Endine munitsipaalpoliitik on leidnud oma elu kutse

Kalle Merilai: "Olles praeguste huvidega eluteed alustamas, suunduks õppima ajalugu ja kaks teadust on eriti südamelähedased: arheoloogia ja restaureerimine. Paraku arheoloogiat täienduskoolitusel ei õpetata." Foto: Matti Kämärä

Jõuluajal meenutatakse ikka vanu lugusid ja varasemaid põlvi. Põhjarannik võttis samadel eesmärkidel ühendust muinsuskaitseameti Ida-Virumaa vaneminspektori Kalle Merilaiga, kes pälvis äsja ka oma ametkonna aasta maakonnainspektori tiitli. Intervjuust saame näiteks teada, millised saladused võivad vanadelt fotodelt paljastuda.

Kui vaadata teie CVd pealiskaudselt, võib esmalt pähe tulla trafaretne väljend hunt Kriimsilmast ja tema üheksast ametist...

CVs on kirjas ka näiteks kaks nõukogu esimehe kohta − Narva-Jõesuu Soojuses ja Järve Vees −, juhatuse esimees olin OÜs Kiviõli Kinnisvarahooldus. Tegu on kõrvalametitega, mis olid seotud minu tollase tööga. Jõhvis olin kommunaalnõunik, Narva-Jõesuus aselinnapea ja Kiviõli linnavalitsuses keskkonnajärelevalve inspektor.

Olite selle tunnistaja, kuidas Jõhvi, mis nüüd on lausa maakonna süda, sai taas linnaõigused. Kuidas ikkagi on nõnda läinud, et ehkki Kohtla-Järve ja Jõhvi rahvuslik kooslus eriti ei erine, on viimane nii-öelda korralik Eesti linn − ehk euroopalikult juhitud − ja esimene on seda vähem?

Päris Jõhvi taastamise juures ma ei olnud, aga kui 1992. aastal anti Jõhvile taas linnaõigused, olin seal juba kommunaalspetsialist. Jõhvi on olnud aastasadu keskuseks ja tegu on tõelise ristteega: Tallinna, Tartu ja Peterburi maantee saavad siin kokku. Inimesed on siin aastasadu elanud, nii on tegu ka geograafiliselt õige kohaga keskuse jaoks. Siit kulges nn keisri tee, st siit sõitsid läbi kuninglikud tegelased, kes kõik olid ju omavahel sugulased. Kui Vene keiser suundus sugulastele Berliini või Viini külla, sõitis ta Jõhvist läbi.

Teie praeguse töökoha, Jõhvi maavalitsuse hoone vastas asus ajalooline postijaam, kust kõik Peterburi poole reisijad läbi sõitsid. Tänapäeval vahest sellist asja ei juhtuks, et sellise ajalooga hoone lammutatakse lihtsalt maha, et ehitada selle kohale kaubamaja − nagu 1975. aastal Jõhvis juhtus? 

Tänapäeval nii ei juhtuks. Postijaamad, mis on säilinud, on muinsuskaitse all ja kultuurimälestiste riiklikus registris ning seega neid lammutada ei saa. Samuti pole postijaamasid palju säilinud − lähim ja ainus meie maakonnas asuv on Väike-Pungerja külas Mäetaguse vallas. Jaamal on uus omanik, kes on huvitatud, et see saaks korda − selleks on väljastatud eritingimused ja projekt on töös ning ilmselt saab hoone peagi restaureeritud.

Kui Jõhvis oleks peale Mihkli kindluskiriku muuseumi oma muuseum, sobinuks see ideaalselt kunagisse postijaama, aga praegu on veel õnneks alles raudteejaam, millel on samuti ajalugu − näiteks on seal toimunud Sulev Keeduse filmi "Kirjad inglile" võtted.

Kui meieni jõudis info, et Jõhvi rongijaama tahetakse lammutada, astusime vahele. Juba enne seda korraldas muinsuskaitse XX sajandi arhitektuuri uurimise, mille käigus kirjutati üles kõik möödunud sajandi meile iseloomuliku arhitektuuriga hooned. Sinna hulka kuulus raudteearhitektuur. Ka selliseid jaamahooneid pole palju järel ja ning Jõhvi oma on ehedalt säilinud. Pöördusime nii Jõhvi vallavalitsuse kui ka raudtee omaniku poole palvega hoone säilitada ja leida talle funktsioon.

Üks põhjus, miks praegu räägime, on see, et pälvisite äsja muinsuskaitseameti aasta maakonnainspektori tiitli. Huvitaval kombel on Ida-Virumaa viimastel aastatel just selles vallas olnud sageli nii-öelda kaardil. Millest see johtub?

Olulistele leidudele arheoloogia vallas andsid tõuke paljuski kohalikud detektoristid. Otsinguvahendiga otsijad on koondunud Narvas registreeritud klubisse Kamerad, kus on lausa sadakond liiget. Ida-Virumaa detektoristid on kõige aktiivsemad ja enamik neist on tublid mehed, kes teavitavad meid kohe, kui midagi leiavad, annavad leiud üle ja me käime koos leiukohtadega tutvumas. On olnud palju aardeleide. Viimati kirjeldas ka ajaleht Põhjarannik Illuka valla alal asuva iidse kalmistu kaevamisi.

Teine asi on, et omanikud on hakanud huvi tundma, teadvustatakse, et pärand, mille esivanemad on meile jätnud, on väärtuslik: see ongi see, mis teeb meist need, kes oleme; seal ongi meie juured, meie kodu. Uurides kohalikku pärandit, näeme, milline oli Alutaguse kant. See paikkond on läbi ajaloo olnud pildil: kas või sõjatee või eelmainitud keisri tee tõttu, samuti tööstuse tõttu, mis on siin olnud ja on siiani, või leidude pärast − võtame Kukruse kaunitari või Luharahva relvaohverduspaiga[esimesena mainitud, ilmselt XII sajandi lõpust pärit matus leiti 2009. aastal Kohtla-Järve ja Jõhvi vahelise tee ehituse käigus Kukruse mõisa lähedusest ja teine leid pärineb 2013. aasta suvest Kohtla-Vanakülast Luharahva talu maadelt − T.K.].

Kui asusin muinsuskaitses ametisse, ehmatas mind, et isegi omanikud ei teadnud, et nende käes on mälestis ja sellega tuleb midagi ette võtta, et seda peab säilitama-hoidma, et iga meie mälestise taga on oma lugu − selline, mis väärib teadmist. Olen alati olnud seda meelt, et kui midagi teha, tuleb seda teha hästi. Ja kui hästi ei tee, polegi vaja teha. Oluline väljund, et muinsuskaitse temaatikat rahvale teadvustada, ongi meedia, sestap on ka koostöö Põhjarannikuga oluline. Tänavu on muinsuskaitse teemat Põhjarannikus mainitud vähemalt 56 korral.

Sageli süüdistatakse ajakirjandust, et räägime liiga palju negatiivsest.

Muinsuskaitse teemade kajastus on valdavalt positiivne, aga teinekord on ka negatiivne kajastus positiivne. Lugeja peab teada saama ka sellest, mis on valesti tehtud − et vigu ei korrataks. Põhjarannikus ilmus lausa seeria Illuka mõisa restaureerimisest, aga see algas negatiivse teatega. Me olime sunnitud katusetööd peatama ja need seisidki koguni kaheksa kuud, sest katust hakati esmalt valesti ehitama. Nüüd, kui asjad mullu korda said, leiavad nii omanikud kui kohalikud elanikud, et tööde peatamine oli õige: praegu peab katus ilmselt sada aastat vastu. Pärast seda lugu teised ei korda enam seda viga, nad teevadki ilusti ja korralikult. Ja nüüd on hea meel tunnistada, et suur osa omanikest käib konsulteerimas, enne kui midagi mälestisega tehakse. Saadakse aru, et see tasub igas mõttes ära.

Veel n-ö probleemsetest ajaloolistest hoonetest − meenub Kohtla-Järve vana koolihoone aadressil Spordi 2. Näiteks sobiks sinna kohalik riigigümnaasium, aga Riigi Kinnisvara asjapulgad on välja rehkendanud, et see on selleks liiga suur. Samas on linnal ja riigil kohustus väärtuslik hoone korda teha. Tähendab, riigi eri kehaosad ei suuda koordineeritult tegutseda?

Igale vanale hoonele, kui teda uuesti ellu äratada, peab leidma funktsiooni, hoone peab mõnda eesmärki teenima. Kuna kõnealune maja on ehitatud kooliks, oleks väga hea mõte riigigümnaasium seal ikkagi avada, aga ju on ka teisi mõtteid ja vastupidiseid argumente. Ma pole inimene, kes peab vaidlema, kui palju sinna õpilasi mahuks ja kui kallis on maja üleval pidada, aga selge on, et hoone tuleb korda teha ja et linnal selleks raha pole. Kui hoone on kooliks praegu liiga suur, võib sinna ju lisafunktsioone leida. Kas keegi ostab, kui see müüki panna − ei tea. Aga kui ühiselt õlg alla panna − riik, omavalitsus ja entusiastlikud inimesed −, võiks probleem laheneda. Üsna komplitseeritud küsimus, aga ka emotsionaalselt  tahaks ma seal muidugi taas kooli näha, sest õppisin seal ise.

Meie intervjuu ilmub vahetult jõulupühade eel ja see on väheseid aegu, mil paljudele meenuvad pühakojad. Maakonnas on palju ajaloolisi kirikuhooneid − kas teil on nende seas ka oma lemmik?

Minu lemmik ja ühtlasi kodukirik on Jõhvi Mihkli kirik. Olen seal nii ristitud kui konfirmeeritud. Igal kirikul on oma lugu ja üks väga huvitav lugu on Tudulinna kirikutega − seal on nad suisa kõrvu ehitatud. 1930. aastatel ehitati kohalikus kogukonnas lahvatanud "usutüli" tõttu vana kiriku kõrvale uus kirik, mis valmis 1939. aastal. Vanas kirikus oli kolhoosiajal sees veski ja ta on praegu sellises seisukorras, et vaevalt temast veel midagi saab. Aga me püüame teda säilitada, nii kaua kui võimalik.

Õpite praegu Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas täienduskoolitusel arhitektuuri konserveerimist ja restaureerimist. Aga kui saaksite praegu oma kooliteed päriselt alustada, millist muinsuskaitsega seotud teadust sooviksite õppida?

Lapsena tahtsin saada meremeheks, hiljem kündsin aga hoopis nooruses maad neljarattalisi "laevu" juhtides − olin autojuht. Olles praeguste huvidega eluteed alustamas, suunduks õppima ajalugu ja kaks teadust on eriti südamelähedased: arheoloogia ja restaureerimine. Paraku arheoloogiat täienduskoolitusel ei õpetata.

Tean, et teil on vahva suguvõsalugu, mida sobib õdusa kaminatule paistel järglastele pajatada.

Pärast emaisa surma leidsime tema asjade hulgast foto, kus oli kaks ennesõjaaegse Eesti sõjaväevormis noormeest: üks istus, teine seisis. Kui vaatasime pilti, ütles ema: "Vaata, minu isa!" Seda vanaisa teadsin, oli küll tema. Aga isa seisis kõrval ja ütles, et fotol istub hoopis tema isa. Lõpuks selgus, et mu mõlemad vanaisad olid olnud Narvas ühel ajal sõjaväes ja head sõbrad. Hiljem, kui nende eluteed lahknesid, tuli üks tagasi Vaivara kanti Sinimägede juurde ja teine läks tagasi Viljandimaale Heimtali mõisa.

Kui isaisa 1939 suri, oli minu isa 14aastane. Elu tegi sõjaajal keerdkäike. Ema perekond pidi lahkuma sõja jalust Kohtla-Nõmmele ja isa oli suundunud vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Isa võitles 1944. aastal Narva all Sinimägedes ja hiljem suundus Haapsallu, kus sattus vangi. 1947. aastal saadeti isa Kohtla kaevandusse sunnitööle. Seal saidki Peetri poeg ja Edgari tütar kokku ning abiellusid − teadmata, et nende isad olid sõbrad olnud. Nüüd on minu pojapoja lisanimi Theodor − nagu minu isal, kes on praegu 91aastane. Neli põlve!