JUHTKIRI Kui põhimõtteks on omakasu

Jõhvi volikogu istung. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Jõhvi võimuliidu järjekordses lagunemises ei tohiks olla midagi üllatavat, sest põhimõttelagedus ja omakasu pole kuigi hea liimisegu, mis ühte koalitsiooni kaua koos saab hoida.

Uppilennanud võimuliidus oli palju neid, kelle põhieesmärgiks oli saada võimu teostamisest maksimaalset isiklikku kasu kas töökohtade, poliitilise positsiooni või lihtsalt mingite hüvede näol. Jõhvilastele ei häbenetud öelda, et nende kodukoht on üks pommiauk, ei tuntud piinlikkust, luues lojaalsetele ametikohti ning sulgedes silmad juriidilise ebakompetentsuse ees, kui aina kaotati vaidlusi inimeste lahtilaskmiste pärast, mis tuli maksumaksja rahaga kinni maksta.

Nagu öeldud, hoidis seda koalitsiooni koos isikliku kasu ootus, kus 11liikmelises hapras liidus tunnetas pea igaüks end 11. liikmena.

Nii kurb kui see ka pole, on Jõhvi volikogu praeguseks jõudnud sellisesse seisu, et väga keeruline on uut võimuliitu teha. Liiga palju on olnud valet ja vassimist, solvumisi ning kättemaksu. Kas sellises olukorras on võimalik leida väärikas kandidaat vallavanema kohale, kui valimisteni jääb napilt üle kolme kuu?

Paljud loodavad muidugi, et Jõhvis aastaid arengupiduriks olnud poliitiline punnseis laheneb sügiseste valimiste käigus. Ent vaadates, kui kaua on Jõhvis võim oma elanikele piinlikkust ja nördimust põhjustanud, kartmata valija karistust, oleks see ehk liiga optimistlik lootus. Aga muidugi, lootus sureb või sünnib ikkagi pärast valimisi. Rahva hääl on jumala hääl. Seega vaid jumal saab Jõhvit aidata.