109 päeva Manila lennujaamas lõksus olnud jõhvilane: see sõit läks mulle igas mõttes kalliks maksma

Kolm kuud suletud terminalis − see katsumus ei ole nõrganärvilistele. Foto: Erakogu

Jõhvist pärit programmeerija Roman Trofimov veetis 109 päeva Filipiinide pealinna Manila lennujaamas ning koju õnnestus tal naasta alles pärast sotsiaalvõrgustikes ja meedias tõstetud kära − Eesti välisministeerium ostis talle piletid. Kodumaale naasis ta 9. juulil ning viibib praegu kahenädalases karantiinis.

Roman kogus peaaegu aasta aega raha, et viia ellu oma unistus − reis Kagu-Aasiasse. Seal oli tal plaanis puhata mõned kuud.

"Kaalusin Tai ja Filipiinide vahel, kuid jäin peatuma Filipiinidel, kuna inglise keel on seal teine ametlik keel ja elamine on seal samuti odavam. Välismaalase passi ja Eesti alalise elamisloa omanikuna oli mul tarvis enne väljalendu viisa muretseda ning aegsasti kahe otsa piletid osta − see on üks saatkonna nõudmistest.

Viisa väljastamisest oleks võidud ka keelduda: olin tol hetkel töötu, imepisikest invaliidsuspensioni hakati maksma aga alles jaanuaris. Ent teades, et Filipiinidel ja Tais elavad kohalikud ära 100-200 euroga kuus, mõtlesin, et see on mulle jõukohane, seda enam, et ma ei sõitnud kuurorti, vait pooleks aastaks provintsis vaikset elu nautima. Äärmisel juhul võib kohapealt alati lisateenimise võimaluse leida."

ROMAN TROFIMOV

See sõit läks mulle igas mõttes väga kalliks maksma.

Roman leidis kõige odavama lennupileti Taisse (ühes ümberistumistega 250 eurot): Peterburi − Novosibirsk − Bangkok. Ta otsustas Tais 13. märtsil oma sünnipäeva tähistada. 20. märtsiks ostis ta lennufirma AirAsia pileti Bangkok − Manila − Cebu (150 eurot) pluss Filipiinidelt väljalennu pileti, mis viisa saamiseks esitada tuleb. Roman rõhutas, et Tai ja Filipiinide viisade vormistamiseks kulus tal palju aega ja närve: Filipiinide saatkond paikneb Poolas, Tai oma Soomes.

"Kulutanud ligi 1200 eurot ja rohkelt närve ning veetnud mitmeid unetuid öid, sain siiski päev enne väljalendu Tai viisa," meenutas ta. "Lend kulges normaalselt, kui välja arvata "ülekuulamine" Novosibirskis − selgus, et migratsiooniameti töötaja ei olnud välismaalase passi näinud. Tais maandusin 13. märtsi õhtul."

Tai muljet ei avaldanud

Kuna kulutused osutusid planeeritust suuremaks, tuli kultuuriprogrammist Tais loobuda. Võib-olla sellepärast Roman seal kuue päeva jooksul midagi huvitavat ei näinudki, jõudes vaevu ära oodata reisi oma unistuste riiki.

"Manilasse lendasin välja öösel, kohale jõudsin 20. märtsil kell 2 hommikul. Passikontrolli töötaja uuris mu dokumente ning ütles, et mul tuleb läbida intervjuu migratsiooniameti töötajatega. Mind juhiti kõrvale ning paluti esitada pass ja kõik teised kaasas olnud dokumendid − et intervjuu tulemuste põhjal otsustatakse, kas ma pääsen riiki või mitte. Peale passi olid mul kaasas veel ID-kaart, kaks pangakaarti ja tagasisõidupilet. Passi vaadanud, alustas üks töötaja "ülekuulamist". Selle käigus uuriti mu dokumenti suurendusklaasiga ning muudkui päriti, mis dokument see on, kes selle väljastas, miks ma selle veidi aega enne reisile minekut välja vahetasin, miks mul kodakondsust pole, millisesse etnilisse rühma ma kuulun, millise riigi kaudu ja millal ma lendasin jne. Mitu korda nimetas ta mind üsna põlastaval toonil kodakondsuseta isikuks (stateless person).

Nende taktitute küsitluste ajal tundsin ma end mingisuguse teise sordi inimesena või siis pagulasena, kes on tulnud Filipiinidele neilt almust paluma. Seejärel küsis ta, kas võib telefoniga minust pilti teha, ning saatis mu foto oma ülemusele, kellega ta intervjuu ajal telefoni teel pidevalt kirjavahetust pidas. Kui dokumentide kallal norimine lõppes, ütles ta, et Filipiinidel on välja kuulutatud hädaolukord ja Manilas kehtestatud range karantiin. Väljapoole Manilat liikumine ei ole võimalik, väljasõiduteedel on vahipostid ning kõik hotellid on suletud.

Kuna mul polnud Manilas hotelli broneeringut (lendasin Cebule), avatud on vaid kallid viietärnihotellid Hilton, Ritz jt, ei jätku mul raha, et seal kaks nädalat elada. Isegi kui mul piisavalt raha oleks olnud, siis tõenäoliselt karantiini pikendatakse ning mul pole seal teha midagi muud kui lihtsalt hotellis istuda. Seepärast otsustas ta mind tagasi saata."

Asjaolude pantvang

Roman ei usu, et too töötaja AirAsia lendude peatamisest teadlik ei olnud ega teadnud, et Romanil tuleb lennujaama jääda. Pärast vestlust lahkus too ametnik vaikides, Romani passi aga jättis tolliteenistuse ülemus enda kätte, selgitades, et reisija jääb lennufirma hoole alla − firma on vastutav tema riigist väljatoimetamise eest. Pass antakse pärast seda talle tagasi.

"Hiljem astusid minu juurde AirAsia esindajad ning andsid teada, et lennufirma on katkestanud rahvusvahelise ühenduse Filipiinidega ning mul tuleb kaks nädalat karantiini lõppu oodata. Oma küsimusele, kuhu ma võin lennata, kuulsin vastuseks, et kas tagasi riiki, kust ma olin tulnud (Tai), või oma elukohariiki. Ühekordne Tai viisa oli juba ära kasutatud, järelikult võisin naasta vaid Eestisse.

Mul paluti minna tagasi lennujaama saabumisalasse ning oodata väljalendu, täpsustades, et süüa pean ma ostma oma raha eest, nagu ka lennupileti tagasi kodumaale. Restoranid tol hetkel enam ei töötanud ning süüa sai osta vaid väljastpoolt terminali, abiks AirAsia turvatöötaja − kõik küsimused käisid tema kaudu, sest mingeid lennufirma esindajaid ei tulnud, kuna vedusid ei toimunud ning lennujaama valmistuti samuti sulgema."

Roman tunnistas, et teda tabas šokk, kui ta sai teada, et tal tuleb veeta lennujaamas kaks nädalat. Lubanud midagi välja mõelda, läksid lennufirma töötajad minema ning Roman ei näinud neid pärast seda kaks kuud.

Hullem kui vanglas

"Turvatöötajad keerasid ühe metallpingi ümber ning ütlesid, et ma võin selle peal lesida," meenutas Roman. "Ent see oli ribiline, pealegi töötab terminalis vahetpidamata kliimaseade ning metall läheb seetõttu väga külmaks. Peale selle on seal ööpäevaringne valgustus. Magada õnnestus mul vaid paar tundi, pidevalt ärkasin kas jaheduse või iga 15 minuti tagant mängima hakanud valju muusika tõttu üles."

Asjaolude pantvang sai lennufirma kulul siiski lõuna- ja õhtusööki, peaaegu alati ühte ja sama: riisi ja liha. Kuni tal veel raha oli, tellis Roman toitu kas kohapeale või ostis seda lennujaamast. Kui jõud oli juba raugemas, avaldas ta Facebooki grupis "Venelased Filipiinidel" palve tuua talle värskeid puuvilju. Inimesed vastasidki tema palvele ning tõid talle paaril korral toitu ja hakkasid tema kohta infot levitama.

Koju naasnud, ei olnud Roman "kuulsusest" huvitatud ning keeldus algul intervjuud andmast, ent nõustus oma loo lõpuks siiski ära rääkima, olles veendunud, et just meediakära aitas tal koju naasta ning võib-olla tuleb tema kogemus kellelegi kasuks.

"Veendusin, et abiks on vaid avalikkuse tähelepanu: sotsiaalvõrgustik ja meedia − need on reaalne jõud. Muide, ma polnud seal ainsana hädas − lennujaamas elas veel kolm eri riikidest pärit hädalist, neist igaühel ise põhjus. Nemad ootavad seal senimaani."

Roman Trofimov: "Unistan Filipiinidele jäänud pruudi  Eestisse toomisest."

109 päeva lennujaama terminalis... Sellest, kuidas seal ellu jääda, võiks vist lausa terve raamatu kirjutada.

Ma pole kirjanik, kuid kunagi ehk kirjutan oma Facebooki lehel pikemalt sellest, kuidas see kõik oli.

Kas tahate tulevikus kunagi veel Aasiasse naasta?

See sõit läks mulle nii rahalises plaanis kui ka kulutatud aja poolest väga kalliks, ent Filipiinidele jäi mul pruut. Unistan tema Eestisse toomisest. Kahjuks ma vaevalt sinna enam kunagi tagasi pääsen: mind kanti Filipiinidel automaatselt musta nimekirja ning selleks, et mu nimi sellest nimekirjast eemaldataks, tuleb maksta 55 000 peesot (1000 eurot), dokumendid aga esitada Filipiinidel vaid isiklikult advokaadi kaudu.

Kas passiga seotud olukord ei pannud teid mõtlema kodakondsuse saamisele?

Minu meelest on alandav, et mina, kes ma olen Eestis sündinud, pean kodakondsuse saamiseks mingeid lisategevusi sooritama. Eesti on minu kodumaa, ent praegune olukord välismaalaste passidega on solvav, seetõttu kaalun ma praegu variante teise riigi kodakondsuse võtmiseks.