L, 28.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ida-Virumaa tegevuskava idee autor pole viimast kava lugenudki

Ida-Virumaa tegevuskava idee autor pole viimast kava lugenudki
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marko Pomerants on veendunud, et tänu Ida-Virumaa riiklikule tegevuskavale on maakond saanud täiendavat positiivset tähelepanu, aga ka riiklikke investeeringuid.
Marko Pomerants on veendunud, et tänu Ida-Virumaa riiklikule tegevuskavale on maakond saanud täiendavat positiivset tähelepanu, aga ka riiklikke investeeringuid. Foto: Peeter Lilleväli

Keskkonnaminister Marko Pomerants, kes aastate eest siseministrina Ida-Virumaa riikliku tegevuskava idee välja mõtles, tunnistab, et pole kevadel heaks kiidetud uut kava lugenudki. "Ega neid ideid saa ju väga palju olla," põhjendab ta. Ministrina peab Pomerants viimasel ajal sigade katku leviku tõttu aga palju tegelema metssigade küttimise küsimusega. 

Eestimaal pole vist keskajast saadik nii palju katkust räägitud kui praegu. Kas sigade Aafrika katku sellises kiires levikus on süüdi ka vead keskkonnapoliitikas?

Lihtne on esile tuua tagantjärele tarkust. Mis puudutab eelmist jahihooaega, siis see oli selles mõttes erakordne, et kõik, mis puudutab ajujahti ja koertega küttimist, oli keelatud. Nüüd tuleb vaadata otsa sellele olukorrale, mis on, ja minna uute meetmetega edasi.

Aga seakatku kontekstis on oluline see, mida teeb veterinaar- ja toiduamet. Kui on tarvis mingeid rangemaid meetmeid, siis maaeluminister need ka kehtestab. Jahimehed saavad olla professionaalne taustajõud, kes järgmise hooaja vältel peab suutma viia metssigade populatsiooni allapoole. See ülesanne on tegelikult väga ränk. Soovituste järgi tuleks küttida umbes 30 000 metssiga, jahimeeste nimekirjas on aga 15 000 inimest. Ma ei tea, mitu naist või meest neist jahil käib, aga see tähendab, et iga jahilkäija peab 5-6 siga laskma. See ei ole niisama lihtne ja see ei juhtu järgmiseks esmaspäevaks, vaid aasta vältel. Kaalume selleks ka jahiseaduse muudatusi, mis puudutab jahipidamise tehnilisi külgi, nagu näiteks kunstvalgustuse ja summutiga jahi lubamine, mis praegu on keelatud. Tuleks ka tühistada aju- ja koerajahi keeld. Sest siga seaks, aga teisalt on ka põdrad, kes söövad ära noorendikud.

Aasta on läinud. Nüüd äkki leitakse, et on tarvis hakata sigu laskma. Siis leiti, et pole tarvis midagi teha, hoopis piirata jahti, et siga liikvele ei läheks. Nüüd tunnistatakse, et tehti valesti. Oleks need Lätist tulnud metssead kohe maha notitud või Lätti tagasi kupatatud, poleks ehk asi nii hulluks läinud?

Oleks tädil rattad all, oleks ta üks transpordivahend. No mida me selle teadmisega siis nüüd peale hakkame?

Ikka tahaks teada, kes on süüdi, et me nüüd tuhandete kaupa oma kodusigu peame hävitama. Mõni minister võiks ikka tuhka pähe raputada ja tunnistada: jah, tegime vigu, püüame end parandada.

Need [endised] ministrid täna enam ei osalegi selles poliitikasfääris. Ja see ei viiks kusagile. Pole põhjust muretseda selle üle, mis on toimunud, seda muuta ei saa. Tuleb teha seda, mida muuta saab, ja sellele keskenduda.

Mida siis teha? Kuidas me sellest epideemiast lahti saame? Kas keegi on üldse uurinud, mida räägib muu maailma kogemus?

Mis puudutab epideemiaga võitlemist, eks see on veterinaar- ja toiduameti teema. Väga säravaid näiteid sellega võitlemiseks ei olegi. Ja mina ei oskagi öelda, kaua see võib kesta, kui õudseks minna ja millega lõppeda ning kas kõik kodusead Eestis mingiks perioodiks ära hävitatakse.

Isegi see pole välistatud?

Ma ju ei tea ja mina seda stsenaariumi ei juhi. Küllap oleme jõulude ajal seapraadi süües targemad kui praegu, missugune olukord meie sealihaturul on.

Üks hea uudis keskkonnaministrile suvel tuli: Nitrofert pannakse kinni ja üle 400 töötaja lastakse lahti. Üks potentsiaalne saastaja vähem. On see teie valdkonnale positiivne uudis?

Õige vastus on "ei" ja "jah". Kui Ida-Virus panna kõik suurettevõtted kinni, siis saame keskkonnale supertulemuse, kui jätkuks seda raha, millega ka jäätmereostused likvideerida. Aga mis edasi? Ma ei näe siin kusagil neid küünetehnikute, juuksurite ja turismiteenindajate töökohti, kuhu tööstusest vabanevad inimesed alternatiivina tööle saaksid asuda. See pole nii lihtne.

Fakt on see, et Nitroferdi plaan, mis oli rajatud eeldusele, et gaas ei maksa midagi ja kannatab raha välja võtta küll, tänaseks ei töötanud.

Vaatasin ka Ida-Virumaa töötukassa ukse vahelt sisse, et kuidas olukord on. Ilmselgelt inimesed tööd vajavad ja töötukassas inimesi arvel on. Aga ole sa keskkonna- või majandusminister, mõlemal juhul tuleb vaadata nii keskkonnakaitselist kui sotsiaal-majanduslikku poolt igapäevaselt. Kui sa silmaklappide abil püüad kitsalt oma rea peal olla, ei vii see kuhugi.

Üks teie eelkäija, Keit Pentus-Rosimannus, oli väga karm põlevkivi- ja õlitööstuste suhtes ning asus hoogsalt keskkonnatasusid kruttima. Kas olete nõus kriitikaga, et seda tehti tööstusi piisavalt kaasamata ning läbi rääkimata?

Keemiaettevõtete liidu kampaaniat olen telerist näinud, läbirääkimiste laua ääres mina ei olnud ega oska öelda, kus ja mis tegemata jäi ning mis oli kampaania tegijate pärisplaan. Kõik, mis puudutab suhtlust keemiaettevõtete liidu liikmetega, siis mina ettevõtjatega suhelda ei karda, pidades muidugi silmas seda, et keskkonnaasjad oleks korras. Aga valitsuse liikmena pean ma suutma näha kogu tervikut. Inimesena, kes ma olen Virumaa regioonis elu jälginud viimased 30 aastat, usun, et mul on ka parem arusaam siin toimuvast. Kui ma loen lehest, et ministrid riburada pidi Ida-Virumaal visiidil käivad, siis ma ei tahaks ennast sellesse nimekirja panna, sest minule on see rutiinne tegevus ja oma praeguse ametisoleku jooksul olen ma siin maakonnas käinud juba 3-4 korda.

Kui keskkonnatasude juurde tagasi tulla, siis küsimus on ju selles, kust tõmmata see joon, mis rahuldab nii riiki kui ettevõtteid.

Keskkonnatasudega on olukord selline, et enne riigikogu valimisi oli valmis üks eelnõu, mis käsitles keskkonnatasude pikemat perspektiivi. Aga see ei jõudnud riigikogu menetlusse. Nüüd tuleb vaadata, missugune stsenaariumidest on mõistlik. Üks võimalik variant on, et me ei tee midagi keskkonnatasude osas pikemat perspektiivi silmas pidades, tegeledes vaid seadusandluse juriidilise poolega. Teine variant on, et teeme lühiperspektiivis mingi keskkonnatasude kava, niikaua kui pole välja töötatud selgem keskkonnakahjude arvestamise metoodika. Kolmas stsenaarium on see, et näiteks 10 aastaks on keskkonnatasude suurused ette määratud. Ettevõtjatele see meeldiks, kuna nendele on asi selge. Küsimus on vaid selles, kui suur on see tasude tõusu- või langusenurk.

Keskkonnatasude puhul tekib alati see küsimus, et siit kraabitakse lõviosa kokku, öeldes, et see läheb keskkonna taastamiseks, aga meie siin reaalselt ei näe, kuhu see raha läheb. Kuidas selle keskkonnarahaga siis siinset keskkonda taastatakse?

Siin on kaks aspekti. Üks on see, kui palju Eesti riik seda raha keskkonnatasudena kokku korjab ja keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) projektide kaudu siis tagasi jõuab. Teine aspekt on Euroopa Liidu raha. Kõik see, mis puudutab veeprojekte, jäätmemajandust − poolkoksimägede või tuhaväljade või Sillamäe jäätmehoidla sulgemist jne. Eesti saastetasude toel poleks seda mitte kunagi teha saadud.

Usun, et see pilt saastemaksust kogunenud raha tagasisuunamisega polegi nii kole. Lihtsalt seda, mida veel teha oleks vaja, on palju. Aga kui Euroopa Liidu raha arvestada, siis on kindlasti sellesse regiooni tagasi panustatud.

Pentus-Rosimannus oli ministrina ka väga resoluutselt vastu fosforiidiuuringutele, mida VKG plaanis alustada. Kas olete teist meelt ja kas nüüd on teema keskkonnaministeeriumis ka diskuteeritav?

Mis puudutab fosforiiti, siis Eesti maapõueseaduse kohaselt on fosforiit samasugune maavara kui lubja- või põlevkivi. Tema kaevandamise tasumäärad on seadusandluses määratud jne. Lihtsalt teda praegu ei kaevandata ja ühtegi kaevandust pole lähitulevikus plaanis ka avada. Sõna "fosforiit" kasutamine keskkonnaministeeriumis on Pomerantsi valitsemise ajal lubatud. See ei tähenda, et mul selle aasta plaanides oleks mõne fosforiidikaevanduse nurgakivi panek.

Me oleme koos käinud ühe töögrupiga, kus on majandusministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, kolme ülikooli ja roheliste esindajad, et kokku panna lähteülesanne Eesti maapõuestrateegia koostamiseks. Septembris lähen sellega eeldatavasti valitsuskabinetti. Selles dokumendis peaks olema välja valitud need prioriteedid, millega teaduse poolel tuleks esmajärjekorras tegeleda.

Euroopa Liidus on teatavasti olemas haruldase toorme nimekiri ja Eestis leiduvatest maavaradest on fosforiit selles defitsiidinimekirjas sees.

On inimesi, kes arvavad, et nüüd tuleb mingi tohutu kaevandamise buum. Seda pole karta, sest tegelikult ei ole kusagil sellist vaba raha, mis maapõueuuringute mahtu väga oluliselt tõstaks. Aga on vaja teatud süsteemsust ja teadlikkust kasvatada. Ega inimesed kõiki geoloogilisi uuringuid karda ka. Näiteks kui kusagil maanteel käivad puurimised, siis selle vastu tavaliselt plakatitega ei minda.

Saan sellest vastusest aru, et fosforiiti tuleks uurida?

Olen seda ka enne öelnud. 1980. aastate teadmistest nüüd, aastal 2015, lähtuda ei ole piisav. Seda tuleb võtta rahulikult ja paanikata. Mina ei oska praegu öelda, kes ja millal teeb järgmise fosforiidiuuringu.

Aastaid tagasi algatasite siseministrina idee panna kokku Ida-Virumaa tegevuskava. Selleks korraldati erisuguseid ümarlaudu, ajurünnakuid ja koosolekuid, kuni tegevuskava jõudis valitsuse ette, kes selle üsna pika hambaga vastu võttis. Tänavu võeti vastu uus tegevuskava aastani 2020. Olete ise selle kavaga rahul? Kindlasti olete sellega tutvunud...

Kusjuures ei ole.

Ei olegi? Miks?

Mul endal on ülesandeid küllalt olnud. Ma ju enam-vähem tean, mis põhijooned seal on. Ma pole lihtsalt sellega spetsiifiliselt tegelenud, lihtsalt kuulan, mida asjast räägitakse. Ega neid ideid saa ju väga palju olla, mis viimasel viiel aastal on välja käidud. Rääkige teie sellest tegevuskavast mulle.

Väga palju udu on seal. Arendame Narva-Jõesuus kaubandust ja teenindust, võimaluse korral teeme seda, teist ja kolmandat. Miks selliste kavade puhul säärast tahma sisse kirjutatakse? Kas selleks, et imiteerida päristegevust?

Arvan, et tänu sellele tegevuskavale ja Ida-Virumaa pildil hoidmise püüdele on juhtunud mitmeid positiivseid asju, mis muidu poleks toimunud. Tänu sellele on ehk väga paljud poliitikud Ida-Virumaa paremini üles leidnud. Võib-olla väike samm, aga vanglate amet on jõudnud peakontoriga Jõhvi, palju on vaidlusi sisekaitseakadeemia kolimise teemal, kuigi kusagile pole jõutud. Ida-Virumaa on saanud rohkem tähelepanu ja lahendusi, kui ta ilma selle kavata saanud oleks. Mis ei tähenda seda, et see oleks mingi Ida-Virumaa probleemid ära lahendanud dokument.

Mida see tähelepanu maksab? See ei vähenda väljarännet, ei suurenda palku ega kasvata töökohtade arvu...

Nii ja naa. Mis puudutab palkasid, siis näiteks politsei- ja piirivalveametis on olemas piirkondlik koefitsient.

See oli ka Ida-Virumaa tegevuskavata.

Ka uusi investeeringuid on tehtud. Alati võib küsida, et kas kõik, mis olemas on, oleks olemas ka selle dokumendita. Sellele polegi võimalik vastata.

Kevadel lasti päevapealt lahti siseministeeriumi Ida-Virumaa nõunik Aimar Altosaar. Et nüüd on meil tegevuskava olemas ja keegi ei saa valitsusele nina alla hõõruda, et Ida-Virumaa probleemistikuga ei tegelda. Kui keegi ütleb, lööme selle paberihunniku kohe letti.

Valitsuses on praegu koguni riigihalduse minister Arto Aas ning see on tema valdkond. Ma ei tea, kas ta Põhjaranniku toimetusse on juba jõudnud, aga need küsimused peaksid olema temale.

Märksõnad
Tagasi üles