:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/07/16762186t1hf4f0.jpg)
Kolm ja pool aastat sõda Ukrainas on meie elu kahtlemata muutnud.
Alates täiemahulisest agressioonist on Eesti riik keelanud karmilt Venemaa sümboolika avaliku eksponeerimise, samuti agressiooni õigustamise. Siiski pole mingit kahtlust, et eelkõige Ida-Viru suuremates linnades on hulk inimesi, kes Putini režiimile mõtteis kaasa elab ning Ukrainat tõemeeli fašistlikuks riigiks peab, nagu naaberriigi propagandamasin juba aastaid väidab.
Tänases lehes kirjeldame juhtumit, kus üks selline inimene väljendas avalikult oma vihkamist Narvas viibinud Ukraina sõjamehe vastu. Sellest juhtumist rääkides oli Narva ukraina seltsi esinaine Irina Lobanova siiralt üllatunud, sest vaatamata üle kolme aasta kestnud sõjale ja sõjapropagandale idapiiri taga, pole piirilinnas avalikult midagi sellist seni juhtunud.
Pigem on suur osa siinsetest Putini režiimist vaimustunutest õppinud oma arvamust endale hoidma või seda väga valitud kohtades valitud inimestega jagama, tunnistas Lobanova, kes arvab ka, et riik võiks sellistele inimestele rohkem tegelikku olukorda selgitada.
Arvame siiski, et Vene propagandast aastatega läbi loputatud mõtlemist pole mõistlik püüda muuta − see ei pruugi tulemust anda. Pigem tuleb rohkem tähelepanu pöörata noortele, nende haridusele ning suunamisele Eesti meediaruumi. Integreerida Eesti ühiskonda inimesi, kes mentaalselt elavad Venemaal või Nõukogude Liidus ega taha Eesti meelsus- ja komberuumist midagi teada, on üsna võimatu missioon.