Ida-Viru tuntuim psühhiaater Georgi Belotserkovski ei tea, mis on hullusärk

Georgi Belotserkovski ütleb, et ta ei tea, mis saab Ahtme haiglast tulevikus, sest see sõltub haigekassa lepingu olemasolust. Foto: Peeter Lilleväli/Põhjarannik

Mitukümmend aastat piirkonna ainsat psühhiaatriahaiglat − Ahtme haiglat − juhtinud Georgi Belotserkovski tunnistab, et pole suutnud endale mantlipärijat leida ning ka arstide leidmisega on raskusi. Põhjarannikule oma juubeli eel antud intervjuus räägib ta oma tööst sügaval nõukaajal ning võrdleb seda tänase päevaga. 

Saate peagi 70aastaseks. Kui palju te oma elust olete psühhiaatriaga tegelnud?

Psühhiaatriahaiglas olen töötanud juba 18. eluaastast. Alustasin tööd patopsühholoogilises laboris, siis töötasin meditsiinivennana, samal ajal kui ülikoolis õppisin. Pärast 3. kursust sattusin psühhiaatriahaiglasse praktikale ja nii ma sinna jäingi. Arstina olen töötanud 1972. aastast, kui kõrgkooli lõpetasin. 

Kas nii kaua psühhiaatrias töötamine enda psüühikale kuidagi ei mõju?

Muidugi mõjub. Asi on selles, et väliselt me üksteisest ju ei erine (välja arvatud mõned haigused, mis võivad välimusele mõjuda). Kuid inimesed ei taha kunagi olla koos nendega, kes neist erinevad. Seepärast on psühhiaatriateenistusi alati kusagile kaugemale tõrjutud. 

Aga on üsna levinud arvamus, et psühhiaatrid muutuvad oma käitumiselt ja suhtlemislaadilt kuidagi oma patsientide sarnaseks. On see nii?

No mitte päris. Aga inimesed, kes seal töötavad − mitte ainult arstid, vaid ka õed ja muu personal −, veedavad ju suure osa oma elust nende patsientidega koos ning on selge, et selliste inimestega suhtlemine erineb tavasuhtlusest. Ja ehk tõesti arenevad sellised loomuomadused, et sa hakkad mingeid asju näiteks põhjalikumalt selgitama. Minu tutvusringkonnas pole keegi minu puhul aga selliseid muutusi veel täheldanud. Peale abikaasa (naerab). 

Teie eriala spetsiifika on ikkagi seotud inimese ajuga, mida peetakse inimorganismi kõige keerulisemaks osaks...

See on keeruline küsimus. Mina seletaksin asja nii. On olemas arvuti ning internet. Kui läheb rikki arvuti, siis suhtlust ei toimu; kui kusagil internetiühenduses on viga, siis samuti mitte. On olemas sellised haigused, kus rikki läheb "arvuti", ning sellised, kus "internet".

Psüühikahäired väljenduvad ju inimestevahelistes suhetes, need segavad suhteid. Ma ei tea, kuidas aga toimivad need "sidevahendid". Kui asi oleks ainult inimajus, oleks lihtsam, sest on olemas hulk seadmeid, mis aitavad teada saada, mis ajus toimub. Mis aga juhtub seal, kui asi on ajudevahelistes suhetes, seda ei tea vist keegi. 

Ütlesite, et psühhiaatriahaiglaid on kogu aeg püütud ühiskonnas kusagile silma alt ära lükata. Kas siiamaani eksisteerivad ühiskonnas psühhiaatria-alased stereotüübid, kus need patsiendid on kuidagi alavääristatud ning neid on peetud mitte päris täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks?

Arvan, et jah. Aga mida kõrgem on ühiskonna ja riigi arengutase, seda vähem on sellist suhtumist. Vaadake, kas keegi poliitikutest seisab psühhiaatriaprobleemide eest avalikult peale narkomaanide teema tõstatamise? Mitte keegi. Parem, kui seda ei puuduta.

Aga äkki polegi siin suuri probleeme, kui need pole nähtavad? Selliste probleemidega inimesed ei tule avalikkuse ette oma muredest rääkima.

Aga see ei tähenda, et neid pole.  

Minu abikaasa on kardioloog ning tema ütleb, et näiteks reisides ei ütle ta ennast tutvustades kunagi, mis eriala inimene ta on, sest kohe hakatakse talle rääkima terviseteemadest. Mina aga ütlen alati igal pool, et olen psühhiaater. Selle peale jäävad kõik tavaliselt vait. Igaks juhuks. 

Aga kas Eestis on viimastel aastatel suhtumine teie erialaga seonduvasse ning patsientidesse muutunud?

Jah, see muutub. Häbenemist on vähem. Võtame kas või seisundi, mida nimetatakse depressiooniks. Tänapäeval pingutatakse sellega tihti isegi üle, et kui tuju on kehv, siis on juba justkui depressioon, kuigi me oleme kõik elavad inimesed ning meil on õigus rõõmustada, kurvastada, nutta. Juba nende viimaste puhul pöörduvad inimesed tihti arsti poole, ehkki tegelikult neil depressiooni pole. 

Aga asi pole ainult suhtumises. On ka sellega seonduvad inimeste hirmud, et kui nad pöörduvad, siis pannakse nad kusagile kirja ja nad ei tea, kuidas see nende elu võib mõjutada. Jah, inimestel, kellel on psüühikahäired, on mõningad sotsiaalsed piirangud. Näiteks ei saa nad taotleda relvaluba, töötada kõrgustes, teenida kaitseväes. Aga see pole seotud meie, vaid seadusandjaga. 

Relvadega seonduv on muidugi risk. Kui meile saadetakse läbivaatusele näiteks mõni kaitseväes teenija, kellel on isegi mingi väga väike psüühikahäire, siis minu seisukoht on ikkagi see, et mingeid tulistavaid "mänguasju" on talle parem kätte mitte anda. 

Seoses sõjaväega... Tean mitmeid inimesi, kes omal ajal Nõukogude armeest pääsemiseks pöördusid just psühhiaatriahaiglatesse, et saada "paber".

Jah, väliselt on see justkui kõige lihtsam võimalus simuleerimiseks, sest mõtete lugemise aparaate pole olemas. Samal ajal on kogenud psühhiaatrit peaaegu võimatu ninapidi vedada. See, kes suudab minu ees veenvalt simuleerida, peaks minu eriala minust paremini tundma. 

Kuidas arstid sellesse suhtusid? 

Arst on ju kah inimene. Kõike oli, keegi viitsis jännata, keegi mitte, oli ka kaastundest vastutulekut. Kõike oli. 

Aga minu praktikas oli üks selline juhtum. Töötasin siis Sillamäel piirkonnapsühhiaatrina. Minu juurde tuli üks kooliõpetaja, kes oli loteriiga võitnud Zaporožetsi. Tavapedagoogile oli auto kättesaamatu luksus ning võita see loteriiga oli tohutu õnn.

See mees oli aga Nõukogude armeest psüühiliste probleemide tõttu koju saanud. Ta tuli minu juurde ja ütles, et ta simuleeris haigust, ent nüüd on ta nõus isegi vangi minema, aga et saaks ikkagi autojuhiloa. Kuidas me ka ei proovinud talt seda diagnoosi maha saada − midagi sellest välja ei tulnud. Lõpuks pidigi ta selle auto maha müüma.  

Eks tänapäevalgi tuleb vist selliseid asju ette, aga mina ei saa aru, miks on praeguses Eestis tarvis kaitseväest kõrvale hiilida. Kui pikk see ajateenistus ongi? Kaheksa kuud Eesti territooriumil, kus sul kodu on maksimaalselt kahe-kolme sõidutunni kaugusel, kuhu sa saad puhkepäevadeks sõita jne.  

On üldteada fakt, et nõukaajal olid psühhiaatriahaiglad vangla alternatiiv poliitilistele teisitimõtlejatele. Võimud saatsid neid sinna sundkorras. Oli teil selliseid?

Minu praktikas pole seda kunagi olnud. Mulle meenub üks juhtum 1980. aastast, kui olid olümpiamängud. Kohtla-Järvel Keskalleel halli maja kõrval elas üks meie patsient, kes väliürituste ajal riputas akendele täisjoonistatud voodilinu. Mis protestija ta ikka oli, lihtsalt haige inimene. Aga selleks, et filmimise ajal seda poleks, saadeti ta meile. 

Usun, et teisitimõtlejate peitmine aset leidis, kuid arvan, et see toimus suurtes psühhiaatriahaiglates. Ahtmes seda kindlasti polnud. 

Minu meelest oli see aeg selline, et paljud inimesed, kes ka protestisid võimu vastu, tegid seda võimalikult varjatult, sest avalik väljaastumine oli sisuliselt võrdne surmaga.  

Kas tolle ajaga võrreldes on ka inimeste vaimne tervis nüüdseks muutunud? 

Psüühikahäire elab inimese sees ning võib väliselt ilmneda mingi ärritava teguri mõjul.

Jah, me elame nüüd paremini, meil on rohkem vajadusi ja võimalusi nende rahuldamiseks, mistõttu on suurenenud ka inimeste reaktsioon mingite soovide mittetäitumisel. 

Kui nõukaajal võidi pooleks päevaks elekter või vesi ära võtta, võeti seda loomulikuna. Proovige nüüd kolmeks tunniks kelleltki vesi ära võtta, siis see ärritab inimesi. 

Aga haigused on jäänud nagu alati. Meie peamine vaimse tervise häire on skisofreenia, mis tabab üht protsenti elanikest − see on igal pool maailmas.

Teine asi, et eri riikides on vaimse tervise näitajad ka erisugused. Näiteks Inglismaal on vähese vaimse võimekusega inimesi rohkem kui Angolas. Miks? 

Lihtsalt ka nõudmised inimestele on eri riikides erisugused. Meil, kui sa tahad tänapäeval isegi tänavahooldajaks minna, pead oskama muru niita ja traktorit juhtida. Varem oli tööriistaks vaid luud. 

Narkomaane siis ka ei olnud? 

Olid. Ent mitte nii palju. Polnud aga sellist narkoäri nagu praegu. See levis kunstiinimeste ja kriminaalide seas. 

Neid, kes praegu psühhoaktiivseid aineid tarvitavad, on palju, aga kes on neist haige, see on hoopis teine jutt. 

Tänapäeva Eestis on järelevalve psühhiaatriahaiglate üle samuti suurenenud? Alles hiljuti saite järjekordselt õiguskantsleri kontrolli tulemusel märkusi. 

Kontroll on tugevnenud. Ma ei mäleta, mitmes kontrollkäik see oli. Kõige tõsisem oli esimesena Eestis olnud CPT (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee − E.K.) esinduse kontroll. Juht oli seal Austriast, teine liige Šveitsist, üks ekspert oli Suurbritanniast, üks kohtunik Moldovast ning oli ka kaks tõlki. Kolm päeva intervjueerisid nad mind seitse-kaheksa tundi jutti. Nad keeldusid isegi meie vett joomast ja kategooriliselt ka meie toidust − niivõrd jäigalt hoidusid nad võimalikust mõjutamisest. Viimasel päeval nõustusid nad siiski kohvi jooma. 

Me peame neid märkusi arvesse võtma, aga vaatama ka, et turvalisus oleks tagatud.  

On olemas kahte tüüpi kontrolle. Ühed on need, mille eesmärk on tõepoolest kontrollida vastavust reeglitele, ning teised, mille eesmärk on juhid maha võtta. Minul selliseid viimaseid pole olnud. 

Igal aastal korraldate Toilas rahvusvahelist psühhiaatrite konverentsi. 

18 aastat tagasi toimus esimene konverents koostöös Saksamaa psühholoogiainstituudiga. Hiljem on see Balti kolleegide rühm laienenud: liitunud on Leedu, Venemaa, Ukraina, Rootsi ja Norra. 

Koguneme kaks korda aastas. Suvel Eestis ning jaanuaris Saksamaal. Kaheksa riigi esindajad teevad rühmatööd. See on minu teada ainus selline rahvusvaheline psühhiaatrite töörühm, mis töötab nii pikalt ja stabiilselt.  

Olete varem öelnud, et eri riikides võib ka patsientide käitumine olla erisugune, sõltuvalt selle riigi oludest, kultuurist jne. Kas on mingit erinevust näiteks skisofreeniat põdeval Eesti ja Rootsi inimesel?

Erinevused on ajastusõltuvuses. Kui vanasti nähti mingeid nõidu või kuradeid või religiooniga seotud asju, siis nüüd on tulnud igasugused laserikiirgused, FSB või kapo pealtkuulamisseadmed, ufod jne. Inimene väljendab seda, mis on tema baasteadmistes. 

Haiguse arengu struktuur on aga absoluutselt samasugune nagu ükskõik missuguse teise haiguse arengu struktuur. Ja pole vahet, millises riigis see toimub. 

Traditsiooniline meditsiin on aastakümnetega teinud tohutu arenguhüppe. Kas psühhiaatrias on ka nii, et on võimalik inimest terveks ravida sellisest haigusest, millest varem polnud võimalik?

Loomulikult. Meie tänapäevane medikamentoosne arsenal erineb põhimõtteliselt sellest, mis oli siis, kui ma tööd alustasin. Varem oli sügav psüühikahäire tempel kogu eluks ja inimene sattus psühhiaatriahaiglasse, kust ta peaaegu välja ei saanudki. 

Kui bioloogilise haigusega inimene võib ebaõnnestunud ravi puhul siitilmast lahkuda, siis vaimse haiguse tõttu ei lahkuta. Järelikult peaks patsientide hulk pidevalt kasvama. Kuid seda pole. 80 protsenti või enamgi sellistest patsientidest elab tänapäeval oma tavapärast elu. 

Öelge, kas teil on veel kasutuses selline asi, mida kunagi peeti psühhiaatriahaigla üheks põhiliseks sümboliks ja mida nimetati hullusärgiks? 

(Naerab.) Ma pole oma elus sellist asja näinud. 

Aga kultusfilmis "Kaukaasia vang" pandi see psühhiaatriahaiglasse sattunud Šurikule selga. 

Ei, olen siiski neid särke näinud sel ajal, kui olin tudeng. Nägin neid osakonnas, kus olid sügava vaimupuudega inimesed − need olid tõesti väga rasked juhtumid. Selleks, et nad üksteist ei vigastaks, pandi neile lühikeseks ajaks need selga. 

Aga tänapäeval on sellised asjad vaid anekdootides, mitte päriselus. Ja seda polegi tarvis.

Kas vastavad tõele jutud, et Ahtme haigla tulevik on tegelikult hämar ja haigla võidakse sulgeda? 

Umbes kaks aastat tagasi küsiti mult, kas ma garanteerin Ahtme haigla püsiva töötamise järgneva 15 aasta jooksul. Ma ei saa seda garanteerida! Ma ei tea, kas ma ise nii kaua elan. 

Praegu on Ida-Virumaa psühhiaatria probleem selles, et pole värskeid kaadreid peale tulemas. 

Saan aru, et perspektiivis hakkab psühhiaatriateenistus üle minema mujale. Mis ja kuidas, pole teada. Küsimus on selles, kas haigekassa sõlmib meiega tulevikuks lepingu. Kui nad otsustavad, et meiega lepingut ei sõlmita, on see nende asi. Meie sularahamaksete alusel töötada ei saa. 

SA Ahtme Haigla nõukogu esimees AVO KIIR:

Ega ma täpselt tea, miks ma omal ajal sellesse haigla nõukogu esimehe rolli sattusin. Arvatavasti mängis mingil määral rolli see, et ta tahtis toona, et seal nõukogus oleks esindatud erisugused poliitilised jõud (nõukogusse kuuluvad ka endine Reformierakonna mõjukas poliitik Kristiina Ojuland ning kauaaegne Kohtla-Järve linnasekretär Ene Erro − E.K.). Ehkki ma praegu enam tegevpoliitik ei ole. 

Tunnen Georgit oma 30 aastat või rohkemgi. Kunagi mõtlesin isegi selle peale, et esitada ta presidendi antava riikliku teenetemärgi kandidaadiks, sest ta on ikkagi väga kaua ja põhjalikult tegelnud siin psühhiaatria valdkonnaga ning üles ehitanud Ahtme haigla, ehkki see ilmselt läheb paari aasta pärast Ida-Viru keskhaigla alla. Aga sellele vaatamata on ta ära teinud suure töö, mis vääriks tunnustamist. 

Oma vanusele vaatamata on tal jätkunud energiat, et seda asja vedada.   

CV - Georgi Belotserkovski

* Sündis 24. augustil 1949 Venemaal Kurskis arstide perekonnas.

* 1972. aastal lõpetas Kurski riikliku meditsiiniülikooli.

* Sama aasta sügisest suunati tööle Sillamäele piirkonnapsühhiaatriks ning lõi seal psühhiaatriaosakonna.

* 1979. aastal lõpetas Moskvas ordinatuuri (eriarstiõppe vorm Nõukogude Liidus − E.K.).

* Hiljem õppis neli aastat Moskvas aspirantuuris.

* 1979. aastast töötab Ahtme haiglas ning hiljuti sai täis 30 aastat selle haigla juhina. 

* Abielus. Abikaasa kardioloog, tütar silmaarst. Üks lapselaps.