Lohetätoveeringuga tüdruk Narvas

Aet Kiisla: "Mis pole mulle jõukohane, tuleb vabaks lasta. Minu asi on harida üliõpilasi − või keda tahes, kes kätte satuvad −, et ka valijad oleksid nõudlikumad ning kodanikud julgeksid ja tahaksid ametnikega suhelda ja paremat keskkonda nõuda." Foto: Matti Kämärä

Narva suhtes võib olla palju eelarvamusi, aga piirilinna "Eesti suursaatkonna" − kohaliku kolledži õppedirektor, ühiskonnateaduste lektoraadi juhataja Aet Kiisla ei lase end neist heidutada: tema tahab maailma parandada ja kui see maailma on sama põnev kui Narva, siis seda suurem väljakutse.

30. mail toimub Narvas üle-eestilise arvamusfestivali soojendus, mille kelmikas nimi kõlab "(Eel)arvamusfestival". Millest selline eesliide?

See tekkis töö käigus, sel pole autorlust. Kui kohtusime, et arutada nimetatud eelüritust, läks keel pidevalt sõlme ja kogu aeg ütlesime "eelarvamusfestival". Tundus liiga hea sõnamäng, et sellest loobuda. Olen ühe "(Eel)arvamusfestivali" lava korraldaja ja diskussioonijuht. Püüdsin valida esinejad selle järgi, et erinevad vaated saaks esindatud, ja alguses lootsin selle peale, et saaks kohale ametis oleva ja endise haridusministri, aga kuna kumbki neist tulla ei saanud, pöörasin pilgu ekspertidele. Kui esimene uudis välja tuli, et meil on lava "Vene kool Eestis", võtsid veel paar inimest ühendust ja pakkusid end sellele lavale. Muud kriteeriumi ei olnudki, kui et oleks esindatud erinevad arvamused.

Kui palju teie päevast päeva Narvas tegutsedes ja elades eelarvamustega kokku puutute?

See on tõesti lõbus! Üks asi on see, millised eelarvamused on kohapeal, aga palju lihtsam ja lõbusam on see, et kui käin n-ö päris Eestis, tehakse sageli nägu: "Oo, te olete Narvast kohale tulnud?!" Teine tuleb Austraaliast ja keegi ei imesta. Võiks tekkida lausa küüditatu tunne. See, et Narva olevat aidsi- ja narkomaaniapealinn, on tavaline asi; seda teavad justkui kõik. Ma ei oska Narvat Kalamajaga võrrelda, aga olen öösel Narvas jalutanud ja pole ennast ohustatuna tundnud. Kui ikka ise nurgatagustesse ja kahtlastesse köökidesse kellegagi viina võtma ei lähe, kus peamised mõrvad statistika järgi toimuvad, pole ohtu.

Kas te mäletate oma esmakohtumist Narvaga?

Ei mäleta, sest olin laps, kui vanematega aeg-ajalt siin käisin − siin oli poodides veidi teistsugune kaup. Mäletan, et kui otsustasin Harjumaalt, kus olin Kiili koolis matemaatika ja füüsika õpetaja, tagasi Ida-Virumaale tulla ja vaatasin ringi võimaliku töökoha järele, ei osanud ma ka ise Narvast midagi väga arvata. Isegi vanemad küsisid: "Kas oled kindel − ikkagi Narva?!" Aga kui siia tulin ja nägin Statoili ja Ehituse ABCd, sain aru, et see on ikkagi Eesti ja kõik on korras, see teema ei kerkinud enam kordagi üles. Nüüdseks läheb Narvas üheksas aasta.

Narva ametlik tunnuslause on "Hea energia linn". Kahtlemata on Narva väekas paik, mis tõmbab ligi − kas oskate Narva energiat kirjeldada?

Narva hoiab "omadest" väga kõvasti kinni. Seda peetakse peaaegu riigireetmiseks, kui keegi siit ära läheb − kui keegi on siin sündinud, võetakse lahkumist hästi valulikult. Kohati tundub, et ollakse valmis lausa vägisi kinni hoidma − et ärge kuhugi mujale isegi õppima minge. Selline paanika on loomulikult tekkinud sellest, et linnast lahkub keskmiselt tuhat inimest aastas, paanikaks on põhjust. Aga kinni hoida on ka nõme. Miks inimesed ei võiks uusi kogemusi omandada ja siis tagasi tulla, kui neil on, kuhu tulla?

Teame, et Narvas on suur protsent inimesi, kes ongi ainult kohapeal, kes pole peaaegu üldse väljaspool käinud, ja peale selle kuulus "rahvus" − narvetjane. Kuidas seda kommenteerite?

Nii ongi. Üks asi, mis seda kinnitab, on oma kõhutunne, teine igasugused mobiilsuse uuringud − näiteks mobiiltelefoni positsioneeringu kaudu. Aga veel eelmise küsimuse juurde − väljastpoolt Narvat ei tule siia lihtsad n-ö tavalised toredad inimesed. Siia tulevad ikka punkarid ja maailmaparandajad, kes tahavad midagi ära teha, ja nendele on Narva imeline koht. Tegu on viljaka pinnasega kõikvõimalikele aktivistidele ja see on ka peamisi põhjusi, miks mina siia tulin − mitte ilusa arhitektuuri või looduse pärast.

Asume praegu teie kenas Narva kolledži läänepoolses kabinetis, mille kohta New Yorgis öeldaks corner office, sest see asub nurga peal. Ja teie vastas asub kolledžijuhi ruumikam tööruum, mis praegu on veel tühi. Te ei kandideeri kolledžijuhi kohale juba seetõttu, et doktoriõpe pole lõppenud...

Olen jah ametlikult doktorandina kirjas Tallinna tehnikaülikoolis, teen omas tempos, nii palju kui jõuan. Teema on "Kohalik omavalitsus mitmekultuurilises keskkonnas", eelkõige huvitab mind see, kuidas vähemusse või enamusse kuulumine mõjutab kohaliku omavalitsuse tegevust. Pelgalt Narvale see ei keskendu, aga Narva annab head taustateadmised.

Kas Narvas saab nii elada, et kohalik linnavalitsus ei sega? Pean silmas selliseid üritusi nagu "Narva vabastamise" tähistamine, korruptsiooni, vanameelsust...

Alati on võimalik leida negatiivset, aga nii võiks hulluks minna. On asju, mis häirivad, aga aktiivse kodanikuna püüan kõike positiivseks keerata − pigem olen siin püüdnud talitada põhimõttel "kus viga näed laita, seal tule ja aita". Mis pole mulle jõukohane, tuleb vabaks lasta. Minu asi on harida üliõpilasi − või keda tahes, kes kätte satuvad −, et ka valijad oleksid nõudlikumad ning kodanikud julgeksid ja tahaksid ametnikega suhelda ja paremat keskkonda nõuda.

Kas juhid − näiteks Narvas − seavad end pelgalt elektoraadi järgi või nad võiksid kujundada ka selle meelsust?

Tundub, et juhtidele pole kasulik seda meelsust kujundada − eks nad tantsivadki arvatava valija pilli järgi. Aga see pole vaid Narva eripära.

Olete ambitsioonikas inimene − kas on veidi kurb, et doktorikraadi puudumine praegu ei lase teil Katri Raigi kabinetti üle võtta?

Pigem mitte. Tunnen, et olen saanud kolledžis teha kõike, mida olen tahtnud teha − paljuski tänu Katri toele. Ta on selline juht, kes toetab algatusi, ja kui keegi vähegi initsiatiivi ilmutab, siis punast tuld ta naljalt ei näita. Ma ei tunne, et tahaks Narva kolledžis veel midagi suurt ära teha.

Kui palju on teilt küsitud, "kas Narva võiks olla järgmine Krimm"?

Narva on hirmus põnev väga paljudele ajakirjanikele − eelkõige välismaa omadele − ja säärast küsimust, mitte tingimata sellises sõnastuses, küsitakse iga kord. Ja eks see toob oksemaitse suhu küll. Mõistan kohalikke, kellel on see maitse veel teravam, sest kogu aeg keegi kahtleb sinu lojaalsuses. Kui guugeldada fraasi "kas Narva on järgmine Krimm" eesti ja/või inglise keeles, siis vasteid tuleb uskumatult palju ja see on lihtsalt tüütu. Kui pikalt sa jaksaksid taluda seda, et pead kogu aeg kellelegi tõestama, et oled ikka piisavalt lojaalne?!

Lõpuks tekib vastureaktsioon − mida tahes see tähendab. Tegelikult küsitakse seda küsimust absurdselt palju. Just kirjutas üks Soome ajakirjanik, kes ütles, et tahaks intervjuud teha "about the tensions" ja ma vastasin talle sapiselt, et "intervjuu võib küll teha, aga kui te otsite pingeid, võite pettuda − äkki pole Narvas teile piisavalt pingeid". Ja eelmine, kes käis, oli USAs elav britt, kellele saatsin lingikogu kõikvõimalikest artiklitest, mis juba on sel teemal kirjutatud.

Keda te nimetaksite oma elus, kes on teid enim õpetanud?

Katri kõrval olen palju õppinud, aga eri eluetappidel on olnud hästi palju õpetajaid − väga sageli ei saa ühte konkreetset nime välja tuua. Minule on olulisel kohal olnud praegune EBSi rektor Arno Alman, kes oli varem minu õppejõud. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mille poolest, aga ta on jätnud sügava jälje.

Teie isa oli omal ajal ligi kümme aastat Kohtla-Järve rajooni parteikomitee esimene sekretär. Selle ametikoha järgi võib öelda, et kasvasite tolleaegse eliidi võsuna?

Paberite järgi küll, aga ma kindlasti ei tundnud seda oma nahal, sest mu isa tegi kõik endast sõltuva, et mingil juhul poleks võimalik teda selles süüdistada, et ta kuidagigi oma positsiooni ära kasutab. Pigem ma mõnel puhul kadestasin oma klassikaaslasi, kel oli rohkem võimalusi ja vidinaid − näiteks magnetofon. Mina sain oma esimese maki siis, kui ise selle 20 naela eest Inglismaal ostsin.

Kas isa oli ideeline kommunist?

Ma ei saa oma isa eest vastutada, aga saan öelda, et tema püüd olla hästi aus oli minule kui pubekale mõnikord häiriv, kuid tagantjärele hindan seda väga kõrgelt. Kui Eesti hakkas vabanema, ta taandus väärikalt ja pikka aega me poliitikast ei rääkinud − nüüd juba jälle räägime. Taandumine oli nii valdav, et tükk aega ei käinud ta isegi valimas, aga kui oli oht, et "kohtlajärvelased" tulevad Jõhvis võimule, läks ta lõpuks kohalikel valimistel valima. Minu ema on olnud muusikakooli õpetaja ja temagi on praegu õnnelik pensionär.

Kumma tegu ja nägu te rohkem olete?

Arvan, et olen mõlemasse. Kui ema oli õpetaja ja isa amet − olgem ausad − oleks tänapäeva mõistes avalik haldus ja mina olen avaliku halduse lektor −, siis ilmselt olen ameti poolest kombinatsioon mõlemast. Õpetaja elukutse on alati mulle tohutult meeldinud ja selle sisu ongi minu meelest maailma parandamine. Ma olengi hästi suur idealist!

Saan aru, et teid ei ole kerge šokeerida, aga kas teid on midagi Narvas šokeerinud?

Šokeerinud mitte, aga olen olnud mõnikord üllatunud − just "narvetjane" hingeelu tundmaõppimine on olnud täis üllatusi. Eestlastele on keeleteema hästi oluline ja keeleoskus on neile lojaalsuse märk. Siin olen õppinud tundma inimesi, kes on sada  korda lojaalsemad ja patriootlikumad kui mõni eesti keele valdaja. Olen siiani vaadanud asju n-ö eestlase pilguga, aga siin on mu maailmapilt tohutult avardunud. Mulle meeldib õppida, tegelen elukestva õppega ja selles "koolis" on parimad õpetajad minu sõbrad.

Teil on täiesti puhas, ilus eesti keel − arusaadav −, aga kord helistasin teile ja ma tundsin kerget vene aktsenti...

See pole esimene kord, kui seda mainitakse. Olen selles keskkonnas ja loomulikult see mõjutab. Olen Jõhvist pärit ja minu njanja oli venelanna − nii õppisin paralleelselt eesti ja vene keele ära. Vene keelt kirjas ma ei valda, inglise keelt küll.

Juba intervjuu alguses ütlesite, et osa kohalikke ei taha, et lapsed läheksid mujale õppima, ja ses suhtes on kolledž kahtlemata tänuväärne koht. Kas seda võimalust siis kasutatakse hoolega?

Kasutatakse muidugi, aga kui minust sõltuks, ma ei võtaks ühtegi üliõpilast vastu, kes tuleb siia ainult selle pärast, et see asub Narvas. Ma ikka eelistaksin, et valitakse eelkõige eriala, mitte koha järgi. See lihtsalt pole jätkusuutlik, kui inimene tuleb kõrgkooli vaid selle tõttu, et saab kodu lähedal õppida − võib-olla teda see valdkond üldse ei huvita.

Rändamine ja liikumine kahtlemata avardab silmaringi. Mida saaks teha narvakatega, kes pole seni oma kodulinnast väljas käinud?

Tasapisi, jupikaupa − kas või see, mida me kolledžis teeme. Teeme hästi palju õppereise oma üliõpilastele, isegi väärikate ülikoolile. Igaüks veidi teeb ja tulemus ongi üha parem. Igaüks saab midagi teha − kutsuge narvakaid näiteks oma ajalehetoimetusse külla! Kõik algab väikestest asjadest, suured kampaaniad siin ei aita: need algavad ja lõpevad ja... unustatakse.

Kui suur on ring, kellega vabal ajal Narvas aktiivselt suhtlete?

Eks see ole aktiivsem osa narvakatest, mõnedega ma suhtlen rohkem elektrooniliselt, mõnedega näost näkku. Selge, et põnevam on suhelda nendega, kellega on ühiseid teemasid, ja minu silmis on ka hästi väärtuslik, kui ma oma sõpradelt midagi õpin. Olen tohutult palju õppinud Andres Toodelt, Peeter Tambult, Madis Tuuderilt ja nii edasi ja nii edasi − sellised inimesed, kellega suheldes saan ka targemaks. See on nauditav ja loomulikult on ka ühiseid asju ajada − nagu see Eesti asja ajamine käib.

Varem oli Narvas hoone, kus oli ukse kõrval silt "Eesti maja", ja mujalt tulnud eestlastele võis see tunduda groteskne. Nüüd on kolledžihoone vaieldamatult "Eesti suursaatkond" piirilinnas − isegi silti pole vaja.

Ongi ja selleks ta siia loodigi. Ega regionaalseid kolledžeid ei looda lihtsalt kuidagi juhuslikult, loodi, et Eesti haridust tugevdada − meil on siin põhiliselt õpetajakoolitus. Väga iseloomulikult regionaalsele kolledžile on meil igasugused ühiskonnateenimise tegevused suuremahulisemad ja neid on rohkem kui mõnes peahoones.

Vaba aeg Narvas − kas siin saab korralikult ja täisväärtuslikult seda veeta?

Nii ja naa. Vaatamata sellele, et pean Narvat praegu oma kodulinnaks ja tahan palju Narva heaks teha, mis omakorda on ka Eesti heaks tegemine, tunnen, et vajan aeg-ajalt siit välja saamist. Reaalsustaju huvides. Ei, ma ei saa siit kõike, mida tahan. Mulle meeldib kohutavalt süüa ja Narvas on toidukohtade valik veidi nigelavõitu, see on üks asi, millest tohutult puudust tunnen. Mulle meeldib ka trenni teha − sellega pole üldse probleeme. Rulluisurada võiks veidi pikem olla. Need on kaks märksõna, mis mu vaba aja veetmist iselomustavad.

Üks asi, mille üle olen uhke, ei seondu otseselt Narva kolledžiga, aga küll aktiivseks kodanikuks olemisega. Samal rulluisurajal hakaksid mind mingid asjad häirima, tegin tol ajal ka kepikõndi − selline pikk ja tuim tegevus, mille käigus muudkui mõtled. Ja samal kergliiklusteel mõtlesin, et liikluskorraldusega peaks aktiivsemalt tegelema, nii et kodanikud oleks kaasatud. Siis sai loodud Facebookis grupp "Liiklus Narvas loogiliseks!". Olen väga uhke selle grupi üle. Inimesed võtsid vedu, mul on hea meel, et suur osa grupi liikmetest ei tea minust mitte midagi − kuigi olin selle algataja. Tegu on kõigile arusaadava teemaga, kõigil on midagi sekka öelda. See on koht, kus harjutada koostööd linnavalitsusega − kahepoolselt.

See on kasulik nii kodanikele kui ka linnavalitsusele: meie teeme ettepanekuid, kuidas midagi paremaks teha; me ei kritiseeri, me ei kisenda ega karju ega piketeeri, vaid teeme rahulikult, konstruktiivselt ettepanekuid, mille kohta arvame, et need pole väga kulukad ning on seetõttu lihtsamini teostatavad. Sellises võtmes on grupp juba ligi kolm aastat tegutsenud ja ütleks, et tänu sellele grupile oleme päris palju väikesi, ent olulisi asju ära teinud. Üks on see, mida näen reaalselt liikluskorralduses, teine asi on just see, kuidas see suhtlemisoskus linnaametnike ja kodanike vahel on arenenud. Selles grupis on ka linnavalitsuse inimesed, samas saab ka arutada. Varem tegime ettepanekuid ja siis saatsime need adressaadile − nüüd enam saata pole vaja, sest need nopitakse Facebookist üles. Loodan, et selliseid gruppe lisandub − ma ei talu räusklemist, alati on võimalik normaalselt läbi rääkida. Kui tõesti kõik muud võimalused on ammendunud, on alles põhjust kuskile plakatiga vehkima minna.

Teie välimus väärib eraldi mainimist. Esimest korda torkasite mulle silma kaelakuti kiilaka Juku-Kalle Raidiga − olles ka ise pea paljaks ajanud. Varruka alt paistab teil ussi või tiibadeta lohe tätoveering.

See on uss − iseloomustab minu paremaid iseloomuomadusi. Ongi tegu stereotüüpide murdmisega: ma ei tee seda meelega, ma lihtsalt tunnen ennast sellisena mugavalt. Kui ma ei tunne ennast mugavalt, ei suuda ma tööle keskenduda. See on isiklik asi, aga ma ei tunne ka vajadust ennast kuidagi muuta, et olla Narvale kohasem. [Vahepeal Aet räägib, et ei suuda ära imestada venelannadest trennikaaslasi, kes pärast trenni duširuumis endale alati tõelise õhtumeigi teevad, nagu oleks minek ei tea kuhu.]

Kus on teie majakas?

Võimalik et sünnitakse programmiga, mida tuleb elades järgida, täita. Aga siiski on elu jooksul mõjutajad hästi olulised. Olen alati tahtnud maailma parandada. Kui küsida kas või mu kooliaegsetelt õpetajatelt − näiteks Tiit Haljandilt, kes oli mu koolidirektor −, nad tunnistaksid, et olen alati olnud maailmaparandaja. Aga kuidas maailma parandada, selleks on palju võimalusi.