Pankrannikule piiravat tara ei tule

Endise Kohtla vallavalitsuse kaks aastat tagasi paigaldatud hoiatavatest siltidest on teadaolevalt alles vaid üks − paarsada meetrit Valaste joast Ontika poole. Foto: Peeter Lilleväli

Arutelu, kuidas pankrannikut inimestele ohutumaks muuta, seisab alles ees, ent juba praegu on selge, et põhirõhk tuleb panna teavitustööle − hoiatavatest siltidest regulaarsete teavituskampaaniateni. 

2015. aasta suvel kutsus Ida päästekeskus rannikuäärseid omavalitsusi ja keskkonnaametit üles arutama, kuidas tagada pankrannikul liikuvate inimeste ohutus. Otseseks ajendiks oli tollal juunikuus Martsa kandis paekaldalt alla kukkunud naine, kes õnneks ellu jäi. 

Mõtlemisaineks pakkus päästekeskus välja kaheksa tegevust. Kõige ohtlikumatesse või käidavamatesse kohtadessse võiks paigaldada piirdeaiad. Panga serva võiks paari meetri laiuselt niidetuna hoida, et inimesed kukkumisohtu märkaksid. Tuleks paigaldada sildid, et kaldaservale ei tohi minna lähemale kui viis meetrit. Abi oleks pangal olevate kuivanud või mädanenud puude ärakoristamisest, et inimesed pahaaimamatult neile toetuda ei saaks. Rohkem kasutatavatesse kohtadesse võiks paigaldada WCd. Teha korda turvalised pildistamiskohad, valgustada parkimiskohad ning piirata need tara või piirdega. 

Ohtlikud kohad said sildi 

Kohtumise tulemusena kaardistati ohtlikud enamkasutatavad kohad − endises Kohtla vallas oli selliseid viis, endises Toila vallas kaheksa − ning otsustati need märgistada ühesuguste kolmekeelsete hoiatussiltidega. Järgmisel aastal panidki omavalitsused sildid üles, paraku on suurem osa neist praeguseks kaduma läinud. 

Kogu rannikuala tuleb üle vaadata ja otsustada, milline ametkond kus ja millega peaks tegelema. 

Eve EastToila vallavanem

Siltide paigaldamisest alates kuni eelmise laupäevani polnud keegi pangalt alla kukkunud. Küllap oli seegi põhjus, miks sealsest turvalisusest enam eriti ei räägitud. 

Nüüd on kahjuks taas põhjus teema päevakorda tõsta. Toila vallavalitsus seda tegigi.  

"Endine Toila vald ja Kohtla vald on Ida päästekeskusele edastanud vastustes rõhutanud, et soovivad koostöös leida lahendusi, et elukeskkonda turvalisemaks muuta, ning on ka loetlenud kõige suurema riskifaktoriga kohad. Meile teadaolevalt reaalseid tegevusi käesoleva ajani tehtud ei ole ning seetõttu on vajadus ühiselt vaadata uuesti üle varasemad materjalid ning määratleda ametkondade tegevused," kirjutas vallavanem Eve East keskkonnaameti Põhja regiooni juhile Jaak Jürgensonile ja riigimetsa majandamise keskuse Ida-Virumaa külastusala juhile Heinar Juusele, paludes neil päästekeskuse korraldataval arutelul osaleda. 

"Kogu rannikuala tuleb üle vaadata ja otsustada, milline ametkond kus ja millega peaks tegelema; kuhu tuleks panna hoiatussildid, kas on kohti, mis peaksid olema piiratud," rääkis East. 

Piirdeaia ehitamine isegi mõnda üksikusse kohta on tema sõnul keeruline − suur osa pankrannikust on ühel või teisel moel kaitse all, mis üldjuhul tähendab ehitamise keeldu. Vallale kuuluvaid maid pankrannikul ei ole, valdavalt on tegemist eramaade või jätkuvalt riigi omandis olevate maadega, pisut on ka RMK hallata. 

"Ma ei näe praegu aedade järele ka vajadust, esialgu piirdume siltidega. Inimene peab ikka ise oma elu ja tervise eest vastutama."

Põllumaad pangaservani

Heinar Juuse ütles, et RMK maid on panga lähistel väga vähe.

"Enamik on seal eramaad, põldude all olev pangapealne on siiludena eraomandis. Omal ajal mõõdistati need siilud põhimõtteliselt panga servani; kui vaadata, kus põllumehed seal maad harivad, siis kohati tundub, et palju ei puuduks, kui külviku ratas üle pangaserva käiks, nii äärde välja küntakse ja külvatakse. Oleks võinud sinna ikka mingi kalda- või puhvertsooni jätta. "

Juuse rääkis, et kui pankrannikule suurt matkateed kavandati, taheti sellega esiotsa võimalikult panga serva mööda minna. See olnuks hea võimalus inimesi vaatekohtadest teavitada ja ohtlikest paikadest siltidega teada anda. Kaldani ulatuvad põllumaad aga ei jätnud matkateele piisavalt ruumi ning selle kavandajad lõid ise ka pisut põnnama (kallas ju ikka variseb ka) ja viisid raja kaldast kaugemale, olemasolevatele teedele ja radadele. 

Pankrannikut tarastada ei saa 

Ohust teavitamist peab ka Juuse peamiseks turvalisuse suurendamise võimaluseks. 

"Selles tuleb kodudes rääkida, panga peale hoiatussildid välja panna, regulaarselt teavituskampaaniad korraldada, et inimesed liiga hooletuks ei muutuks."

Juuse tõdes, et peale Valaste meil ettevalmistatud vaatekohti ju ei olegi; on välja kujunenud mingid kohad, kus inimesed saavad auto parkida, et minna panga servale vaatama.

"Nendes kohtades pole alla kukutud; kukutakse ootamatutes kohtades, kus ei oska seda ette nähagi − tervet pangapealset pole ju võimalik aiaga piirata. Ma ei saa keskkonnaameti eest rääkida, aga teades, kui habras on pangapealne (enamjaolt ju ka kaitseala) − kas seal üldse lubataks mingeid piirdeid rajada? See tähendaks, et pae sisse tuleb puurida või piikida mingeid poste, mis mõrandab ja raputab ja lõhub seda serva ning muudab selle veel ohtlikumaks." 

Juuse tõi esile veel ühe ohukoha − vanad metallist piirivalvetrepid, mida tänini panga pealt laskumiseks kasutatakse. 

"Esiteks on need vanad, teiseks pole need nõuetele vastavalt rajatud ja on nüüd juba kindlasti ohtlikud."