Illuka kirik sai sünnipäevaks oreli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Orelimeister Ago Tint tagurdab oma auto Illuka kiriku ukse ette ning see, mis järelkärus koormakatte alt paistab, ongi Illuka kiriku uus orel.
Kirikutrepil läheb aruteluks, mitme mehe rammu on vaja, et orel sisse tassida. Sisse − see tähendab trepist üles n-öteisele korrusele, võlvi peale. "Kodus panime järelkärusse poisiga kahekesi," kostab oreliga Kadrinast Illukale sõitnud Ago Tint julgustavalt.
Seega pole appi tulnud kahele mehele vaja küla pealt lisa otsima minna.
Kolmekesi vedides saadakse orel üle ka trepi keerukohast, üks nõks veel ja... "Jee! Olemas!" kõlab meeste musklipingutuse taustal Illuka kultuurijuhi Ene Raudari hele hüüatus, kui viimane takistus ületatud.
Süntesaator kui pornofoonium
Kuigi tegemist on väärikas eas oreliga, mille sünniaasta jääb 19. sajandi teise poolde, pole see pill Eestimaa peal veel kordagi hüüdnud. Saadud rootslastelt kingiks, kössitas ta oma paarkümmend aastat Lääne-Virumaal Tudu kiriku nurgas, ilma et keegi oleks ta vastu huvi tundnud.
Nimelt oli keegi juba Rootsimaal selle pilli 1950. aastatel ümberehitustööde käigus vussi keeranud. Nii vussi, et Tudu ristirahval käis selle taastamine rahakoti pihta.
Sestap ta seal nurgas lahtivõetuna seisiski, ristirahval risuks jalus, kuni kuuldused sellest, et Illuka kuulab maad, kust orelit saada, jõudsid Kadrina mehe Ago Tindini. Tema oli 15 aasta eest juhtunud seda Rootsist tulnud õnnetusehunnikut nägema. "Ega asjata öelda, et enne kui Pariisi lähed, käi ära Nuustakul," kostab Raudar, kes oli valmis selleks, et orelit tuleb hakata Põhjamaadest või veelgi kaugemalt otsima.
Raudari sõnul on tänavu juulis 85. tegevusaastat tähistav Illuka kirik ammu ära unustanud, mismoodi pillide kuningaks peetav orel kõlab.
Illukal oli harmoonium, mille kõla jah oreli omaga sarnaneb, aga see harmoonium on rivist väljas juba väga ammu. Ühe kontserdi tarvis vedis Raudar koguni Narva Aleksandri kiriku koguduse väikese oreli kohale.
On kasutatud ka süntesaatorit, aga süntesaatori kohta kirikus ütleb Tint Rootsi organisti Göran Grahni sõnadega, et see on pornofoonium.
Mis saab ühele 85aastasele väikesele pühakojale olla veel parem kink kui üks väike, aga tubli orel?
Ei tee kiledat häält
Ei saagi. Sestap paluti Kadrina mehel Ago Tindil, kes orelit ühviisi hästi nii mängida kui parandada mõistab, Tudu orel taastada.
Tint nägi taastamisega kurja vaeva. "Profaan, mitte oreliinimene," ütleb ta, nimetades niimoodi Rootsimaal oreli ümber ehitanud inimest, kes oli selleks muu materjali kõrval kasutanud ka kummivoolikuid ja õngenööri.
Tint oleks selle oreli kallal kodus hea meelega veelgi nosinud, tõdedes, et ta on nagu üliõpilane sessi ajal, kui üks päev jääb ikka puudu. Aga kus sa nosid, kui oreli esitluskontsert 18. juuliks välja hõigatud ning esinejad tahavad enne seda Eestimaa orelimaastiku uustulnukaga tutvust teha.
See uustulnukas oli Tindi sõnul taastamist väärt. "Ta ei kuulu nende uusbaroksete, igavesti kileda kõlaga pillide hulka, mis on Skandinaaviast ja Saksamaalt ammugi välja visatud ning osa neist Eestisse sokutatud, näiteks Tartu Jaani kiriku orel," kostab ta.
Illuka kiriku orel on Tindi sõnul ehe klassitsism, kuuludes väärtuslike kirikuinstrumentide hulka. "Ilusa kõlaga pisike pill, millel 19. sajandi lõpust pärit vana hõng sisse jäänud," ütleb ta.
Organistidel ei tasu enne kontserti aga Tindi sõnul muretseda, sest Illuka orelil mängimine olevat sama lihtne kui klaveril. "Harjutage kodus klaverit, tulete siia, siin on sama."
Händeli orelikontsertideks loodud
Illuka kirikus, kus on hea akustika, võiks Tindi sõnul mängida väga edukalt Händeli orelikontserte. "See orel on Händeli orelikontsertide jaoks loodud," kostab ta, tuues näiteks orelikunstniku Hugo Leppnurme ja Neeme Järvi dirigeeritud kammerorkestri esituse, mis salvestatud "Eesti orelite" sarja plaadile. "See mängiti Taagepera kiriku orelil," selgitab Tint. "Seal pole pedaali vaja ega midagi."
Kammerorkestri asemel ajab asja ära ka väiksem koosseis. "Väike-Maarja kirikus tegime kahe aasta eest selle asja ära, päris ilusti läks," julgustab Tint ka Illuka rahvast Händeliga kätt proovima. "Uskuge, kirik tuleb rahvast täis."
Illuka kiriku orel toob Ida-Virumaa orelite perre väärtuslikku lisa. Tindi sõnul siin ainult üks pill ongi, mida saab oreliks nimetada. "See on Iisaku kiriku orel."
Tint on seda orelit hooldanud juba paarkümmend aastat, lähemalt tuttav on ta ka Jõhvi Mihkli kiriku vana oreliga, olles teist 1980. aastatel putitanud.
Jõhvi kiriku orel on Tindi sõnul nõukogudeaegne tippsaavutus ning võiks ainuüksi sellepärast muinsuskaitse all olla.
Nõukogudeaegne tippsaavutus tähendab seda, et vaatamata sellele, et nii orelimeistrid kui tollane kirikuõpetaja Otto Tallinn andsid endast parima, polnud kvaliteetset materjali kusagilt võtta.
Lüganuse kiriku orel oleks Tindi hinnangul paras kühvliga välja visata ning organistile auraha anda, et sellel üldse mängida suutis. Narva kiriku kaks orelit kuuluvad tema sõnul aga just nende uusbaroksete, kiledahäälsete hulka. "Nii et Illuka orelist tuleb lisa siinsetele päris orelitele."
Kuidas see väike, aga tubli pill hüüab, saab kuulda 18. juulil oreli esitluskontserdil, aga ka 25. juulil toimuval kiriku aastapäevamissal. Ja iga kuu esimesel ja kolmandal pühapäeval, kui kirikuhärra Kiir peab Illukal jutlust.