Saami metsade vaikuses elu üle järele mõtlemas

1993. aastal avatud Soomet ja Norrat ühendaval Saami sillal Teno jõe kohal saab teha paarisselfi nii, et üks on Soomes ja teine... hoopis Euroopa Liidust väljas. Foto: MIRJAM KORSTEN

Kui otsida ja leida eksistentsile, sellele, kuhu inimene läheb ja mida teeb, mõistuslikku seletust, võib lühidalt märkida, et oma suvepuhkuse ajal tahtsin tõlkida raamatut, milleks sain isegi ülevabariiklikult kultuurkapitalilt stipendiumi, aga et see töö erineks tavapärasest istumisest arvuti taga koduses kiiktoolis, leidsin, et selle tegemiseks tuleb leida koht kodust kaugemal. Leidsin Saamimaa.

Tütar, kes suve hakul gümnaasiumi lõpetas, tahtis ka kaasa tulla.

Praam, rong, postibuss...

Esmalt uurisin Soome tuttavatelt sealsete nn kirjanike või loomemajade kohta, aga selgus, et vastavaid kohti oleks pidanud varasemalt taotlema või broneerima ja... Ega Lõuna-Soome ei tundugi nii väga välismaa. Eks sama kehti ka Põhja-Läti kohta. Aastakümneid tagasi olin aga kuulnud müstilisest paigast Põhja-Soomes, kuhu minekukski kulub üüratu aeg.

Nn eelmises elus, kus teenisin vaimulikuna luterlikus kirikus, oli ligi paarkümmend aastat tagasi minu koguduses noormees, kes õppis ka ise teoloogiat, aga kes hämmastas mind jutuga sellest, kuidas kavatseb külla minna oma tüdrukule, kes pidi töötama - rahvakeeli - karu p...s - st Soome kõige põhjapoolsemas vallas Utsjokis. Mäletan, et mõtisklesin sellega seoses maailma ühest tugevaimast jõust, mis on libiido.

Juba kirjeldus, kuidas istud Helsingis rongi, logistad sellega 800 kilomeetrit põhja ja siis sõidad veel 500 kilomeetrit bussiga, et pärale jõuda, avaldas muljet. Eks tema omaaegne verbaalne reisikiri istutas minusse pisiku, mis lõi nüüd välja. Seesama noormees on juhuslikult nüüd kirikuõpetaja samas kohas, kus olin mina, ja abielus on ta... üllatus-üllatus, sama soomlannaga, kelle juurde jõudmiseks pidi kunagi riskima sellega, et jääkarud ta nahka pistavad. Olgu, mitte jääkarud, vaid - sääsed!

Nüüd uurisin temalt selle Utsjoki kohta, ta kirjutas sealsele pastorile ja see oli nõus, et saame kogudusemajas, mis seisis juulikuus tühi, kahe nädala jooksul prii peavarju. Ainuke asi, mille kohta sain teada, et see tuleb kaasa võtta, oli internet. Vajaliku sim-kaardi ostsin Rovaniemist. Kui vanasti pidi korralikuks tõlketööks vähemalt ülikooli raamatukogus istuma, siis tänapäeval on internet ja Google palju võimsamad abimehed.

"Euroopa Liidu põhjapoolseim"

Umbes samal päeval, kui kuulsin, et Saamimaa ootab, ilmus Postimehes tore lugu "Eesti-saami neiu lõpetas Euroopa põhjapoolseima kooli". Sealtki sain tulevase sihtkoha tarvis lisateavet. Lugu ise on põnev ja hästi kirjutatud. Kui Facebookis keegi seda artiklit jagas ja mainisin, et olen peagi sinna teel, kirjutas nimetatud neiu ema Aune, et astuksime sealt läbi - pereisa pidi kodus olema.

Aga ema koos lastega pidi alles augustis taas Saamimaale jõudma. Tütar Piibe Márggetil on ees aga suur elumuutus - pärast Utsjokis asuva - Euroopa põhjapoolseima kooli! - põhikooli lõpetamist suundub ta vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumiossa. Üks meie ühine sõber sedastas: üks saam vähem. Ega ta enam "täiskohaga" Saamimaale naase...

Tütrega meie teekond algas, nagu tavaline Soome-reis, praamile minekust - läksime päeva viimasega, et hommikul vara rongijaamas olla. Kuri koristajatädi peksis meid enne kukke ja koitu kajutist välja ja... Suur reis võis alata! Enne kella 8 hommikul olid meil rongijaama automaadist piletid ostetud ja 9.20 väljus rong Rovaniemisse. See on see paik, mis müüb end maailmale jõuluvana päriskoduna.

Kümme aastat tagasi õnnestus külastada Norilskit, mis on samuti kaugel teispool polaarjoont, aga siis oli juba augusti keskpaik ja polaarpäev ei torganud nõnda silma. Rovaniemis veidi pärast südaööd tütrega jalutada tundus aga unenäoline. Inimesi praktiliselt näha ei ole, väljas on valgem kui Eestis harilikul keskpäeval. Kohaliku kiriku juures luurab midagi või kedagi müstiline jänes... Kiriku kõrval on sõdurikalmistu ühes kauni monumendiga, mis valmis Wäinö Aaltonenil 1954.

Hiljem sain teada, et sakslased põletasid Rovaniemi maha siis, kui Soome oli sõlminud Staliniga rahu, mille üks tingimus oli, et fritsud peavad lesta tõmbama. Ju see ei meeldinud neile. Sestap on osa langenuid 1945. aastal Walhallasse läinud. Ja kui linn oli hävinud, olevat tõsimeeli kaalutud, kas seda üldse taastada.

Rovaniemi

Kui uskuda kuulujutte, et Rovaniemi ongi jõuluvana kodu, siis taksojuht, kes meid kaubakeskusesse toimetas, tundus küll jõuluvana abilisest sõbraliku päkapiku moodi ja bussijuht, kes meid järgmisel hommikul kell 5.20 Utsjoki poole sussutama hakkas, meenutab tagantjärele mõeldes jõuluvana, kes konspiratsiooni tõttu ja praktilistel kaalutlustel (suvi!) on habeme maha ajanud.

See "jõuluvanabuss" oli nunnu ka seetõttu, et juht pidi regulaarse aja tagant posti, peamiselt ajalehti, bussist välja pilduma. Sestap võttis reis "tunne Lapimaad" ka üle poole päeva aega. Aga kahtlemata näeb bussi-rongiga sõites rohkem kui lennukiga lennates. Viimast mainides - õigeaegselt ostetud lennukipiletid tagavad vast odavamagi reisihinna, kui see on rongi ja bussiga liikudes. Saab lennata Ivalosse, mis on 126 kilomeetrit Utsjokist.

Utsjokis oli meil kirikuõpetaja Arto Seppänen vastas, kes andis võtmed ja tutvustas kohalikku eluolu. Utsjoki on Soome kõige saamikesksem omavalitsus ja Vikipeedia andmetel oli 2011. aastal valla elanikest saamikeelseid 47 protsenti. Utsjokil elab 1300 inimest ja valla pindala on 5500 ruutkilomeetrit (vist on tegu ka kõige hõredamalt asustatud vallaga - 0,24 inimest ruutkilomeetri kohta). Kirikukülast teeb pastor ka üle 100 km pikkuseid reise väiksematesse küladesse. Ja mõnikord on ta valla territooriumil sõitnud päevas üle 300 km. Auto on Mercedes - see kannatab!

Meie elasime kogudusemajas, mis asub Norrasse viivast sillast n-ö ühe minuti kaugusel ja Norrasse jõudmiseks kulus meil kiirema sammuga viis minutit. Kui tuntud kalamees Guido Kangur kuulis, et sinna kanti sõidan, arvas ta, et lähen kala püüdma. Põhja-Jäämerre voolav Teno jõgi, mis Norrat ja Soomet lahutab, ongi armastatud lõhepüügipaik. Kaks kilomeetrit meie ajutisest kodust eemal asus näiteks väike lõhekämping. Teine päev vaatasime seda paika hoopis Norra-poolsel graniitkaldal piknikku pidades.

Kääbiku kodumaa

Lõhekala jäi sel korral püüdmata, aga imemaitsvat soolatud forelli pakkus eelmainitud Piibe isa Esko Aikio. Tema on kuninglikku päritolu saam (pastor rääkis, et kuidagi jõudis sinna kanti Briti kuninglike Stewartite veri ja näiteks on kohaliku kiriku 1925. aastal maalitud altarimaalil Jeesuse jüngrite modelliks olnud vennad samast soost, Esko sugulased).

Esko on keelte peale andekas - räägib eesti keelt nagu päris eestlane ja üks tema rahatöid on sünkroontõlge kohalikus saami valitsusemajas, kus toimuvad koosolekud. Neil ongi kodused keeled eesti ja saami keel. Muidu on Esko nn kalasaam, kes on neile ilusatele ja salapärastele loomadele keskendunud. Muidugi sööb ta ka poroliha, keda oma maa peal kütib.

Kuna Esko elab Utsjoki keskusest umbes 30 kilomeetri kaugusel, pidime tema juurde jõudmiseks taas üks päev enne kella viit hommikul tõusma. Aga tema kodukoha ilu nägemine võttis hingetuks. Kellaaeg aitas ka kindlasti kaasa! Järved, luhad, allikas, taimestik... Kui keegi arvab, et Tolkieni "Sõrmuste isanda" maailm on Uus-Meremaal, on ta loll (seal tehti lihtsalt film!). Või ta pole käinud Saamimaal! Selline kalevalalik ilu!

Saamide kohta arvatakse, et nad elasid kunagi ka Eesti alal. Nende kodu on praeguseid riigipiire arvestades lisaks Soomele Norras, Rootsis ja Venemaal. Saamid jagunevad põhja-, Inari ja Kildini saamideks ja Inari saamid elavad vaid Soome alal. Põhja- ja Inari saamid saavad üksteisest aru, aga Kildini saami keel on neile juba arusaamatu. Kokku on Soomes saame umbes 7000 ja kogu maailmas 80 000 - 100 000 - seega on tegu Euroopa arvukaima põlisrahvaga.

Kes tahab saami kultuuriga lähemalt tutvuda, võiks sõita Inarisse, kus on väga korralik saami muuseum Siida, seal on nii sise- kui vabaõhumuuseum. Kõrval asuva Inari järve randadel - Juutua kosel on tore jalutada, kes viitsib. Otsamo otsa viib kümnekilomeetrine rada, kus on väga ilus vaade ja lukustamata päevatuba, kus saab süüa, kohvi keeta ja puhata.

Katarsis

Teine tore matk, kohalike soovitusel, viib metsa üksildase Pielpajärve kiriku juurde, kus kunagi laatu peeti ja rahvas kogunes, nüüd on seal ainult üliarmas kirik ja päevatuba. Muuseumist üle tee on uus saami parlamendi maja Sajos, kust saami muusikat, kirjandust ja käsitööd osta saab, ning kauplus Sami Duodji. Kogu selle kultuuriprogrammi läbimine võtab tubli päeva - nagu eespool öeldud, tuleb tõusta juba viis...

Kui aus olla, kulges kaks nädalat kohapeal nagu lennates. Meie kodu juurde paistev lahmakas mägi koos hiigelkõrge mobiiliantenniga tundus vallutamatu, aga õnneks kuulsime eelviimasel Utsjoki-päeval, et sinna tippu viib ringiga ka tee. Just sel teel puutusime kokku leegioni sääskedega, aga mäe tipust avanes bergmanlik vaade - juba pärast keskööd (polaarpäev!) - ja tasus kõik ebamugavused. Eemal paistsid Norra lumised mäed, päikese puna, mis päriselt ei loojugi, all ussina looklev Teno jõgi, meie enda eluase punktikesena... Seal mäel võis end tõelise põhjamaalasena tunda.

Veel meie pressi sirvides leidsin, et Utsjoki sattus meie inimeste teadvusesse mullu ühe koleda juhtumi läbi. Nimelt ründas täiskasvanust (tal oli omal ajal kool pooleli jäänud) koolivend koolitunnis noormehest klassivenda. Norrast lendas küll kohe kohale kiirabihelikopter, aga noormeest, kelle nimi oli Hansa Mahte Korppi, ei õnnestunudki päästa. Mõrtsukas ütles, et tegi seda "pinge maandamiseks"... Muidu ka meenus mulle Soomes viibides pidevalt USA, aga siis juba heas mõttes. Ei oska kommenteerida, kuidas mõjub inimpsüühikale talv, mis algab septembri lõpus ja lõpeb maikuus, ja järgnev polaarpäev, milleks peavad olema korralikud aknakatted, et ööd imiteerida.

Kuidas läks tõlkimine? Oleks võinud paremini minna - kõike valmis ei saanud -, aga see ei olnud koha süü. Tõlketöö jätkub, aga kindlasti tahaks Saamimaad talvel külastada ja teine kord veel suurt kala püüda ja...