Kui ka pangaautomaadid ja postkontorid kaovad − kogudused jäävad

Teet Korsten
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Viilma: "500aastast kirikuhoonet ei paki autofurgooni nagu pangaautomaati ega vea kuhugi ära. Kuni veel kaks või kolm käib jumalateenistusel, on kogudus elus ja kuulutatakse jumalasõna."
Urmas Viilma: "500aastast kirikuhoonet ei paki autofurgooni nagu pangaautomaati ega vea kuhugi ära. Kuni veel kaks või kolm käib jumalateenistusel, on kogudus elus ja kuulutatakse jumalasõna." Foto: SCANPIX

Tänavu 2. veebruaril pühitseti ametisse Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) 98aastase ajaloo noorim peapiiskop − 41aastane Urmas Viilma. Mees võib kehtiva kirikuseaduse järgi ametis olla peaaegu veerand sajandit. Kuidas on olla kirikujuht maal, mida peetakse maailmas kõige vähem religioosseks − just institutsionaalse usu koha pealt?

Väljaspool ajalehte Eesti Kirik olen üks väheseid ajakirjanikke, kel on olnud au intervjueerida kahte järjestikust EELK peapiiskoppi enne teid. Aga kahtlustan, et nii Jaan Kiivit kui Andres Põder ei andnud ametis olles kokku nii palju intervjuusid, kui olete praeguseks andnud teie peapiiskopina. Mida see fakt − kui see on fakt − teieaegse kiriku kohta näitab?

Ei oska kinnitada ega ümber lükata väidet, mis puudutab minu eelkäijate intervjuude arvu, võrreldes minu antutega. Tõsi on, et olen viimase poole aasta jooksul andnud intervjuusid tõepoolest arvukalt ja eri keeltes. Ehk näitab see, et kiriku teema ei jäta inimesi külmaks ning oma sisimas otsivad nii intervjueerijad kui ka lugejad vastuseid küsimustele, mis ulatuvad üle aja piiri. Eks ma püüan ka ise murda müüti kiriku suletusest.

Mida ajakirjanikud kõige rohkem küsivad?

Palju on küsitud minu tee kohta kirikusse. Samuti on ajakirjanikele huvi pakkunud, millised on suurimad kiriku ees seisvad väljakutsed ja esmased sammud, mida kavatsen astuda muutmise teel.

Kui mõelda Jaan Kiiviti juhitud EELK peale ja võrrelda seda omakorda Põderi-aegsega, tuleb tunnistada, et vähemalt kõrvalt vaadates oli tegu eri ajastutega. Kas te võite nimetatud kahte perioodi lühidalt iseloomustada?

Arvan, et küsimus pole niivõrd olnud kirikujuhtides, kuivõrd iseseisvunud Eesti eri arenguetappides ja ühikondlikes muutustes, mida kirikusiseselt on kenasti kümne aasta kaupa markeerinud kaks eelmist peapiiskoppi. Jaan Kiivit [1940-2005] valiti kirikujuhiks 1994. aastal ja ta oli ametis kümme aastat. Sellesse aega jäi riigi ja kiriku ülesehitamine, millega kaasnes suur muudatuste ning uuenduste aeg, mis lõppes nii riigi kui kiriku jaoks oma koha leidmisega rahvusvahelisel tasandil. Olulisel kohal oli välispartnerite abi ja teotus. Kirikutööle tuli uus põlvkond vaimulikke.

Andres Põder tegi oma peapiiskopi ametiga algust siis, kui oli saavutatud mõningane stabiilsus nii riigis kui kirikus. Valitsused hakkasid riigis püsima kauem ametis ja ka kirikus ei olnud vaja enam palju uuendada või asutada − pigem hoida stabiilset arengut ning rahulikku kurssi. Stabiilsus ja iseseisvus tuli saavutada ka majandusküsimustes, sest välistoetused vähenesid oluliselt.

Olete näinud nüüd peapiiskopina sinoditel käies praostkondi. Kas peapiiskopi pilk on avastanud midagi uut, mida näiteks kantsler Viilma ei näinud?

Olen pigem saanud vahetut kinnitust asjadele, mida enne kiriku majandusjuhina sain teada koguduste aruannetest teoreetilisel tasandil. Elu voolab maalt linnadesse ja välismaale. Külad tühjenevad ning koolid, postkontorid, pangad, kauplused ja apteegid suletakse. Üks on kindel: kogudused on ja jäävad kohale. Neil pole kuhugi võimalik minna. 500aastast kirikuhoonet ei paki autofurgooni nagu pangaautomaati ega vea kuhugi ära. Kuni veel kaks või kolm [inimest] käib jumalateenistusel, on kogudus elus ja kuulutatakse jumalasõna. Sellest on olukord veel väga kaugel.

Viimane uudis rubriigis EELK ja majandus oli see, et Kiriku Varahaldus hakkab koostööd tegema Ühistupangaga. Mis see tähendab? Kas EELK võib ebaõnnestumise korral minna pankrotti nagu Narva Aleksandri kogudus?

Arvan, et koostöö Eesti kapitalil põhineva Ühistupangaga ei ole riskantsem kui oma vahendite hoidmine mõnes muus pangas, mille omanikud viivad kasumi Eestist välja. Kõigi pankade − nii rahvusvaheliste kui ka kodumaiste tegevus on väga täpselt seadustega reguleeritud ning ametliku järelevalve all. Midagi saab valesti minna siis, kui tehakse valesid majandusotsuseid või tabab piirkonda üleüldine majanduskrahh. Need riskid on aga kõikides pankades ühtviisi olemas.

Kuidas panite kokku kirikuvalitsuse? Olen kuulnud, et seda peeti esmalt liberaalsemaks ja avatumaks − vahest juba seetõttu, et seal on nooremad inimesed kui varasemal ajal...

Kas kirikuvalitsus on liberaalne või konservatiivne, ma nii kindlalt hinnata ei võta. Soovisin laiapõhjalist meeskonda erisuguses mõttes. Taotlesin tasakaalu erisuguste kirikusiseste mõtteviiside ja vagaduslaadide vahel, soovisin väärtustada kogemusi, kuid luues eeldused "värske vere" juurdevooluks. Hindan kõrgelt meeskonnaliikmete pädevust ning pean oluliseks, et konsistoorium on koostöövalmis ega kisu eri suundades.

Okupatsiooniajal ennustati, et peagi sureb kirik ENSVs välja. Ei surnud, enne suri see moodustis ise. Siis tuli nn ärkamisaeg ja mingil hetkel toimus plahvatuslik kiriku avastamine − samas on sellele järgnenud langus, mis kestab siiani. Kus näete pääseteed, et kirik ikkagi jääb? EELK põhikirjas on, et tegutsetakse Jeesuse Kristuse taastulekuni...

Seni kui säilib inimeste loomupärane religioossus, jäävad ka inimeste küsimused ajatute ja igavikuliste asjade kohta. Kiriku ülesanne on olla kohal ja valmis nendele küsimustele vastama. Uus väljakutse on, kuidas leida kontakt küsijaga. Näeme ju, et inimene, kel ei aidata teed leida, hakkab ekslema. Kiriku ülesanne on aidata sellist ekslejat. Lootusrikkaks teeb see, et Jumal pole kogu ajaloo vältel omasid maha jätnud. Kirikut ei ole suutnud ajaloos likvideerida ükski jõud ega võim.

Isegi Põhja-Koreas tegutseb tänaseni kirik. Küll ülimalt keerulistes oludes, kuid siiski täiesti legaalselt. Meiegi ajalugu näitab, et mida keerulisemaks lähevad ajad, seda tugevamaks muutub inimeste usk Jumalasse. Kirik kaotab liikmeid nüüdisajal kõige kõrgema elatustasemega riikides ja majanduslikult kõige paremal järjel olevates ühiskondades. See peaks tegema meid ettevaatlikuks. Hea elu viib hingelise mandumiseni.

Olete ise olnud vaimulikuna aastatel 2001-2013 Isamaaliidu/IRLi liige. Milline on praegu meie poliitikute huvi kiriku vastu?

Poliitikud esindavad rahvast ja on oma valijate nägu. Sama palju, kui tunneb kiriku vastu huvi keskmine eestimaalane, tunnevad huvi ka poliitikud. Nad on ju meie hulgast!

Kuulasin/vaatasin internetis üht teie intervjuud Soome kirikuajakirjanikuga, kes imestas, kuidas saate koostööd teha liberaalsema kirikuga Soomes ja Rootsis. Kas Balti kirikud paistavad rohkem kalduvat ida kui lääne suunas?

Arvan, et liberaalsusel ja konservatiivsusel pole ilmakaartega midagi pistmist. Lõuna-Euroopa riigid on ju valdavalt katoliiklikud või õigeusklikud, seega oluliselt konservatiivsemad kui Põhja-Euroopa või Skandinaavia maad. Ehk on põhjus pigem selles, millistes riikides on protestantlik taust ning kus levinum katoliiklus ja õigeusk. Olulist rolli mängib ka see, kas mõnes riigis on või on olnud riigikirik või mitte.

EELK on maailma üks esimesi riigist autonoomia saavutanud kirikuid (aastast 1917 − T.K.). See tähendab, et meid mõjutavad keskmiselt vähem riik oma poliitikaga või erakonnad oma programmiliste lubadustega. Oleme riigi jaoks võrdne partner. See annab meile oluliselt suurema vabaduse oma õpetuse üle otsustamisel kui kirikutes, kus otsused valmivad riigi või poliitiliste erakondade mõju all.

Milliste kirikutega on praegu EELK-l kõige parem oikumeeniline koostöö?

EELK on oikumeenilisel maastikul väga aktiivne ning meil on kaasarääkija roll nii luterlikus maailmaliidus, kirikute maailmanõukogus kui ka Põhjamaade ja Briti saarte ning Balti luteri ja anglikaani kirikuid ühendavas Porvoo osaduskonnas. Eraldi võib esile tõsta ka otsesuhted Läti, Leedu, Soome, Ingeri, mitme Saksamaa ja Ameerika luteri või evangeelse kirikuga. Erakordselt head on riigisisesed oikumeenilised suhted Eesti kirikute nõukogu liikmeskirikute vahel.

Hiljuti esinesite Eesti Kongressi 25. sünnipäeva mälestusüritusel. Seal osales omal ajal märkimisväärselt palju vaimulikke. Ja kirikuvõrgustik hõlbustas kodanike komiteede tegevust. Mida kirik saaks praegu Eesti heaks teha?

Kirik panustab ühiskonda oma liikmete, töötegijate, koguduste ning asutuste kaudu eri eluvaldkondades. Kirik on asutanud mitmeid sotsiaal- ja hoolekandeasutusi, teeme aktiivset laste- ja noortetööd, tegutsevad kristlikud eraüldhariduskoolid, Tallinnas ka üks kõrgkool; mitme koguduse juures tegutsevad lastehoiud ja lasteaiad; aktiivne on kiriklik muusikatöö, sh kontsert- ja kooritegevus. Vaimulikud ja töötegijad on üldjuhul kaasatud kogukondlikesse ja ühiskondlikesse ettevõtmistesse ning on sageli seal ka liidri positsioonis. Usun, et kiriku esindajad on kaasatud ühiskonnas igal tasandil ning teevad oma tööd ustavalt ja tähelepanu otsimata.

Milline tähendus võiks kirikul olla praegu Eesti ühiskonnas? Kuidas tänapäeva inimesele seletada, et talle on kirikut vaja?

Kirik on koht, kuhu tullakse tavaliselt mitte muutusi otsima, vaid kindlust saama. Kirik on olemas selleks, et esindada ja vahendada Jumala armu, mis on sama eile, täna ja igavesti. Kirikusse kuulumise kaudu, seal kuulutatud jumalasõna ja jagatud sakramentide − ristimine, piht ja armulaud − kaudu on inimene ühenduses Jumalaga. Jumal püsib üle muutuvate aegade, üle kriiside ja rahutuste, üle inimese isiklike languste ja mõõnade. Kirikus kuulutatakse Kristust, kellesse uskujal on elu ka siis, kui aeg selles maailmas otsa saab. See on lootus, mis ulatub üle silmapiiri ja isegi surma.

28. märtsil avati peapiiskop Urmas Viilma "avaliku elu tegelase" Facebooki (FB) leht. Kas suhtlete seal isiklikult inimestega?

Jah. Tunnen ennast üldiselt virtuaalmaailmas üsna koduselt. Ma polnud seni FBga liitunud teadlikult, et säästa oma vähest aega. Nüüd olen oma aja planeerinud nõnda, et sinna mahub ka mõni FB postitus päeva või paari tagant.

Olete rääkinud, et olete kirikuvõõrast perekonnast ja et sattusite kirikuhoonessegi esimest korda alles 14. eluaastal. Üks põhjus oli ka see, et teie kodukohas Sauel pole kirikut. Kas nüüd teie vanemad käivad kirikus?

Minu ema on kirikus keskmisest aktiivsem ning loeb huviga ka ajalehte Eesti Kirik. Isa on rohkem isikliku ja varjatud usuga. Tal on Jumalaga oma isiklik suhe nagu paljudel eestlastel. Mõlemad vanemad toetavad ja elavad väga kaasa kogu meie pere kiriklikule elule.

Juba arvutatakse, kui pikka aega te võite olla ametis EELK peapiiskopina. Aga millal võib öelda, et olete selles ametis õnnestunud?

Usun, et kõik õnnestumised on Jumala käes. Minu nagu iga teise kristlase elu ja teenistus ei ole muud kui üks püsiv külvitöö. Peame selles olema ustavad. Külvama ja külvama ning mitte nurisema. Peame külvama usus, et Jumal on see, kes laseb kasvada ning lõpuks külvatud vilja ka lõikab ja kokku kogub. Meie ei lõika! Meie peame andma endast parima ja tegema seda, mis on meie võimete kohane. Suur kiusatus on teha vähem ja elada lihtsamat elu. See ei ole aga võimetekohane elu!

Kuidas te pingeid maandate? Kuidas lõõgastute?

Olen koos perega. Meeldib reisida. Tõeline puhkus on, kui saan lugeda.

Kuidas seletate meie lugejatele ülestõusmispühade sõnumit? Kuidas ülestõusmise valgus saaks nende elu valgustada?

Jeesus Kristus, kes suurel reedel ristil surmati, suri, nagu sureb iga inimene. Jumal äratas aga Jeesuse üles, sest ta oli surnud ülekohtuselt, st ilma süüta. Ilma süüta surm kustutas ka kõigi teiste inimeste süü ja patu. Piibli sõnum on, et kõik, kes seda usuvad, võivad ka ise ühel päeval igavesti elada. Seda mitte siin maises maailmas, vaid surmajärgses Jumala kuningriigis.

Ülestõsumise valgus sümboliseerib surnuist ülestõusnud Kristust, kes ütleb: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus" (Jh 8:12). Seega inimene, kes lõpetab jumalaeituse ja julgeb tunnistada, et usub ülestõusnud Kristusesse, ning laseb ennast ristida, pärib ühel päeval igavese elu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles