Kiviõli poiss läheb presidendi juurest muinsust kaitsma

Siim Raie: "Silmaga nähtav vahe Ida-Virumaa ja muude regioonide vahel on ära kadunud, ühtlustunud. Ülikooli ajal, üheksakümnendatel, vedasin sõpru-tuttavaid suvel alati itta, siis oli see kuidagi eksootilisem." Foto: Raigo Pajula/Vabariigi Presidendi Kantselei

Kiviõli päritolu Siim Raie (37) suundub ennast tõestama juba kolmandas olulises ametis: kaubandus-tööstuskoja ja presidendi kantselei direktori ameti järel suundub ta peagi muinuskaitseametit juhtima. Mees ütleb, et kui liigud Eestis ringi, siis on hea olla Virumaalt, kui aga Euroopas, siis Eestist.

Intervjuuks valmistudes pilt minevikust. Toimus muinsuskaitse seltsi asutamiskoosolek ja seltsimees Utt kultuuriministeeriumist arvas, et seltsi nime ees peaks ikka olema "ENSV". Seepeale esines dissidendist kirikuõpetaja Salum repliigiga, et see ei sobi - muidu jääks mulje, et kaitseme vaid ENSV-vanuseid muinsuseid. Millest see lugu teile kui järgmisele muinsuskaitseameti juhile räägib?

See räägib minevikust ja muutustest. Eelkõige väärtuste muutumisest: mis on oluline ühele põlvkonnale, ei pruugi seda olla järgmisele või ülejärgmisele. Nagu iga teise sotsiaalse protsessi puhul, toodetakse ja taastoodetakse ka kultuuripoliitika kaudu identiteeti, võimu ja ühiskonda. Sellel, kuidas me asju nimetame, mis sõnu kasutame, on omaette jõud ja tähendus.

Olete öelnud, et muinsuskaitse rolli nõrgenemine võib olla märk väga elujõulisest nüüdisaegsest kultuurist. Mida see tähendab?

See tähendab, et pean täna loodavat Eesti kultuuri väga aktiivseks ja tegijaid tugevaks. Statistikale otsa vaadates on selles lihtne veenduda: teatri-, kontserdi-, muuseumi-, näitusekülastajaid on igal pool rekordiliselt. Nii kultuuri tarbimine kui tegemine on populaarsed. Ka rahvusvaheline edu on märkimisväärne ning aitab kaasa Eesti kui nüüdisaegse ühiskonna kuvamisele. Oluline osa nüüdisaegsest kultuurist on aga kindlasti ka kultuuripärand - tühjale kohale ei teki ju miskit.

Aga see ei puuduta ainult kauneid kunste: ka Eesti ärikultuur ja poliitiline kultuur on omandanud selgemaid kontuure.

Saan aru, et panete rõhku niinimetatud uuele muinsuskaitsele. Võite lühidalt lahti seletada, mida see tähendab?

Ma ei pane rõhku, vaid pigem juhin tähelepanu, et nii nagu paljudel teistelgi erialadel arusaamad muutuvad, nii on ka muinsuskaitses või laiemalt kultuuripärandi mõtestamisel toimunud põhimõttelisi muudatusi. Just maailma avanemine on sundinud mitte ainult teoreetikuid, vaid ka praktikuid - konservaatoreid, restauraatoreid - vaatama kaitstavat pärandit senisest erinevalt. Uue muinsuskaitse (new heritage) eestkõnelejad toovad välja mitu põhimõttelist erinevust.

Esiteks liikumine objektide kaitsest tähenduse kaitse suunas ehk siis mitte maja ei tule kaitsta, vaid seda, mida ta tähendab, tähistab, sümboliseerib. Teiseks uuem arusaam sellest, mis üldse kultuuripärand on. Seda on ikka võetud asjade ja praktikate kogumina, mida me tahaks järgnevatele põlvkondadele edasi anda. Uuem mõtteviis peab pärandiks aga kõike, mis meieni on jõudnud. Ehk siis pärandil ja pärandusel on vaks vahet. See seostub ka esimese küsimusega ning muutunud autentsuse käsitlusega: kipume ikka seda kõige varasemat, algsemat kihti või originaalversiooni pidama kõige väärtuslikumaks ja autentsemaks, aga maailm muutub ja ka hilisemad täiendused, parandused on autentne osa pärandist.

Kõik kihid on olulised, ka eelmise riigikorra aegne võib omada tähendust ja väärida säilitamist. Veel üks suurem muudatus on seotud kultuuripärandi omaniku vaatega. Eesti seaduski ütleb, et mälestise säilitamine ja hooldamine on omaniku ülesanne, samas käsitletakse kultuuripärandit ühisena. Mõned autorid lausa inimõigusena - õigust kultuurile ja kultuuripärandile kui põhiõigust. See on alaline potentsiaalse konflikti koht, kus kõik soovivad nautida kultuuripärandit nagu näiteks vanalinn, aga vähesed vastutavad selle säilimise eest. Konflikti lahendamiseks on vaja pidevat dialoogi ning seegi - demokratiseerumine - on uuema mõtteviisi püsiosa.

Omandasite mullu 36aastasena magistrikraadi kunstiakadeemias muinsuskaitse ja konserveerimise erialal. Varem olete lõpetanud EBSi. Miks suundusite kunstiakadeemiasse õppima?

Isiklikust huvist. Püüdest mõista mõningaid protsesse, millega olin kokku puutunud. Näiteks miks mõni "ei tohi" nii kategooriline oli. Pean tunnistama, et täiskasvanust peast õppimine osutus palju nauditavamaks kui otse keskkoolipingist. Kogunenud elukogemus aitab tihti uusi teemasid kiiremini haarata.

Tegelikult on teie CV kõige uhkem kanne seni vabariigi presidendi kantselei direktori amet alates 2011. aastast kuni käesoleva ajani. Milles see töö täpsemalt on seisnenud?

No kas just kõige uhkem - ma olen ise 14 aasta üle kaubanduskojas ka väga uhke -, aga kõrvaltvaatajale küllap kõige kõlavam ja erutavam. Juhi töö on oma olemuselt igal pool sarnane, ainult et protsessid, konkreetsed inimesed ja olukorrad on erisugused. Kantselei juhtimine seisneb riigipea teenindamises ja kuuekümne inimese igapäevases juhtimises. Ja seda kõike meie põhiseaduse vaimus.

Mis on kõige väärtuslikum, mida olete ses ametis omandanud?

Kõige väärtuslikum siin ilmas on ikka inimene ning küllap on minu oskus inimloomust mõista ja suunata selle aja jooksul oluliselt arenenud. Olen õppinud, kui oluline on inimestele võimaluse andmine ja usaldamine kui ka reeglite kehtestamine. Väärtustan tekkinud arusaama riigi toimimisest ning poliitilistest protsessidest väga. Eriti praeguses valimislubadustest paksus õhustikus tahaks näha, et nii mõnigi lubaja tajuks paremini oma lubaduse hinda ja võimalikkust.

Meie intervjuu ilmub Eesti riigi sünnipäeva paiku. Kuidas teie sõnastate, mida Eesti riik teile tähendab?

Kodu tema kõikides tähendustes.

Osalesite Euroopa Liiduga liitumise eel kampaanias "JAH Euroopa Liidule". Kas meie liikmelisus on olnud nii positiivne, kui 2003. aastal loota võisite?

Ma usun, et isegi positiivsem. Toona rääkisime palju sellest, mida see meile mõõdetavates suurusjärkudes kaasa toob: majanduskasv, kergem reisida, õppida ja muu selline. Aga sellest olulisemaks on osutunud ikkagi kuulumine vabadust ja demokraatiat kõrgelt hindavate riikide hulka. Eesti mõju maailmas on läbi selle tohutult kasvanud. Me ei ole pelgalt 1,3 miljonit 500 miljonist vaid üks 28 liikmesriigist.

Milline on Euroopa Liidu tulevik?

Euroopa Liidu ja laiemalt Euroopa tulevik on selline, milliseks eurooplased selle kujundavad. Demokraatlikes riikides jäävad poliitilised liidrid tõenäoliselt ikka rahvalt saadud mandaadi piiresse. Avatud maailmale ja ühisele Euroopale vastandudes võib ju ka valituks osutuda, aga ma ei näe küll võimalust, et ükski liikmesriigi valitsus või poliitiline liider saaks enam eirata vastastikust sõltuvust või tagasi pöörata nii majanduslikku kui poliitilist seotust.

Kuidas teie karjääri on mõjutanud Ida-Virumaa päritolu?

Töökoha valikuid see küll mõjutanud ei ole. Mu isiksus jõuab alati kohale enne, kui kellelgi tekib küsimus päritolu kohta, pole kunagi selle taha pidanud varjuma või seda kaitsma. Pigem on ikka nii olnud, et kui keegi küsib ja saab vastuseks, et olen Kiviõlist, toob see juurde veel ühe nüansi, mis eristab. Kui liigud Eestis ringi, siis on hea olla Virumaalt, kui Euroopas, siis Eestist, ja kui maailmas, siis Euroopast.

Mida peaks tegema, et maakond veel paremini areneks?

Andekaid ja ettevõtlikke inimesi on vaja. Silmaga nähtav vahe Ida-Virumaa ja muude regioonide vahel on ära kadunud, ühtlustunud. Ülikooli ajal, üheksakümnendatel, vedasin sõpru-tuttavaid suvel alati itta, siis oli see kuidagi eksootilisem.

Mis on siinne tugevus ja mis nõrkus?

Tugev regionaalne identiteet, mis vajaks veel veidi enesekindlust juurde. Ise ei tohiks oma nõrkustele teiste tähelepanu suunata, ikka tugevustele. Kultuurilisele ja ajaloolisele mitmekesisusele sealjuures - Padaorust tuhamäe suusanõlvani.

Mis on teie lemmikpaik maakonnas?

Minu lemmikpaik asub kõrvalmaakonnas - Laekveres, kus on mu suvekodu, mis on ühtlasi pikaaegse Kiviõli koolidirektorist vanaisa sünnitalu. Vaikus ja rahu teevad sellest rehetalu õuest maailma parima paiga. See on ka koht, kus ma kõiki oma restaureerimisalaseid praktilisi oskusi katsetan ja omandan. Sel kevadel ootab ees vana pliidi lahtivõtmine ja kokkupanek. Käisin selleks ekstra pottsepa kursustel.

Milline Eesti riigimees on teile eeskujuks olnud?

Mul pole kunagi suuri iidoleid või eeskujusid olnud, pole kunagi tahtnud kellegi teise moodi olla. On suur hulk inimesi, kelle teod, mõtted või olemus on huvitavad, ning need ei ole alati just suured riigimehed või -naised olnud. Ma imetlen alati seda, kui inimesed on mingi valdkonna või ameti endale hästi selgeks teinud, teavad, mida räägivad, ja teevad, mida lubavad.

Millal olete õnnestunud MKA juhi ametis?

Siis, kui neid alguses mainitud uuemaid arusaamu on õnnestunud ka teistega jagada nii, et suhtumine kultuuripärandisse muutub vastutustundlikumaks, ja siis, kui muinsuskaitse sarjamine pole enam moeasi. Suur soov on ka, et riik, ükskõik kas valitsuse või omavalitsuse näol, mälestise omanikuna oleks eeskujuks eraomanikule.