:format(webp)/nginx/o/2019/02/22/11811515t1h0729.jpg)
Möödunud sügisel Remnikul kaduma läinud seenelise otsingutest osa võtnud kodanikuaktivistidest koosnev mittetulundusühing soovib, et politsei neid senisest rohkem kadunud inimeste otsinguisse kaasaks. Vabatahtlike otsijate ja politsei koostöö võiks praegusest palju tihedam olla küll, tõdeb ka siseminister Katri Raik.
MTÜ Iga Elu liige Aleksandr Frolov kinnitas, et tal on tohutu suur metsas tehtavate otsingute kogemus. "Olen rohkem kui veendunud, et palju suurem kui nii mõnelgi politseinikul."
Enda sõnul polegi ta siiamaani aru saanud, miks ei kaasa politsei vabatahtlikke kadunud inimeste otsingutesse juba esimesest päevast. "Või siis vähemalt teisestki..."
"Ma saan aru, et neil on mingid oma operatiivsaladused, ent mis saladusi võis Remnikul kaduma läinud Ivani otsingute puhul olla?!" on Frolov hämmingus, meenutades toda kümneid tavalisi idavirulasi liitnud möödunudaastast lugu.
Nendest otsingutest kirjutati palju: 2018. aasta septembris-oktoobris otsiti Remnikul ligi kolm nädalat metsa seenele läinud ja seal ära eksinud eakat Ivani. Otsingute seitsmendal päeval läksid politseile appi vabatahtlikud, teiste seas Tallinna fondiga Kadunud seotud inimesed, ning veel 13 päeva möödudes just nemad Ivani surnukeha üles leidsidki. See lugu süvendas Ida-Viru vabatahtlike veendumust, et politsei peaks nende poole abi järele pöörduma viivitamatult: nad on veendunud, et vastasel korral lastakse käest hindamatud esimesed päevad, mil lootus kadunud inimene elusana üles leida on veel suur.
"Toona läks metsas lihtsalt üks vanem meesterahvas kaduma ning lõppetulemusena anti meile infot ju nagunii," sõnas Frolov. "Miks poleks võinud meile infot anda juba esimesel päeval? Tuleval sügisel lähevad eakad inimesed taas metsa seenele-marjule ning meie tahame, et kui keegi kaduma peaks minema, siis kaasataks meid otsingutesse juba esimestest päevadest."
Allikas: politsei- ja piirivalveamet
Vabatahtlikud kinnitavad, et nende MTÜst Iga Elu teab praeguseks üha rohkem regiooni elanikke ning aeg-ajalt küsitakse neilt abi ka otse. Sellistel puhkudel alustavad vabatahtlikud otsinguid paralleelselt politseiga, ehkki see variant neile väga ei meeldi. "Parem on seda teha ikka üheskoos, sest siis on rohkem ressursse ja inimesi."
Ida prefektuurist öeldi Põhjarannikule, et Iga Elu esindajad pole politsei poole koostööettepanekuga seni pöördunud. Üldiselt aga toimub koostöö vabatahtlike organisatsioonidega Eestis juba ammu. Sellest rääkis politsei- ja piirivalveameti arendusosakonna ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht, politseikolonelleitnant Toomas Loho.
Tema sõnul on politseile abiks olevad suuremad vabatahtlike organisatsioonid kaitseliit (26 000 inimest), Eesti jahimeeste selts (10 500 inimest), päästeliit (3000 liiget), abipolitseinikud (1080 inimest), Põhja reservpäästerühm (200 inimest) ja Estsar (160 inimest). Samuti osutavad neile abi mitmesugused riigiasutused ja organisatsioonid, näiteks keskkonnainspektsioon, kaitsejõud, Punane Rist, riigimetsa majandamise keskus jt.
Lepingud on politsei- ja piirivalveametil sõlmitud 38 partneriga merelt päästmiseks ning maastikuotsinguteks nelja organisatsiooniga. Mõnel organisatsioonil on lepingud sõlmitud politsei olulise partneri − päästeametiga.
"Lepingu olemasolu annab parema ülevaate sellest, kui palju vabatahtlikke on võimalik otsingutesse kaasata ning millised võimalused nende käsutuses on: droonid, otsimiskoerad jms," rääkis Loho. "Politsei ja vabatahtlike ühine soov on teha kõik võimalik selleks, et eksinud või kadunud inimene üles leida. Kõige paremini saavad selles politseid abistada need vabatahtlikud, kes on läbinud asjakohase koolituse, omavad sobivat varustust ja oskavad seda ka õigesti kasutada. Seepärast korraldab politsei- ja piirivalveamet koos vabatahtlikega kursusi ja koolitusi, et kõikidel oleks otsingute tegemisest, kasutatavatest vahenditest, aga ka otsingute dokumenteerimisest ühesugune ettekujutus."
Toomas Loho sõnul tehakse vabatahtlike kaasamise otsus, võttes arvesse iga konkreetset juhtumit ning lähtudes juhtunu asjaoludest, otsitavast inimesest ja paikkonnast, kus otsingud parajasti toimuvad. "Näiteks kui tegemist on kaitseväe polügooniga, siis tunnevad sealset maastikku kõige paremini sõjaväelased ja kaitseliidu liikmed. Kui see on jahimeeste seltsile kuuluv territoorium, siis kõige paremat nõu otsingute korraldamiseks selles regioonis annavad kohalikud jahimehed jne."
"Eeskätt kaasame otsingutesse neid organisatsioone ja ühendusi, kelle võimalused konkreetses rajoonis ja konkreetses otsingupaigas on meile teada. Juhul kui on tarvis suuremaid ressursse, siis kaasame ka teisi partnereid. Asjakohase otsuse teeb otsingujuht, lähtudes olukorrast ja konkreetsest juhtumist," selgitas Loho.
Ta rõhutas, et vabatahtlikke võidakse kaasata otsingutesse vajaduse korral ka kohe esimesest päevast. "Sellele pole mingeid takistusi. Vabatahtlike kontaktid on otsingujuhtidel olemas ning kehtib vabatahtlike kaasamise kord."
"Siiras soov aidata on ainult tervitatav ning me oleme valmis tegema koostööd kõigiga, kes vabatahtlikku abi osutada soovivad. Ent kadunud või eksinud inimeste otsingud peavad toimuma nõnda, et nendest lõpuks hoopis eksinud otsijate otsingud ei saaks. Näiteks lumisel ja külmal ajal peavad maastikuotsingutest osavõtjal olema sobivad riided ja vajalik varustus ning sidevahendid. Ta peab oskama maastikul orienteeruda ning olema tuttav paikkonnaga, kus otsinguid tehakse," selgitas Loho.
MTÜ Iga Elu juhatuse liige, narvalane Aleksei Neprimerov rääkis, et neil on praegu reservis üle saja inimese üle kogu Ida-Virumaa ning on välja kujunenud oma tuumik − umbes kakskümmend aktivisti. See ühendus moodustus enam-vähem paari kuuga. "Veel pool aastat tagasi ei osanud keegi meie liikmetest mõeldagi, et ükskord hakkavad nad kadunud inimeste otsingutega tegelema," märkis ta.
"Isegi kui vaid veerand meie koosseisust saab otsingutega liituda, siis on seegi juba võimas meeskond. Töös jaguneme me kümneliikmelisteks rühmadeks, millest igaühes on isikud, kes teavad alati, mida teha, ning on võimelised meie inimesed igal juhul metsast välja tooma," kinnitas Neprimerov. "Politseil ei ole vaja ainult meie peale loota ja kogu tööd meie õlule panna, ent ressursina oleme me olemas ning meil on metsas töötamiseks tõepoolest kogenud inimesed. Vaid üks telefonikõne − ja nii on juba vähemalt 25-30 inimest abiks juures."
/nginx/o/2019/02/22/11811516t1h1513.jpg)
Siseminister Katri Raik ütles pärast kohtumist Iga Elu aktivistidega Põhjarannikule, et mõistab nende inimeste soovi aidata ja usaldab neid täielikult. Samas märkis ta, et vabatahtlike ja politsei vahel on esialgu ebaselged suhted. "Tuleb lihtsalt politsei osalusel kokku saada ning see küsimus lõpuni lahti harutada."
"Võtmeküsimused on, millal vabatahtlikke kaasata ja kuidas neid informeerida," võttis siseminister kokku, märkides, et tema kompetentsis on rääkida politsei juhtkonnaga ja korraldada kohtumine Iga Elu liikmetega.
Aleksei Neprimerovi sõnul oli kohtumine ministriga kasulik, sest sealt saadi oma mõtetele toetust. "Seni aga võtame otsingutest osa info laekumist mööda," ütles ta.
Ent otsingute korraldamine paralleelselt, mitte koostöös politseiga talle ei meeldi. Neprimerov märkis oma kogemustele tuginedes, et mitteformaalses suhtluses reageerivad politseinikud hiljem vabatahtlike saavutatud edusse mõnevõrra kiivalt.
"Lõpptulemusena võib see minu meelest viia isegi mõnes mõttes tagakiusamiseni. Kui me praegu ka saame infot, ehkki küll mitte nii kiiresti, nagu tahaks, siis kardan, et edaspidi ei oleks meie tegevusel enam üldse mõtet, kuna siis ei saaks me enam mingit informatsiooni," selgitas vabatahtlik. "Kuid mingit võistlusmomenti meie tegevuses ei ole, te võite meid meedias üldse mainimata jätta. Tähtis on inimene üles leida ja ära päästa."
/nginx/o/2016/03/29/5207007t1h6d92.png)