kuna järvede veetase on all, pakub see hea võimaluse vees ja veepiiril seisvate, eelmisest madalseisust jäänud puutüvede ning võimust võtva pilliroo eemaldamiseks.

Järgmises peatuskohas, Kuradijärve veerel, võetakse jutuks, et taganenud veest maha jäänud toitainerikas orgaanikakiht oleks hea eemaldada, sest muidu kandub see järve, kui vesi ükskord tõusma peaks hakkama. Kuidas - ja kas üldse - seda teha saaks, nii et asjast järvele ikka kasu, mitte kahju tõuseks, tuleb ilmselt ekspertidelt küsida.

Kuradijärv on eelmisest, üheksa päeva tagusest mõõtmisest saati kolme sentimeetri jagu alanenud ja esimese mõõtmisega võrreldes on miinus juba 116 sentimeetrit.

"Kunagise miinimumtaseme mõõdulatt on veest välja kerkinud," märkab Jaanus Terasmaa, et tollane miinimum juba paistab.

Kaevandusvesi peab jääma

Järgmine peatus on Raudi kanali väljavoolu juures. Kunagise oja asemele rajatud kanal toob järvedesse kaevandustest välja pumbatavat vett, millel on kõrgem temperatuur ning mis sisaldab ohtralt sulfaate, palju kaltsiumi ja mineraalseid osakesi. Selle mõjul on muutunud järvede vee keemiline koostis, mis mõjutab oluliselt järveelustikku.

Pärast seda kui Viru kaevandus mullu kevadel suleti, vähenes vee hulk Raudi kanalis märgatavalt ning järvedes varem 40 korda aastas vahetunud vesi vahetub nüüd vaid 17 korda aastas. Kriitiliseks piiriks loetakse seitse korda - sellest harvema veevahetuse tagajärjel hakkab põhjasetetesse kogunenud fosfor vette tagasi vabanema, pannes seal taimestiku vohama ning järve seisund hakkab kiiresti halvenema.

"Ilmselt tänu kiirele veevahetusele on läbivooluveega järvede ökosüsteemid praegu veel stabiilsed," märgib Terasmaa. "Kui Nõmmejärv on kord juba läbivoolujärveks muudetud, siis selle kunagine looduslik seisund enam ei taastu. See tähendab, et Raudi kanali kaudu peab sinna vesi jõudma ka pärast seda, kui Estonia kaevandus ükskord suletakse. Jah, selles vees on palju sulfaate, aga kanali kuivaks jäämine on järvede jaoks hullem variant."

Järved käituvad erisuguselt

Kurtna väärtuslikem järv Valgejärv on Terasmaa sõnul kõige paremas seisundis. Selle teisel kaldal kasvab veel isegi vesilobeelia, mis Martiska järvest eelmise sajandi üheksakümnendate aastate teises pooles kasvukoha kuivale jäämise järel ära kadus.

"Ka Valgejärves on veetase langenud, aga oluliselt vähem kui Martiskas. 2012. aasta kevadel oli nende kahe veetase täpselt samal kõrgusel, siis toimus aga kiire lahknemine ja praegu on neil juba 60 sentimeetrit vahet."

Martiskast Valgejärveni on umbes kilomeeter. Terasmaa ütleb, et järvede vahele jääb Vasavere oru nõlv ja geoloogiliselt on nad siiski erisugustel kohtadel, ent nii suurt erinevust veetasemes see siiski põhjustada ei tohiks. Niisiis kaldub mõte jälle Vasavere veehaardele, mille mõjuvälja jäävad nii kiiresti alanevad Martiska kui Kuradi- ja Ahnejärv, ent mitte Valgejärv.

Kirjakjärv jätab kinnikasvava mulje.

"Pärast seda kui Raudi kanalit 1968. aastal süvendati, kandis kiiremaks muutunud veevool poolest Särgjärvest setted täiesti minema ning need kandusid tagumistesse järvedesse," räägib Terasmaa.

Kui 2012. aastal kõikus Kirjakjärve veetase 10-15 sentimeetri piires, siis järgmisest aastast alates - peamiselt pärast Viru kaevanduse sulgemist - on langus olnud 39 sentimeetrit.

Kaevandamise kaudne mõju

Vasavere veehaarde rajamisele 1972. aastal järgnes selle mõjupiirkonna järvede veetaseme kiire kukkumine. Teine mõjutaja, Pannjärve liivakarjäär, hakkas põhjaveetasemest allpool kaevandama aastal 1987.

"Ajapikku järved taastusid, 2012. aastaks jõudis veetase mõne meetri kaugusele looduslikust tasemest. Amortiseerunud veehaardest võeti vett umbes 4500 kanti ööpäevas. Siis veehaare renoveeriti ja ööpäevane veekogus kasvas keskmiselt 6700 kandini," näeb Terasmaa veehaarde ja järvede veetaseme vahel otsest seost. "Vähemalt poole nende kahe järve veetaseme juba üle meetri ulatuvast langusest võib lugeda veehaarde põhjustatuks."

Terasmaa nimetab seda kaevandamise kaudseks mõjuks: "Me ei peaks Vasaverest vett võtma, kui saaksime vee kätte ordoviitsiumi kihist, mille paraku on kaevandamine kuivaks jätnud."