ANVAR SAMOST ⟩ Eesti energiamajandus on aastateks katki

Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Kuidas teha nii, et ükski pädev ja kogenud juht enam ühegi riigi äriühingu juhatusse kuuluda ei sooviks? Väga lihtne: äriühingu omanike esindajad ehk rahva mandaadiga valitud poliitikud peavad valijate ühisomandis olevate ettevõtetega käituma nii, nagu eraomanik terve mõistuse juures ei teeks: lõhkuma nende väärtust ning vaenama ettevõtte parimates huvides tegutsevaid juhte.

Eesti Energia omaniku otsustes ja valikutes viimaste aastate vältel toimunu on kirjeldatu reljeefne kehastus.

Aga asi pole ühes, kuigi suures ettevõttes. Samamoodi on erinevad valitsused kujundanud ka Eesti energiapoliitikat.

Vaadates Eesti ajalugu, asukohta kaardil, loodusressursse ja majandusnäitajaid, on Eesti energiapoliitikal olnud ja peaks ka praegu olema kaks pikaajalist põhieesmärki: julgeoleku kindlustamine ja tugev positsioon rahvusvahelises konkurentsis. Need ei ole omavahel vastuolus, vaid täiendavad ja toetavad üksteist.

Eesti on olukorras, kus viimase kümne aasta jooksul tegemata jäetud investeeringute tõttu oleme viimased viis aastat olnud sõltuvad teistest riikidest sisse ostetavast elektrienergiast.

Paraku loeme äsja avaldatud energiamajanduse arengukava uue versiooni projektist, et kuna aastaks 2050 on Eesti võtnud eesmärgiks üle minna "kliimaneutraalsele majandusmudelile", siis sellest tulenevalt on Eesti energiamajanduse arendamise eesmärk aastaks 2035 "kindel ja kliimapoliitika eesmärkidega kooskõlas energiamajandus".

Mida see tähendab?

Arengukava seab kolm mõõdikut. Maailma energeetikanõukogu (World Energy Council, WEC) energia jätkusuutlikkuse indeksis, mis kirjeldab riigi energiajulgeolekut, energia kättesaadavust ja hinda ning energeetika keskkonnasäästlikkust ja kus meie 2023. aasta tase oli seitsmes koht, peaks Eesti 2035. aastal olema "esimese 15 seas". Seega on lisaks riigieelarve seletuskirja mitmetele punktidele arengu tulemuslikkuse näitajaks tagasilangus kirjas ka energiapoliitikas.

Teiseks tuleks taastuvenergia osatähtsus Eesti elektri, soojuse ja transportkütustega varustamisel viia vastavalt 100, 78 ja 49 protsendini. Kui jabur selline eesmärk Eesti oludes ka eraldiseisvana on, pole mõtet keskkooli lõpetanud inimestele selgitama hakata.

Ja kolmandaks peaksid 2022. aastaga võrreldes kaks korda vähenema kasvuhoonegaaside heitkogused energia tootmisest ja tarbimisest Eestis.

Julgeolek? Konkurentsivõime? Ei sõnagi. Kogu Eesti energiamajandamise arendamine on riigi vaates allutatud ühele ideoloogilisele narratiivile.

Ometi on Eesti olukorras, kus viimase kümne aasta jooksul tegemata jäetud investeeringute tõttu oleme viimased viis aastat olnud sõltuvad teistest riikidest sisse ostetavast elektrienergiast. Selle elektri hind on meie turupiirkonnas valitseva pikaajalise defitsiidi tõttu kõrgem kui meie oluliste ekspordipartnerite juures ja jääb kõrgeks kogu ettenähtavas tulevikus.

Eesti impordib elektrit keskmiselt hinnaga 94,5 eurot megavatt-tund, ekspordib aga märksa madalama hinnaga − 59,3 eurot megavatt-tunnilt. Eksportimiseks jääb elektrit üle üksnes kõrge päikese- ja tuuleenergia toodangu korral, kuid reeglina on hind turul sel puhul madal.

Eesti elektrivõrgus on iga aastaga üha suurem puudus juhitavatest tootmisvõimsustest, mis peaksid kompenseerima mittejuhitavate ehk tuule- ja päikesejaamade poolt süsteemi kasvavas tempos toodavat tasakaalustamatust.

Lisaks oleme samade aastate vältel kitsa ringi ametnike ja poliitikute kujundatud energiapoliitika alusel rajanud Eesti elektri varustuskindluse välisühendustele, millest valdav osa on merekaablid. Kuigi Venemaa on sama perioodi vältel näidanud suurt vaenulikkust naabrite vastu ja rakendanud enne otsest sõda Ukraina vastu erinevaid hübriidrünnakuid, muu hulgas ilmselgelt lõhkudes sidekaableid ja ühe Soome lahes asuva gaasijuhtme, pole varustuskindluse kriteeriumide tegelikku ümberhindamist ikka veel tehtud.

Isegi kui piltlikult öeldes homme hüpoteetiline valitsus kirjutaks energiapoliitika ümber, asudes kas ise rajama juhitavaid tootmisvõimsusi Eesti kogu tiputarbimise ulatuses või luues selleks eeldused erakapitalile, oleksime veel terve kümnendi nii julgeoleku kui konkurentsivõime vaates samade ränkade riskidega silmitsi.

Riigi äriühingutest ei ole energiamajanduses selle suure kapitalimahukuse ja investeeringute väga pikaajalise iseloomu tõttu pääsu ei praeguse vigase ega ühegi teise arengukava juures. Seega oleks vähim, mida valitsused kohe teha saaksid, hoida neid ettevõtteid omanikuna nii, et pädevate juhtide leidmine võimatuks ei muutuks.