EEVI PAASMÄE ⟩ "Ust-Narva" ja "Ihvi" riivavad kõrva

Eevi Paasmäe, Ida-Virumaa põliselanik Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Viimasel ajal olen üha sagedamini tabanud end mõttelt: kas tõesti peab kõik olema tõlgitav? Kas igale nimele ja tähendusele peab leidma võõrkeelse vaste − isegi siis, kui sellega kaob midagi olemuslikku? Need küsimused tõusevad eriti teravalt esile siis, kui jälgin, kuidas meie kohanimesid, rahvakalendri tähtpäevi ja inimeste nimesid kasutatakse ning sageli ka moonutatakse nii igapäevases suhtluses kui ka sotsiaalmeedias.

Näiteks Narva-Jõesuu. See on nimi, millel on oma tähendus, ajalugu, kultuurikiht. Ometi kohtan sageli varianti "Ust-Narva", eriti venekeelses meedias ja vestluskeeles. Jah, rahvasuus on kasutusel erinevaid variante, kuid kas ametlikes ja avalikes kanalites ei peaks me siiski hoidma ja austama pärisnime? Narva-Jõesuu ei ole pelgalt geograafiline punkt − see on osa meie kultuurimälust. Kui me tõlgime selle suudmekohaks, kaotame midagi enamat kui lihtsalt heli. Ka jüriöö ei ole lihtsalt "ühe pühaku öö" − see on Eesti ajaloo ja rahvustunde üks sümboleid.

Kui kohalik elanik ei suuda korrektselt hääldada isegi oma kodukoha nime, mida see ütleb tema keelehoiakute kohta? See ei ole raske, see ei nõua eriteadmisi, vaja on ainult püüda ja harjutada.

Tõlkimine iseenesest ei ole halb. Vastupidi − see on kultuuride vahendamise ja mõistmise vajalik tööriist. Aga probleem tekib siis, kui tõlkimine muutub asendamiseks. Kui võõrkeelne versioon võtab koha üle, surudes kõrvale originaalse ja kultuuris juurdunud tähenduse. See ei ole enam ainult keeleline mugandus, vaid loob nihet meie enesetundes: justkui oleks meie oma nimi kuidagi vähem oluline või raskem väärtustada.

Olen veendunud, et nimede õige kasutamine ja hääldamine kinnistab meie keeleoskust ning kultuuriruumi tunnetust. Kui me laseme käest selle lihtsa, aga olulise harjumuse − nimetada asju õigesti −, siis hakkame samm-sammult kaotama ka tunnetust omaenda keele väärtusest. See ei ole pelgalt keeleline täpsus, vaid väärtusvalik.

Tooksin siinkohal isiklikuma näite − Jõhvi. Elan piirkonnas, kus see nimi on igapäevane, kuid liiga sageli kuulen, kuidas seda moonutatakse "Ihviks". Mõnele võib tunduda see naljakas või ebaoluline, aga mul riivab see kõrva. Kui kohalik elanik ei suuda korrektselt hääldada isegi oma kodukoha nime, mida see ütleb tema keelehoiakute kohta? See ei ole raske, see ei nõua eriteadmisi, vaja on ainult püüda ja harjutada.

Küsimus ei ole ainult geograafilistes nimedes. Sama kehtib rahvakalendri tähiste, ajaloosündmuste, pühade ja isikunimede kohta. Me ei peaks oma kultuurilist ruumi peitma tõlgitud filtrite taha. Me ei räägi ju näiteks Londonist kui "Londoni linnast Thamesi kaldal". Me kasutame nende nimesid sellisena, nagu need on. Miks peaksime siis tegema teisiti enda omadega?

Eriti tähtis on see noorele põlvkonnale. Kui nemad kasvavad üles maailmas, kus oma keele ja kultuuri täpsus ei ole oluline, siis kust tuleb austus selle vastu tulevikus? Keelekasutus algab väikestest asjadest: õigekirjast, nimede täpsest hääldusest, tähelepanust detailidele. Ja selle kaudu kujuneb suurem kultuuriline vastutus.

Minu üleskutse on lihtne: õppigem ära ning kasutagem õigesti vähemalt oma kodukoha ja kaaslaste nimesid. See on väike, aga tähendusrikas samm. Kui meie seda ei tee, siis kes teeb?

Tõlkimine on vajalik, jah. Kuid vahel on suurim austus see, kui me midagi ei tõlgigi. Jätame nime sellisena, nagu see on − kõlavana, täpsena, omas tähenduses. Nii hoiame ja arendame me keelt, mis ei ole mitte ainult korrektne, vaid ka elav, tähenduslik ja väärikas.