Reinsalu võtab koos Pomerantsiga Ida-Viru oma šefluse alla

Urmas Reinsalu. Foto: Peeter Lilleväli

Kuigi IRLil pole Ida-Virumaal viimastel valimistel hästi läinud, lubab erakonna esimehe ametist taanduv justiitsminister Urmas Reinsalu koos keskkonnaminister Marko Pomerantsiga selle maakonna oma šefluse alla võtta ja kanda hoolt selle eest, et riigi kohalolek siin suureneks. 

Justiitsministeerium tõi mõned aastad tagasi vanglate osakonna üle Jõhvi. Mida see ületoomine on andnud?

Üldine järeldus on, et see oli õige samm riigi regionaalpoliitilistes huvides.

See on konkreetne tõestus, et meil on võimalik ka järgmisi samme teha. See näitab reaalselt, et tegu ei ole lihtsalt loosungiga, kui räägime, et toome rohkem riigiasutusi Ida-Virumaale.

Olen kõnelenud nii prokuröride, kohtunike kui vanglaametnikega, kes töötavad Ida-Virumaal justiitsministeeriumi valitsemisalas. Nende erisuguse taustaga inimeste ühemõtteline hoiak on, et Ida-Virumaale on vaja rohkem Eesti Vabariigi kohalolekut.

Üks keskne asi seejuures on sisekaitseakadeemia küsimus.

Peale IRLi ükski teine koalitsioonierakond akadeemia ületoomist Ida-Virumaale vajalikuks ei pea?

See arutelu seisab koalitsioonis ees. Me pole seni leppinud kokku sisekaitseakadeemia üheski tulevases asukohas.

Reformierakond ütles oma valimisprogrammis selgelt, et sisekaitseakadeemia jääb Tallinna, ja nad said oma valijatelt märksa tugevama mandaadi kui IRL. Kui eelmises koalitsioonileppes oli veel kirjas, et kaalutakse sisekaitseakadeemia ületoomist Ida-Virumaale, siis nüüd enam ei mainitagi võimalikku ületoomist. 

Uues leppes on kirjas, et asukoht otsustatakse eraldi. Ma arvan, et kõige mõistlikum on, et me ei võta hoiakuks poliitilist vägikaikavedu, vaid vaatame ratsionaalseid argumente.

Valitsusleppes on kirjas üldine suund, et riigiasutusi tuleb konsolideerida ja võimaluse korral viia osa neid Tallinnast väljapoole.

Te kinnitate seega tõemeeli, et suurest vastasseisust hoolimata ei ole sisekaitseakadeemia Ida-Virusse toomise plaan lõplikult maha maetud?

Justiitsministeeriumi haldusalas töötab hulganisti kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid inimesi, kes on valinud elu- ja töökohaks Ida-Virumaa ega ole selles sugugi pettunud. Muidugi olid ka neil alguses mitmesugused hirmud ja psühholoogiline kramp, kuid nad on need maha saanud.

Viru vanglas töötab inimesi, kes on tulnud näiteks Saaremaalt. Nad on loonud siin pere ja soetanud kodu. On ka noori, kes tulevad sisekaitseakadeemiast Viru vanglasse praktikale ja kaaluvad nüüd ka siia tööle asumist.

Kõige muu kõrval on oluline ka sotsiaalse võrgustiku teke, mille kaudu siia tulijad üksteist toetavad. Selles suhtes on hea, et siin on tekkinud ka riigiametnike klubi.

Eestis on järsult tõusmas trahvimäärad. Millise soovitud tulemuse peaks see kaasa tooma peale selle, et tuua riigieelarvesse rohkem raha?

Trahvide kahekordne suurendamine ei tähenda seda, et riik saab kaks korda rohkem raha. See nii-öelda rahaline võit ei ole kindlasti esmane eesmärk.

Kui endine justiitsminister valitsusliidu läbirääkimistel selle ettepaneku tegi, siis oli põhiloogika ikkagi kantud sellest, et üle 10 aasta ei ole trahvid tegelikult tõusnud. Praegu on miinimumpalk 390 eurot, üle kümne aasta tagasi oli veidi üle saja euro.

Selge on see, et ka karistustundlikkust tuleb karistuse määramisel väärtegude puhul rohkem silmas pidada. See tähendab, et jõukamal inimesel ja väiksema sissetulekuga inimesel on karistustundlikkus rahalise karistuse puhul erisugune.

Trahviskaalad muutuvad laiemaks ja paindlikkuse võimalus suureneb. Kuidas jõutakse seejuures objektiivse hinnanguni, milline on paras ja õiglane karistus?

Praegu on see igapäevaselt kohtunike küsimus, nemad määravad samuti karistusi küllaltki laiast vahemikust. See lähtub sellest, et karistuse määramisel peab asjaolusid arvesse võtma, see ei tohi olla ühe mütsiga löömine − lihtsalt ühe joonlauaga kõigile. Arvestada tuleb kõiki asjaolusid, isiku enda käitumist süüteo omaksvõtul, isiku seisundit ja karistustundlikkust.

Politsei saab ikkagi plaanid ette, kui palju trahviraha tuleb koguda?

See oleks väga vildakas lähenemisnurk, kui politsei seaks eesmärgiks teenida riigile tulu.

Ometigi on politseis trahvide hulk ikkagi töö üks indikaatoreid?

Ei, seda ei ole. Täpselt samamoodi kui riik tõstab alkoholi- või tubakaaktsiisi, ei seata ühiskonnale eesmärki, kui palju viina tuleb ära juua.

Politsei puhul on küll alati räägitud, et trahviplaane ei ole. Kuus-seitse aastat tagasi avaldasime aga Põhjarannikus Jõhvi politseijaoskonna stendil rippunud tabeli, kus olid väga konkreetselt iga liiklusrikkumise puhul kirjas konkreetsed arvud, milline on vajalik ja tegelik tabatute arv iga rikkumise puhul. Kuidas politseinike töö tulemuslikkuse mõõtmisega siis ikkagi tegelikult lood on?

Ma olen ise abipolitseinikuna käinud ka kiirust mõõtmas. Meil küll ei olnud eesmärki, et peame teenima ühe õhtuga 500 või 1000 krooni. Loomulikult on alati see olukord, et kui kiirust juba mõõdad, siis teed seda maksimaalse võimaliku tulemusega. Kui öö jooksul üldse ühtegi rikkumist poleks tuvastanud, siis oleks teistpidi pettumus olnud.

Kuid trahvid ei saa olla eesmärk omaette.

Ometi on nii trahvidest kui pahede tarbimisega kaasnevatest aktsiisidest laekuv raha mõeldud valdavas osas üldisteks riigieelarve katteallikateks. See ei lähe sihtsuunitlusena näiteks alkohoolikute raviks või ennetustegevuseks.

Selge on see, et riigi rahalise karistuspoliitika laiem eesmärk on kujundada ühiskonnas teatud käitumist. Pahede maksustamisel eelmise valitsusliidu ajal vastu võetud alkoholiaktsiisi lauge tõus oleks tõepoolest kaasa toonud selle, et kange alkoholi suhteline hind − kui palju inimene saab ühe kuu palgaga osta − oleks muutnud viina odavamaks. See on vastuolus kesksete rahvatervise eesmärkidega, mida ka alkoholipoliitika rohelises raamatus Eesti ühiskond endale seadnud. Alkoholi suhteline hind ei tohi minna odavamaks.

Karistuspoliitika puhul toimub väärteo trahvide puhul ühtlustamine kriminaalkaristuse miinimummääradega, mis jõustusid 2015. aastal. Siis mindi üle ka põhimõttele, kus kohtunikud võtavadki rahalise karistuse määramisel arvesse inimese sissetulekuid. Nüüd analüüsib justiitsministeerium selle mudeli kohaldamist ka väärtegude puhul.

Kuidas on IRLiga juhtunud nõnda, et nii valimistulemuste kui populaarsuse numbrid muudkui kukuvad? Kõige värskema küsitluse kohaselt toetas teid kõigest 8 protsenti.

Selge on see, et mõningase tasakaalupunkti leidmine on kõikidele koalitsiooniparteidele mõjunud. On tulnud teha rida otsuseid, mis on tekitanud ühiskonnas poleemikat.

Praegu on kõige tähtsam, et valitsus oleks töövõimeline, et ta suudaks kokkulepitud otsuseid langetada. Puudutagu see näiteks majanduspoliitikat, haldusreformi või riigireformi laiemalt.

Õige on see, et poliitikutel on kiusatus teha populaarseid samme üks kuu enne valimisi, aga kõige kehvem oleks, kui reitingute tagaajamine võetaks omaette eesmärgiks kuu aega pärast valimisi. Siis ei tule head nahka ei riigi valitsemisest ega lõppkokkuvõttes ka erakondade endi jaoks.

Miks IRLi toetus on ka koalitsioonipartneritega võrreldes nii palju kukkunud?

Ma usun, et sotsid on valinud praeguses valitsusliidus natuke teistsuguse käitumisjoonise. Minule on oluline, et valitsusliit oleks töövõimeline. Mis saab parteipoliitikast, ei peaks praegu olema esimene agenda. Seda poliitilist kirge ja vastuolusid ka valitsuse sees on praegu niigi liiga palju.

Ida-Virus on IRLi positsioon eriti nukker. Eelmine siit valitud riigikogu liige Erki Nool enam siia kandideerima ei tulnud, Anvar Samostil mandaati saada ei õnnestunud ja tema on poliitikast sootuks taandunud. Kellele kavatsete Ida-Virumaal edaspidi panustada?

Meil on siin mitmeid tublisid inimesi. Kuid kuna meil ei ole siit ringkonnast valitud parlamendi liiget, siis on meil kokkulepe, et kaks ministrit − mina ja keskkonnaminister Marko Pomerants − võtavad Ida-Virumaa ning siinsete inimeste mured nii-öelda eraldi šefluse alla. Ühe riigikogu liikme asemel on praegu kaks ministrit, kes IRLis Ida-Virumaa huvide eest seisavad.

Mil moel avaldub Ida-Viru huvide eest seismine kavandatavas põlevkiviaktsiisi mitmekordses tõstmises, mis toob kaasa ka kaugkütte hinnatõusu siinsetes linnades? 

Läbirääkimiste laual oli ka oluline saastetasude tõstmine. See ei olnud IRLile vastuvõetav, kuna sel oleksid olnud Ida-Virumaale ja siinsele põlevkivitööstusele väga valusad tagajärjed.

Kütteenergia sisalduse võrdsustamisel on oma loogika ja parlamendis tuleb see arutusele. Rahandusministeeriumi tehtud analüüsid tuleb kindlasti ka regioonide konkurentsivõime põhiliselt veel üle vaadata.

IRLil on Ida-Virumaal kivina kaelas Erki Noole lubadus, kui ta 2011. aastal siit riigikogusse valiti, kanda hoolt selle eest, et vähemalt nelja aastaga rajatakse Ida-Virumaal riigi toel vähemasti üks nüüdisaegne staadion. Kas võtate vastutuse selle lubaduse eest üle või olete selle mõtte maha kandnud?

Staadioni küsimus on asi, mis on reaalne vajakajäämine.

See oli vajakajäämine tollal ning on ka neli ja pool aastat hiljem. Erki Nool kinnitas veel hiljemgi, et kui isegi ühte staadioni ei õnnestu nelja aastaga ära teha, siis edaspidi ei ole IRLil Ida-Virumaal valimistel enam midagi teha.

Õige on see, et reaalselt ainus mees, kes sellele probleemile tähelepanu juhtis, oli Erki Nool. Oleks kindlasti parem olnud, kui toetus Ida-Virumaa staadionile oleks olnud tugevam kõikide erakondade poolt.

See on kindlasti üks asi, mida IRLi inimesed päevakavast maha ei võta. Mõned asjad võtavad vähem aega, mõned kauem. See ei tähenda seda, et õigete asjade eest ei tuleks seista. Staadion on üks selline asi.