Ema poolt näitleja, isa poolt poliitik

"Minu kohta öeldakse pigem tasakaalukas saarlane. Aga kindlasti on minus ka emalt päritud Viru verd, milles on emotsionaalsust rohkem kui saarlastele omistatakse," tõdeb Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv kultuuriminister Indrek Saar. Foto: Peeter Lilleväli

Mitme aasta pärast on sotsid nii edukad, et nad moodustavad valitsuse? Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Indrek Saar pakub kõhklemata välja, et see juhtub juba 2019. aastal − pärast järgmisi riigikogu valimisi.

Mida sotside uus esimees Jevgeni Ossinovski täna [intervjuu on tehtud esmaspäeval - toim.] sel ajal tegi, kui teie istusite kultuuriministrina tunde ja tunde Jõhvi kontserdimaja kammersaalis vähemusrahvuste... Mis tähtis üritus see õigupoolest oligi?

Rahvusvähemuste kultuuriseltside ümarlaua 20 aasta sünnipäev. See ümarlaud töötab Ida-Viru maavanema juures, täiesti mitteformaalne seltskond.

Sel ajal kui teie pidasite maavanema juures töötava rahvusvähemuste kultuuriseltside ümarlaua mitteformaalse seltskonna juubelit − mida Ossinovski tegi? Pidas Vabaerakonna esimeheks tagasi valitud Andres Herkeliga salaplaani, kuidas Reformierakond valitsusest välja tõrjuda? 

Hoolimata sellest, et riigikogu seltskond on seekord üsna kirju − seal on kuus erakonda −, on neid koalitsioone vähe, mida saab reaalselt moodustada. Ja on vähe tõenäoline, et nendes kombinatsioonides on oluline roll Vabaerakonnal, sest matemaatika on natuke teistsugune. Seega ma arvan, et Jevgeni Ossinovski ei pidanud täna mingeid tõsiseid läbirääkimisi Andres Herkeliga.

Milles täpsemalt seisneb Ossinovski plaan koalitsioonilepe avada ja hakata valitsuserakondadega uuesti kauplema?

Küsimus ei ole kauplemises. Küsimus on selles, kas koalitsioonilepe sai pärast pikki läbirääkimisi täiuslik või on vahepeal lisandunud mingeid ideid. Kindlasti neid on, sest leping on olnud jõus kaks kuud, kõik on jõudnud sellesse süveneda ning ühiskond on andnud tagasisidet. Ka IRLi potentsiaalsed juhid on öelnud, et võiks üle vaadata. Suvi on ju hea ajurünnakute ja arutelude pidamise aeg.

Millised on sotside ideed konkreetselt? Milliseid järeleandmisi te Reformierakonnalt tahate? Need ideed ei saa ju olla uued.

Nagu Ossinovski ütles, kõigepealt peame me oma erakonnasisesed arutelud ära. Kuna need pole veel alanud, siis on mul väga raske öelda, mis need konkreetsed asjad on, mida me lõpuks välja pakume. Mis puudutab neid seadusemuudatusi, mis tuleb kehtiva koalitsioonileppe kohaselt teha enne 1. juulit, et need saaksid jõustuda 1. jaanuarist 2016, siis need võetakse vastu. Aga pikema perspektiiviga asjade juurde võib alati aruteludega tagasi tulla.

Härra Saar, kas see polnud teie poolt ettenägematu samm öelda enne erakonna esimehe valimisi otse välja, et toetate Mikserit?

Miks?

Marju Lauristin näiteks vastas küsimusele, kumba kandidaati tema erakonna eesotsas parema meelega näeks, kas Mikserit või Ossinovskit, et tema näeks hea meelega Mikserit või Ossinovskit. Mismoodi teie pärast Ossinovskile käe pihku pistsite, et teda esimeheks valimise puhul õnnitleda, ja talle otsa vaatasite? 

Väga rahulikult. Kui erakonnasisene arutelu selle üle, millised on parimad edasiminekuteed ja kes on parajasti parimad juhid, oleks keelatud, siis me ei saaks mingisugusest demokraatiast rääkida. Ma arvan, et see eristabki sotsiaaldemokraate mitmest teisest erakonnast, et meil ongi avatud debatid ja me ütlemegi oma erinevad arvamused välja. Pluralism on selle asja nimi.

Pluralism või mitte − puhtinimlikult on raske teha koostööd, kui tead, et tegelikult oleks ta valinud minu konkurendi.

Ma ei näe siin mingit probleemi. Nii kaua kui omavahel suheldakse viisakalt ega solvata üksteist isiklikult, on igasugused eriarvamused teretulnud. Ma leian, et vaidlused on väga normaalne osa erakonnasisestest protsessidest.

Mis on Ossinovskis sellist, mille pärast te eelistaksite Mikserit?

See küsimus eeldab, et Ossinovski puhul on midagi halvasti. Ei, tema puhul on kõik väga hästi. Sama lugu on Sven Mikseriga, ainult et temal on poliitilist kogemust Jevgeni Ossinovskist rohkem. Aga ma leian, et see otsus, mille Sven Mikser tegi − et ta taandas oma kandidatuuri Jevgeni Ossinovski kasuks −, oli väga tark ja riigimehelik otsus.

Sven Mikser on tark, tema otsused on targad... Ainult et kes teda kuulab? Ma mõtlen pärast tööpäeva teleri ette uudiste saadet või mõnda debatti vaatama istunud inimesi, kes ütlevad, et Mikserit on raske jälgida, ta pole karismaatiline. Aga nende inimeste hääled valimistel loevad. Ossinovskit ja ka teid peetakse palju karismaatilisemaks. 

Ma soovitan teil järelvaadata Sven Mikseri kõnet laupäevasel üldkogul ja tulla siis selle väite juurde tagasi, et ta pole karismaatiline.

Hüva, see kõne läheb ajalukku. Ossinovski sõnul teatas Mikser talle oma kandidatuuri taandamisest vahetult enne kõnepulti minemist. Millal teie seda teada saite?

Natuke varem. Aga need otsused kujunesidki vahetult enne üldkogu. Kui need otsused oleksid olnud varasemad, siis oleksid ka erakonna liikmed sellest varem teada saanud. Ossinovski ütles alles kolm nädalat tagasi, et ta kandideerib. Sellele järgnesid debatid ja arutelud, kus me praegu oleme ja millised on võimalikud edasiminekuteed. Kuna see kõik jäi suhteliselt lühikese aja sisse, siis on arusaadav ja loogiline, et lõplik otsus taanduda Jevgeni Ossinovski kasuks sündis Sven Mikseril väga vähe aega enne seda hetke, kui ta läks üldkogul pulti.

Sotsidega käib pidevalt kaasas kaks arutelu: kas neil oleks kasulikum olla opositsioonis või Reformierakonnaga koalitsioonis ja kas venekeelsele valijaskonnale suurema tähelepanu pööramine tuleks kasuks või kahjuks? Saad sealt hääli juurde, aga mine võta kinni, paljudest eestlaste häältest sel juhul ilma jääd.

Neid probleeme võib alati niimoodi vaadata, aga see on küüniline vaade, mis eeldab, et kõige olulisem on erakonna reiting. Esimene hüpotees ütleb seda, et erakonna reiting oleks justkui tähtsam sellest, mida sotsiaaldemokraadid saavad ühiskonna jaoks ära teha. Ühiskonnale saab olla kasulik reeglina siis, kui oled valitsuses. Opositsioonis saab suhteliselt vähe asju ära teha. Sellepärast peab olema iga ennast erakonnaks nimetava mittetulundusühingu esimene eelistus alati olla koalitsioonis − kui see on vähegi võimalik. Kuskil on loomulikult piir. Kui sotsiaaldemokraadid ei oleks kaks korda järjest läinud koalitsiooni, siis oleksid lastetoetused olnud ka praegu 19 eurot või siis oleks neid makstud üldse teisiti − ainult neile, kes tulevad paluma. Tuletan meelde, et see oli poolteist aastat tagasi, kui me opositsioonis olles pidasime riigikogus ööistungeid lastetoetuste kaitseks. Tolleaegne koalitsioon luges meile epistlit, et universaalsed lastetoetused on sama nagu lennukilt rahakülvamine ja et nende tõstmiseks pole raha mitte pennigi.

Praeguses koalitsioonileppes on meetmete pakett, mis sotsiaalministeeriumi hinnangul vähendab süvavaesuses elavate laste hulka kaks korda ehk siis aitab ligi 10 000 last süvavaesusest välja. Me võiksime opositsioonis rääkida, et seda tuleb teha, aga mitte midagi ei juhtuks. Kui me mõtleme, mis on selle hind, kui need 10 000 last elavad süvavaesuses edasi − mis see 10-15 aasta pärast ühiskonnale realselt maksma läheb, kui need lapsed on puuduliku tervisega, sotsiaalsete probleemidega ja pooliku haridusteega −, siis tuleb teha kompromisse, kuigi need võivad esmapilgul tunduda sellised, mida tegema ei peaks.

Ja see teine arutelu, mis on seotud eestlaste ja venelaste häältega?

Kui me vaatame valimistulemusi, siis tagantjärele targana võime kõik öelda, et poleks pidanud eestikeelse õppega vene koolides tegelema. Parem ära näpi! Ja oleks pidanud püüdma vastandumise rolli, mis garanteerib alati head valimistulemused. See vastandumismäng seisneb selles, et ühel pool on Edgar Savisaar, keda suur osa eesti inimestest on harjunud pidama paariaks, ja teisel pool need, kes suudavad eesti rahvast kõige paremini Savisaare eest kaitsta. See on tüüpiline konflikt, mis võimendub rahvuspõhiseks konfliktiks ja mida tihtipeale ka võimendatakse. Viimased valimistulemused tehti jälle samamoodi ära: ühel pool Savisaar ja teisel pool Reformierakond, kes kaitseb eestlasi Savisaare ja Savisaare sõpruse eest Venemaa kremlimeelsete jõududega. Sotsiaaldemokraadid on aga alati öelnud, et me tahame ehitada sidusat ühiskonda. Kui me tahame ehitada sidusat ühiskonda, siis sellise konflikti õhutamine valimissituatsioonis ei ole vastutustundlik. Kui me midagi sellist teeksime, tuleks meil oma maailmavaatest lahti öelda.

Nojah, teie tassisite niikaua Mikseri pead siia-sinna [sotside reklaamis pani Sven Mikser oma pea lubaduste täitmiseks panti − toim.] , kui Reformierakond oma vastandumisega valimised ära võitis.  Te küll lõpuks ärkasite ja paiskasite telepilti reklaami, mis ütles valijale, et ta ei pea valima kahe halva vahel, vaid võib valida hoopis sotse. Aga jäite hiljaks.

Reformierakonnal oli tunduvalt lihtsam, sest hirm käivitab paremini kui ratsionaalne argument, ja seda hirmu on Ukraina olukorda vaadates arusaadavalt palju.

Kuid Savisaarele vastandujad pole ainsad, kes konflikti õhutavad. Keskerakond ja nende Tallinna televisioon on teinud kõik selleks, et EKRE-sugune äärmuslik erakond ja perekond Helmed oleksid pildil. Eesti vene kogukonnale näidati enne valimisi, kuidas EKRE noorsandid tegid tõrvikurongkäikusid. Suhteliselt hirmuäratav, kui sa mõtled, et tegemist on väga rahvusliku erakonnaga, et mitte öelda marurahvuslikke ideesid toetav erakonnaga. Loomulikult formeeris see Eesti venekeelset kogukonda valima Keskerakonda.

Sotsid, miks te pill Ida-Virumaal ei hüüa? Sillamäe linnavolikogu sotside fraktsioon läks laiali, Narva linnavolikogu sotside fraktsioon on liikmete vähesuse tõttu lagunemise äärel. Mis toimub?

Peale Keskerakonna oleme meie üldse ainuke erakond, kes siin järjekindlalt tegutseb ja kellel on siin maakonnas ka toetajaskond. Jah, me ei ole siin pikka aega kuigi edukad olnud, kuid viimase nelja aasta jooksul on Ida-Virumaal suur töö ära tehtud ja erakonna organisatsioon on siin väga palju arenenud. Seda näitab ka nii kohalikel valimistel kui  riigikogu valimistel saadud toetus. Muidugi me lootsime riigikogu valimistel paremat tulemust, aga sellest ma just rääkisin, mille taha see tulemus kinni jäi.

Narva sotsid heidavad ette, et pärast valitsuse moodustamist on partei tähelepanu neile kadunud.

Mõningane organisatsioonisisene frustratsioon selle valimistulemuse pärast on ju täiesti adekvaatne. Jah, me lootsime paremat tulemust, kuid tuletame meelde, et alles kümne aasta eest oleks me sellise tulemuse peale hüpanud rõõmust lakke. Aga asjad on läinud väga palju edasi: erakonna ambitsioon on tõusnud ning praegu me oleme üks nendest, kelle puhul vaadatakse, et see erakond võib võita kunagi valimised.

Sellelt erakonnalt, kes võib kunagi võita valimised, oodati juba nüüd, et ta Keskerakonna ainuvalitsemise Ida-Virumaal lõpetaks.

Jah, aga meie positsioon on keeruline, sest me ei taha Reformierakonna kombel Keskerakonnale vastanduda.

Kui palju on sotsidel Ida-Virumaal liikmeid?

Ida-Viru organisatsioon on sotside 17 piirkonnaorganisatsiooni hulgas aktiivsuselt kindlasti üle keskmise. Liikmeid on siin 400 ringis.

Kas te ei leia, et see arv on ikka häbematult väike tööstuspiirkonna jaoks, kus on nii palju inimesi, kellele 1. mail ilusat töörahva püha soovida?

Reformierakonnal on nii palju aktiivseid liikmeid terve erakonna peale kokku. Neil on ainult 200-300 liiget, kes liikmemaksu tasuvad. Mul on meie Ida-Viru organisatsiooni üle väga hea meel, see on perspektiivne organisatsioon.

Kuidas te kultuuriministrina ennast tunnete selles kabinetis, kus Jaak Allik omal ajal kirjutas väga pika hambaga alla käskkirjale, mis tegi teist Rakvere teatri direktori − üheaastase katseajaga?

Toona kultuuriminister Alliku kabinetti sisenedes teadsin ma, et ta ei kirjutagi sellele alla. Kui ma sealt mõni aeg hiljem välja tulin ja sain teada, et ta siiski kirjutab, oli see juba iseenesest positiivne uudis. Seda katseaega ei saa kuidagi pahaks panna, sest ma olin siis 23aastane. [Kõige noorem Eesti teatridirektor läbi aegade − toim.]. Jah, kindlasti on selles omajagu nostalgiat, kuid ega Allik polnud ainuke minister, kellega ma seal kabinetis olen kokku saanud. Neid on olnud päris mitmeid.

Ligi on nähvanud, mida näitleja ka poliitikast teab, eriti majandusest. Kuid teie puhul tuleks hoopis küsida, miks see näitleja nii hilja poliitikasse jõudis. Teil on selleks ju geneetiline soodumus: ka teie isa Jüri Saar on poliitik [Jüri Saar on olnud Saare maavanem ja riigikogu liige, praegu on ametis Kihelkonna vallavanemana − toim.].

Ka isal läks kaua aega, enne kui poliitikasse jõudis. 1990. aastatel olid maavanemateks sageli mitte poliitikud, vaid tippjuhid. Minu isa oli just selline klassikaline juht, enne kui temast sai maavanem. 2003. aastal valiti ta riigikokku, kus ta oli ühe koosseisu, siis ütles, et talle aitab, et see ei ole tema stiihia. Nüüd on ta nautinud vallavanema tööd, seda enam, et ta on vallavanemaks oma koduvallas.

Aga minu ema on olnud elupõline teatritegija, üliõpilasena Vanemuise stuudios, hiljem Saaremaa rahvateatris, mida peetakse keskmisest rahvateatrist kraad kangemaks. Nii et ka teatritraditsioon on mulle olnud kodus väga lähedal.

Küll mõnel näitlejal-poliitikul ikka vanematega veab! Ühega saab rääkida teatrist, teisega poliitikast ning mõlemaga professionaalsel tasemel!  Te isaga ikka räägite poliitikast? 

Muidugi! Isa on vahva, temaga on väga tore vaielda, nii et meil on selles mõttes alati väga lõbus, saab palju nalja. Kuigi meis on palju sarnast, on meil ka väga palju erinevaid tahke, sellepärast ka need tulised vaidlused teemal, kuidas peab poliitikat tegema. Aga see on arendav, sest annab võimaluse näha teistsuguseid vaatenurki.

Ja ka näitlejast abikaasa Ülle Lichtfeldtiga on teil vedanud! Ta on nii tugev küll ja rohkemgi veel, et poliitikust mees võib vajaduse korral ta õlal nukralt nuuksuda.

[Naerab.] Ta on nii tugev, et võib vajaduse korral mu üle õla visata. Jah, mul on elus lähedaste inimestega väga vedanud. Me oleme Üllega paarkümmend aastat koos elanud, ju see peab üks tugev side olema, muidu inimesed nii kaua koos ei elaks.

Ja vaadake, et ta seal talus rassides endale liiga ei tee! [Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar elavad Viitnal Karjapõllu talus − toim.] Ikkagi rahva lemmiknäitleja!

Talle ei jõua kätt ette panna. Tal on vaja ikka kiiresti kõik kivid ise ära veeretada.

Millise tundega lugesite hiljuti Eesti Ekspressist ühe oma nimetu erakonnakaaslase ütlemist, et Saar on nagu sfinks, kellest sotsid ise ka aru ei saa. Teeb oma etteaste näitlejameisterlikkusega ära, aga mida sealjuures mõtleb − mine võta kinni!

Selliste kirjutiste esimene eesmärk on tõsta ajalehe müüginumbreid, mitte ilmtingimata tõde välja selgitada, sest kommertsajakirjandus peab teenima omanikule kasumit.  Nii et neid ei maksa väga sõna-sõnalt võtta. Seda esiteks. Teiseks: seda väljaütlemist võib võtta komplimendina minu näitlejaprofessioonile. Kui kellelgi on nii hea arvamus minust kui näitlejast, siis jumal temaga.

Kolmandaks: kui sa jääd poliitikuna − eriti erakonna peasekretärina [Indrek Saar oli kuni kultuuriministri ametisse asumiseni Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär − toim.], kelle kõige tähtsam ülesanne ei olegi olla populaarne − pikalt põdema iga asja peale, mis sinu kohta lehes või kusagil mujal öeldakse, siis sa ei saa seda tööd teha.

Kas te olete loomu poolest äkiline?

Minu kohta öeldakse pigem tasakaalukas saarlane. Aga kindlasti on minus ka emalt päritud Viru verd, milles on emotsionaalsust rohkem kui saarlastele omistatakse. Kuid oma väliselt käitumiselt olen pigem tasakaalukas.

Ma palun teil tegelda tänamatu ennustustööga ja öelda, mis aastal toimuvad riigikogu valimised võiksid olla sotsidele nii edukad, et nad moodustavad valitsuse?

Juba järgmised, mis toimuvad 2019. aastal. Ja 2017. aastal moodustavad sotsid koalitsioone väga paljudes kohalikes omavalitsustes.

Te olete optimist! Aga elame, näeme!

Just! Poživjom-uvidim!