Kukruse polaarmõis muutus ajamasinas viikingikülaks

Muinasvõitlusel läksid käiku nii terasest mõõgad kui kirved. Isiklik vaprus oli iseloomujoon, mida viikingid hindasid üle kõige. Vaid sõjas võideti igavest kuulsust ning igamehe unistus oli langeda lahingus, relv käes. Foto: Matti Kämärä

Viikingiks kehastumine on Eestis kohasem kui hakata indiaanlast mängima, usub Toomas Asi, mees nagu viiking muiste.

On igati sobilik, et viikingite aega tutvustav festival "Ajamasin" toimus eelmisel laupäeval just Kukruse mõisa pargis, mille lähedalt avastati 2009. aastal muinas- ja keskaja piiril kasutatud kalmistu.

"Viikingiaeg oli hullult põnev," kinnitab Toomas Asi Tartu muinasklubist Tarbatu. Ta lisab, et nüüd, pärast Salme muinaslaevaleidu Saaremaal ja Kukrusel tee-ehituse käigus paljastunud 13. sajandi kalmistut, on nii põnevust kui teadmisi sellest ajast juurde tulnud.

Asi, kes väisab suviti Eestimaa muinasüritusi, teeb tavaliselt näpulõikamislusikate töötube. Graafik on üsna hõre, erinevalt Skandinaaviast, kus üks klubikaaslane suvi otsa ühest muinaslaagrist teise rändab ja oma pronksi valukojas valmistatud ehetega kaupleb.

Asi puhul, kes töötab igapäevaselt restauraatori-konservaatorina, pole ajaloohuvis midagi üllatavat. Aga miks köidab tartlast just muinasaeg? "Kes kogub marke, kellele meeldib muinasaeg. Meestele ikka meeldib mõõgaga vehkida."

Aga naistele? "Käsitöö, mis on niivõrd algupärane ja ehe," ütleb klubikaaslane Ave Ermus, kes näitab huvilistele nõelkudumist.

"Eestlased päris viikingid ei olnud, aga siit käidi risti-rästi läbi ja see on meile lähedasem kui ma hakkaks indiaanlast mängima," on Asi veendunud.

Kaks tartlast on Kukrusel ajutiselt püsti pandud viikingikülas n-ö külalisesinejad. Festivali "Ajamasin" korralduse taga on ajalooklubid Loki Rebased Kohtla-Järvelt ning Karu Eeslinn Tallinnast.

Rüütlid populaarsemad

MTÜ Karu Eeslinn juhatuse liiget, kogenud rollimängijat Viktor Kosenkovi näeb Kukrusel viikingite lahingrõivastuses.

"Selline üritus on meil Ida-Virumaal esimest korda. Kui kõik õnnestub, püüame järgmisel aastal külalisi juurde kutsuda, võib-olla isegi välismaalt. Üritame ka ise osaleda erisugustel festivalidel, aga Eestis pole neid nii palju kui tahaks. Seetõttu käime väljasõitudel ka Poolas ja Venemaal."

Kosenkov ütleb, et kui nende klubi rekonstrueerib 10. sajandit, siis praegu on ajalooklubide seas isegi populaarsemad hiline keskaeg ja rüütlid. "Rüütlid on muidugi vaatemängulisemad ja nende rollimängudes on tugevamad võitlused, aga ka ohtlikumad. Meie saame rohkem noori kaasata."

Karu Eeslinn tõmbaski alguses ligi just kooliõpilasi, kes omakorda hakkasid kaasa kutsuma oma vanemaid. "Nii tuli üks ja teine isa, ka emad. Praegu käiakse lausa peredega. Festivalidel osalemine võib olla huvitav aktiivsetele peredele, mitte muidugi neile, kes eelistavad vaba aega teleri ees veeta."

Kosenkov on isegi vahel mõelnud, mis sunnib teda puhkepäeviti kodunt välja tulema ja mõõgaga vehklema. "Aga miks inimesed jooksevad või sõidavad jahiga? Sest see meeldib, inimene tunneb seda tehes end hästi ja elusana. Mulle on rollimängud sportlik hobi, lisaks näen selles ilu."

Detailid tähendavad palju

Peale võitlusoskuse tuleb ajalooklubis mängu panna näpuosavus − kõik kostüümid õmmeldakse ise. Seda, kuidas valmib rõngassärk või punutakse kõlavööd ja -paela, nägid huvilised ka Kukrusel.

"Natukene meenutab rekonstruktsioon valmistumist laulupeoks. Tean, et laulupeol osalejad uurivad põhjalikult oma maakonna rahvariiete lõikeid ja vöömustreid − see on väga põhjalik töö ja äratab minus suurt lugupidamist. Ka viikingiajal kanti eri regioonides erisuguseid riideid ja meie teeme samasugust eeltööd."

Kosenkov ise esindab Veliki Novgorodi stiili. "Puudu on veel õige vöö. Väikesed detailid tähendavad palju."

Kui Karu Eeslinn on valdavalt mehine klubi, siis Loki Rebastes valitseb naiste vägi. Kohtla-Järve klubi, mis käib koos Kesklinna põhikoolis, veab ajalooõpetaja Olga Mesilane.

"Kolm aastat tagasi sain Viktoriga tuttavaks, kutsusin teda oma tundidesse ja koolis oli sellele niivõrd tugev vastukaja, et olin lausa sunnitud samasuguse klubi tegema."

Mesilane ütleb, et otsib õpetajana kogu aeg uusi meetodeid, kuidas ajalugu õpilastele huvitavamaks teha, ja elav ajalugu on üks sellistest meetoditest. "Üks asi on rääkida teoreetiliselt, aga kui me mängime õpilastega viikingiaegset turgu, kus nad müüvad karusnahku, ehteid ja orje, on hoopis teine asi."

Võimalusterohke aeg

Kohtla-Järve ajalooõpetajale on viikingiaeg sümpaatne mitmel põhjusel. "Inimesed olid sel ajal vähemalt meie aladel suhteliselt vabad. Pärisorjust veel ei olnud. Orjad muidugi olid, aga sellist asja polnud, et olen maainimene ja seetõttu maaomaniku külge seotud. Kui sa olid ettevõtlik ja said oma eluga hakkama, oli see võimalusterohke aeg."

Mesilane toob esile ka naiste rolli viikingiaegses ühiskonnas. "Naiste positsioon oli sarnane meestega. Kui naine jäi leseks, sai ta oma maa ja vara omanikuks. Ta võis ka seaduslikul alusel lahkuda oma mehe juurest ja keegi ei tõrjunud teda sellepärast. Naised tegid sama palju tööd kui mehed. Kuigi tööd olid erisugused, oli naiste panus sama oluline kui meestel."