Soomet ja Eestit on raske tülli ajada

Pekka Linnainen: "Paar aastat tagasi räägiti viisavabadusest Venemaaga. See oleks olnud tohutu majandussüst ja ka mina pooldasin seda. Nüüd on isegi mõte sellest paisatud nähtamatusse tulevikku, teisele poole uusstalinismi." Foto: Matti Kämärä

Kirde-Eestis ja Kagu-Soomes on ühesugused mured: odavnenud rubla ei lase turistidel Venemaalt endises mahus naabermaakondadesse reisida. Milline on pilk lahe tagant soomlaste "rassismile", suhetele Venemaaga ja kehvale seisule majanduses üldse, küsime estofiilist turismispetsialistilt Pekka Linnainenilt, kelle tutvus Ida-Virumaaga ulatub juba kaugesse 1979. aastasse.

Äsja kirjutasite Facebookis, et teile ei meeldi Helsingin Sanomate (HS) eestlastele hüüdnime otsimise üritus. Millega oli tegu?

HS tõdes, et soome keeles pole eestlastele üldist hüüdnime, ja nii ongi. Meil pole ka nalju eestlastest, aga on rohkesti rootslastest ja venelastest. Eesti pole soomlastele eriline naljaasi ja eks ajaleht seda tahtiski oma lugejaküsitlusega uurida. Aga tulemus polnud tõesti meeldiv. Nagu tagasisidest tunda, artikkel kas vihastas soomlasi või tekitas piinlikkust. See viimane fakt ongi juhtumi positiivne sõnum eestlastele.

Mind tekst hämmastas ning tundsin ka järjekordset pettumust ajakirjanduse pärast. Ajalugu ei tohi muidugi unustada, aga parema meelega oleksin lugenud keeleteaduslikul lähenemisel põhinevat artiklit. Minule oli uudis, et [Soome] meremehed on kutsunud oma kolleege kuraditeks. Arusaadavalt meeste omavahelise suhtlemise käigus tekkinud väljend. Samamoodi on "perkele" ammu tuttav Soome kaubamärk.

Eestis samal ajal naljatati, et mis oleks Soomes juhtunud, kui HS oleks küsinud näiteks, kuidas nimetada mustanahalisi või venelasi. Kas Soomes on adutav mõningane rassism eestlaste suhtes?

Võrdlus on hea ja see kinnitab HSi artikli läbimõtlematust. Erinevus on muidugi selles, et venelastele ja mustanahalistele hüüdnimesid jagub. Keel ja keeleline tolerants muutuvad ajaga. Iga asja ei tasu siiski rassismiks tembeldada. Pool miljonit soomlast läksid 1960. aastatel töö järele Soomest Rootsi. Praegu võiksime kutsuda neid majanduspagulasteks. Kas Rootsi oli rassistlik riik, kui ta neid vastu võttis? Kindlasti oli elu võõra kultuuri keskel raske, eriti lastel, kellele on oluline sarnaneda eakaaslastega. Kindlasti said nad oma päritolu tõttu kogeda igasugust kiusamist ja solvamist, mis kiirendas identiteedi kadu. Rootsi oli tollal heaoluriik, mis võeti Soomes eeskujuks. Tänu sellele negatiivne emigratsioonivool 1970. aastatel katkes.

Olen kindel, et eestlased kogevad ka praegu Soome töökohtadel ja koolides kiusamist. Samas olen kindel, et toimuva põhjal ei saa midagi üldistada soomlaste "rassismi" ega viha kohta eestlaste vastu, vaid see kõneleb lihtsalt üksikute inimeste vastikust käitumisest. Hetkeolukord johtub paljuski Soome kehvast majandusseisust ja koondamistest. Sama käitumist saavad tunda mustlased, venelased ja ka soomlased ise. Kriimustuse pärast muretseb see, kes haavata pole saanud. Soome pole rassismist vaba, aga seda, mida see tähendab inimese argielus, on parem küsida somaallaste või mustlaste käest.

Praeguses majandusolukorras näeb hästi, kuidas näiteks Ida-Soome ja Kirde-Eesti on üks regioon − meil on ühesugused rõõmud ja mured. Kuidas on Ida-Soome turismile mõjunud ELi ja Venemaa suhete madalseis?

Kümme aastat tagasi ja varemgi tutvustasin sageli slaidide abil Kagu-Soome ja Kirde-Eesti sarnasust. Mõlemad on tööstuspiirkonnad ja asuvad Soome lahe ääres. Mõlemad asuvad Venemaa piiril, tänu millele on meil ühine ajalugu − nii heas kui halvas. Viimane tähendab muidugi turismi võimalusi ja arengusuundi. Vene turism on olnud eriti Lõuna-Karjala maakonnale ja Lappeenranta linnale suur edulugu, mida ka Ida-Virumaal tahetakse kopeerida.

Viimased suuremad investeeringud spaadesse ja kaubanduskeskustesse mõlemal kaldal on lähtunud oletusest, et Vene-poolne turism pidevalt kasvab. Paar aastat tagasi räägiti viisavabadusest. See oleks olnud tohutu majandussüst ja ka mina pooldasin seda. Nüüd on isegi mõte sellest paisatud nähtamatusse tulevikku, teisele poole uusstalinismi. Praegu rabeleb ettevõtlus raskustes ja Soome pool on mitmed kauplused oma uksed sulgenud. Sanktsioonid mõjutavad näiteks toiduainetööstust ja logistikat, aga kehva turisminduse taga on peamiselt nõrk rubla. Ses osas on juba näha valgust tunneli lõpus − loodan, et ka Ida-Eestis.

Kui palju kõlab praegu Soomes hääli, et peame Venemaaga hästi läbi saama, sanktsioonid tuleb lõpetada, meil peaks olema/võiks olla Venega erisuhe?

Minagi ütlen, et peame Venemaaga läbi saama. "Geograafia vastu ei saa võidelda," kõlab president Paasikivi sageli korratud tsitaat. Minu arvates lähtub Soome välispoliitika ja mingil määral endiselt jätkuv "soometumine" pragmatismist, mitte sihilikust omakasupüüdlusest. Seda väljendavad nende hääled, kes arvavad, et Soome peaks astuma välja Euroopa Liidu riikide ühisest reast. Saan ka neist häältest aru. Taustal on tõenäoliselt majandusraskused või aus mure Soome tuleviku pärast. Aga need hääled on juba päris vaikseks jäänud. Euroopa ühine mure on Venemaa ettearvamatus, milles pole erilist muutust esialgu tunda.

Praegu Eestis ametisse asuva valitsuse kava näeb ette maksuerisuste kaotamist hotelliäris. See kõlab nagu hapniku kinnikeeramine alal, kus on niigi raskused. Mida teie turismiala spetsialistina oma kolleegidele Eestis soovitate?

Eks uus kolmikliit peab oma katteallikad kuskilt leidma. Kuna Eesti tulumaksusüsteem on püha lehm, siis ongi alternatiiviks aktsiisid ja käibemaks. Soomes lüüakse valimiste eel pidevalt lauda nn Eesti kaart, räägitakse, kui suurepärane ja eeskujulik maksusüsteem vennasrahval on. Soomes on majutusteenuste käibemaks kümme protsenti, Eestis praegu üks protsent vähem. Kavatsus minna üle kahekümnele protsendile pole sellisel ajal küll põhjendatud − ei tulevikuinvesteeringute vaatenurgast ega ka muidu.

Kas ja kuidas on Soomes viimase aasta jooksul muutunud mõtlemine NATO liikmesusest?

Vähemalt minust on saanud lõplikult NATO pooldaja. Soomlaste riigikaitsetahe on kõrge ja kaitseväe võime koos Hornetitega parem kui kunagi varem. See siiski ei tähenda, et julgeolekugarantiiks ka NATO 5. artikkel juurde ei sobiks. Soome armee on juba ammu NATO süsteemidega ühtesobiv ning arvatavasti tulevases koalitsioonileppes väravat enam ei suleta. Või vähemalt ei lukustata. See on suur mentaalne muutus, kuna veel kümme aastat tagasi oli NATO-meelsus peaaegu poliitiline enesetapp. Arvan siiski, et Soome valitsus üksi ilma rahva poolehoiuta ühinemisotsust ei tee. Ehk tulevik on endiselt härra Gallupi käes, ja tema toetus jääb pidevalt alla 30 protsendi.

Miks ikkagi Soomes NATO liikmesuse pooldajaid nii vähe on?

Soome rahvas valdavalt NATOsse ei taha. See võib just eestlastele arusaamatu tunduda. Mõni ütleb, et põhjuseks on Venemaa kartus. Seda ma eriti ei usu. Isegi võiks arutada, kas põhjus pole vastupidine − nagu "meie abi ei vaja, ega meile antud seda Talvesõjaski". Poliitikute suhtumist on lihtsam seletada, rahva oma aga mitte. Endine peaminister Paavo Lipponen arvas lihavõtete ajal Iltalehtis, et üks takistus on endiselt Eesti julgeolek, nagu olevat väidetavalt olnud juba 1990. aastate lõpus. Tähendab, et Soomele taheti NATO liikmena panna vastutus ka Eesti kaitsmise eest. Ma küll imestan, miks see takistus on. Soome julgeoleku huvides on, et ka Soome lahe lõunakallas oleks tugevalt kaitstud. Soomel ja Eestil oli juba 1930. aastatel ühine Soome lahe kaitsestrateegia. Siis kahjuks meie ühisrinne lõhenes. Eesti julgeolek tugevdab Soome julgeolekut ning ka vastupidi. Võimalik, et selle tunnistamine ja laiem seletamine rahvale isegi tõstaks NATO poolehoidu Soomes.

Meil mõni meediakriitik ütleb − äsja Priit Hõbemägi näiteks −, et meil on liiga palju sõjahirmu ja -hüsteeriat, ning toob positiivse näitena Soome meedia, kus õhkkond on palju rahulikum. Kas adute meie meediate erinevust tonaalsuses? Kuidas seda seletada?

Samas Soomes öeldakse, et eestlased näevad selgemalt Venemaa käitumise tausta. Arvan, et jälgida tasub mõlema kalda ajakirjandust ning ka mitmeid teisi välisallikaid. Tänu internetile on tänasel päeval tõde lihtsam otsida, aga seda leida on endiselt raske. Rahvusvahelisele meediale oli Krimmi roheliste mehikeste suur õppetund see, et Vene impeeriumi nimel on luba valetada. Ja mitte ainult luba, vaid patriootiline kohustus, mida kinnitas ka Suur Juht oma käitumisega.

Sõna "meedia" algne tähendus on "vahendaja". Interneti ja sotsiaalmeedia tõttu on traditsioonilised kanalid muutuses ning ehk veidi ka hädas. Mina ütleksin, et just nüüd vajame korralikke, uurivaid ajakirjanikke, kes tahavad ja suudavad tõde leida.

Kas Soome ajakirjanikud on siis oma Eesti kolleegidest rahulikumad ja tasakaalukamad?

Võib-olla Soome pressil on praegu veel rohkem ressursse, kui on Eestis; võimalusi saata inimesi kohapeale tõde otsima. Teisest küljest on nende arvamus kohe käepärane ka Eestis, kus Soome uudisallikaid jälgitakse palju rohkem kui Soomes Eesti omi. Soomes tegelevad ka mitmed teadusinstituudid Venemaa-uuringutega. Nende teadurid on viimase aasta jooksul saanud Soome televaatajatele üpris tuttavaks. Üks paremaid analüütikuid on muuseas välispoliitilise instituudi vanemteadur Kristi Raik, kes on Eestist pärit ja samuti Katri Raigi sugulane.

Eestlastel on muidugi selgem isiklik kogemus vene kultuurist, vene keele oskuski on kordades parem kui soomlastel. Eesti korrespondent suudab näha Moskvas asju, mida Soome oma isegi tähele ei pane. Vahel on ka vastupidi. Iga kuulujutu järel ei tasu siiski joosta. Selgeks on ka saanud, et mitmed Kremli näiliselt välispoliitilised avaldused ja ähvardused on sisepoliitilised, st suunatud oma rahvale.