Urve Kilk tantsurühmade juhendamisest: "Nii kaua kui jaksan, nii kaua teen, ma pole piiri ette pannud"

Urve Kilk. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

"Nii kaua kui jaksan, nii kaua teen, ma pole piiri ette pannud," rääkis Urve Kilk, kes veel 86aastaselt juhendas kahte tantsurühma, eelmisel aastal ilmunud  teisele Ida-Virumaa legendaarsele tantsuõpetajale Helju Torile pühendatud mälestusteraamatus "Räägime Heljust".

Avaldame raamatust peatüki "Urve Kilk: Helju oli legend", kus Urve Kilk andis raamatu autorile Tiia Linnardile viimase pikema intervjuu, milles ta meenutab Helju Toriga seotud seikasid, aga jagab ka oma mõtteid tänapäeva rahvatantsust ja sellestki, kuidas ta jaksas ka kõrges eas tantsurühmi juhendada. 

"Helju oli legend"

„Tundub, et ma olen teda terve elu tundnud, kuigi see ei ole nii,“ ütleb Helju Tori eakaaslane Urve Kilk, kes on samuti rahvatantsuõpetaja.

„Helju oli legend,“ ütleb Urve.

Ka Urve ise on legend, olles nõukaajal pannud tantsima terve Kohtla-Järve 1. keskkooli.

See on jutuajamine legendiga legendist.

Ja rahvatantsust muidugi ka.

Kui Heljul oli pikka aega ainult üks lapsuke – Gevi –, siis Urvel oli neid lapsukesi kaks koolitäit.

Kohtla-Järve 1. keskkoolis, kus Urve töötas eesti keele õpetajana ja klassivälise töö organisaatorina, korraldas ta rahvatantsukonkursse, kus iga klass pani välja segarühma!

Sellist asja polnud Eestimaa varem näinud ega näe ka.

Ja Kohtla-Nõmme koolis vudisid lapsed pärast tunde klubisse, et Urve käe all eesti rahvatantse õppida.

Kuna Helju tegutses Jõhvis, Urve aga Kohtla-Järvel ja Kohtla-Nõmmel, teineteist just tihti ei trehvatud, aga seminaridel ja ülevaatustel ja ka laulupeo komisjonis saadi ikka kokku.

Ja otse loomulikult teati, kuidas teineteise rühmadel läheb.

Helju lapsuke oli konkurssidel ja ülevaatustel päris edukas.

„Väga edukas,“ kinnitab Urve. „Ma arvan, et Helju deviis kõlaski nii, et alati peab olema kõigist kõige parem. Ja ta oskas seda saavutada. Ta käis tantsijatega igasugustel võistlustel ja konkurssidel. Minule see absoluutselt ei sobi, aga tema käis ja tuli auhinnalistele kohtadele ning see muidugi tiivustas teda. Ta oskas motiveerida tantsijaid nii, et ka nemad tahtsid võistelda, ja muidugi, kui tuleb edu, siis tuleb ka soov tegutseda samas vaimus edasi. Aga jah, kui olid ülevaatused, siis Gevi oli alati see kõige parem ja sai kiita ja kõikidel tuli joonduda Gevi järgi.“

Vaat siis, kuidas!

„Ikka, ikka – Helju rühm oli alati kõige parem.“

Aga kui Gevi naiste kurtmist kuulata, siis pane või diagnoos – posttraumaatiline stressihäire! –, sest Helju karmid ütlemised on kõigil siiani meeles ja lõputud riiduminekud samuti. Samas ollakse muidugi uhked oma konkursivõitude üle ja selle üle, et Gevit lipulaevaks nimetati.

Mida Urve selle peale kostab? Kas pragamine oli põhjustatud Helju saavutusvajadusest? Või oligi nõukaajal nii kombeks?

„Saavutusvajadus võis Heljul olla, aga pragamine – tol ajal oli see rohkem moes kui praegu,“ ütleb Urve. „Praegu suhtutakse sellesse teistmoodi. Aga halvasti ütlemine ja muu selline – mina ei ole seda teinud, aga Helju stiil oli see küll.“

Kuid erinevalt nii mõnestki teisest tuntud tantsuõpetajast Helju suurte pidude proovides naisrühmade liigijuhina kellelegi halvasti ei öelnud, kinnitab Urve. „Ma ei mäleta, et midagi sellist oleks olnud. Küll aga ütles Maie Orav kõikidele rühmadele nii pahasti, et minu tantsijad mäletavad seda siiamaani ja on solvunud. Aga Helju kohta ma seda küll öelda ei saa, et ta oleks kõiki rühmi seal nuhelnud oma karmide sõnadega.“

Ja ka nendel kõige suurematel pidudel – üldtantsupidudel – tuli proovide ajal mõnegi tantsukorüfee suust tuld ja tõrva tantsijate kraesse, nii et vähe polnud.

„Tuli jah,“ tõdeb Urve. „See oli väga inetu. Tantsijad peavad meeles, aga seda ei peetud suureks mureks, kuidas tantsijad sellist käitumist vastu võtavad ja selle üle elavad. Arvati, et niimoodi saabki neid käima tõmmata ja et nad teevadki siis korralikult. Näiteks Mait Agu riidles lastega nii, et sellest tuli suur pahandus. Ise ta lapsi ei õpetanud ega teadnudki, mida nende käest on üldse võimalik nõuda. Aga jah, siis olid teised kombed.“

Kui aga rahvatantsust rääkida, siis … sel oli nõukaajal justkui teine tähendus. See oli midagi, mis aitas ka punalipu all eestlust hinges hoida.

„Just,“ ütleb Urve.

Aga kuidas sellega hakkama saadi, et alalõpmata tuli igat sorti parteifunktsionääridele ja delegatsioonidele esineda?

Urve ütleb, et see käis lihtsalt: „Öeldi, et on tarvis, ja tuli ära teha. Kui öeldi, et tantsija peab tulema, siis tantsija tuli. Anti korraldus, et tuleb tulla, tuleb olla – sageli ainult kaunistuseks, ei millekski muuks. Kui mingisugune delegatsioon tuli, siis pidid ikka ilusad rahvariietes tüdrukud seal lilli üle andma, seda tuli lihtsalt teha.“

Alles hiljuti oli neil Ilma Adamsoniga sellest juttu olnud, kuidas Ilma sai öösel teada, et hommikul tuleb mingi delegatsioon ja on vaja tantsijatega kohal olla. „Ja ta helistaski öösel oma tantsijatele, et lugu on nüüd selline. See oli toona täiesti tavapärane,“ nendib Urve. „Helju tantsijad pidid ilmselt minu omadest sagedamini käima delegatsioone vastu võtmas, sest Helju oli valitsusega rohkem seotud, kuna töötas kultuuriosakonnas. Nii et loomulikult said tema tantsijad rohkem vatti. Aga see polnud ainult kohustus, vaid see oli ka au, et just neid kutsuti ja nendel paluti tulla.“

Ilusad tüdrukud ja rahvariided – kas rahvariiete hankimisega oli tol ajal probleeme? Tuli nende saamiseks parteid ja valitsust kummardada?

Urve sõnul oli see üks vähestest asjadest, millega probleeme polnud: „Tantsujuht ei pidanud käima kusagil palumas. Asutus oli see, kes muretses rahvariided. Isegi koolis, kui oli ühele või teisele rühmale uusi riideid vaja, hoolitses direktor selle eest, et oleks raha. Nüüd peab kirjutama igasuguseid projekte ja põhjendama ja ei tea, mis kõik veel. Tol korral sellist asja üldse ei olnud.“

Rahvariided pole muutunud.

Ja tüdrukud rahvariietes on jätkuvalt ilusad.

Aga tantsud – need on küll palju muutunud.

Muutunud ägedamaks, aga ka palju keerulisemaks.

Kõigile ei pruugi need muutused meeldida.

Ei meeldi ka Urvele.

Ei meeldi sellepärast, et uued tantsud võtavad uue suuna, minnes traditsioonilisest eesti rahvatantsust kaugele eemale.

„Tuuakse palju uusi elemente sisse, mida eesti rahvatantsus tegelikult ei ole,“ selgitab ta. „Vaene Ilma Adamson võitleb selle vastu ja püüab eesti rahvatantsu puhtana hoida, aga tal on väga raske seda teha, sest nüüd on niimoodi, et iga liigijuht teeb ka tantsud ja paneb need suure peo kavasse. Nii nagu tema tahab, niimoodi tema teeb, ja teeb tema nii, nagu tema nupp nokib. Väga palju püütakse efekti saavutada kätega. Käsi tõstetakse ja tantsijaid tõstetakse palju, eestlased tegid seda väga harva. Niimoodi nagu nüüd tüdrukuid tuuseldatakse – no sellist asja ei olnud. Nii et jah, eesti rahvatants läheb järjest… ma ütleksin, et rahvusvahelisemaks. Mul on väga suur hirm, et puhast eesti tantsu varsti enam polegi.“

Et jääb vaid üliäge koreograafia, mida tantsitakse millegipärast eesti rahvariietes?

„Väga õigesti öeldud. Just nii ongi,“ ütleb Urve, kurbusenoot hääles. “Kui ma mullu veel käisin rahvatantsuõpetajate suvisel seminaril, siis tänavu enam ei lähe, sest seal on kavas ka teiste tantsustiilide esitlemine. Ma ei tea, milleks, niigi massikultuur ja -tants tulevad meile suure jõuga peale.“

On selle eesti rahvatantsu arenguga, kuidas on – tantsuõpetaja läheb trenni andma ikka rõõmuga.

„Loomulikult!“ kostab Urve, kes juhendab jätkuvalt kaht memmede rühma: Kohtla-Nõmme Minjooni ja Kohtla-Järve Hõbedast. „Ikka lähed rõõmuga, kui tunned, et oled vajalik. Meil on väga toredad tantsijad, me käime koos ka väljaspool treeninguid. Nii et – nii kaua kui jaksan, nii kaua teen, ma pole piiri ette pannud.“

Ka Heljul oli memmede rühm juhendada – Värten Jõhvis.

Ja Helju memmede kohta tahab Urve üht-teist öelda, sest ta on Värtna naisi imetlenud, ja Helju tööd selle taga.

„Nende väärikas, kuningannalik hoiak – see on mulle täiesti kättesaamatu! Kuigi ma ütlen oma memmedele ühtelugu: „Selg sirgeks ja pea püsti!“, ei suuda ma seda hoiakut neile nii sisendada ja omaseks teha, et nad suudaksid terve tantsu jooksul seda säilitada. Alguses tuleb välja, aga pärast vajub ära. Helju memmed suutsid seda alati. Nüüd neil kuningannalikku hoiakut kahjuks enam ei ole, sellepärast et pole enam Heljut. Nii et ta oli selles suhtes ikka väga legendaarne. Jah, Helju oli väga tubli, ja mul on väga hea meel, et tantsijad hoiavad tema mälestust hoolega. “

Kui Urve käib Jõhvi surnuaial, viib ta iga kord ka Helju kalmule küünla ja näeb, et see on alati ilusti hooldatud.

„Aitäh tantsijatele!“