Haridusdünastia särav järeltulija

Kiviõli 1. keskkooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Jüri Käosaar kinnitab, et lahkus esimesel tööpäeval naeratusega, mis ei tahtnud näole äragi mahtuda. See naeratus pole ka poole aasta järel kuhugi kadunud. Foto: Matti Kämärä

Jüri Käosaare suguvõsa on haridusest nii läbi imbunud, et teist varianti kui kooli minna valikute menüüs õieti polnudki. Vastne ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes võinuks lüüa jalaga lahti ükskõik millise Tallinna eliitkooli ukse, eelistas sellist heas mõttes kiiksuga kohta nagu Kiviõli.

Aasta tagasi intervjueerisin sinu kolleegi Kristjan Leppa, kes tegi "Noored kooli" programmi kaudu kannapöörde ja sai ärimehest õpetajaks. Sinul programmi pääsemine nii suurt elumuutust kaasa ei toonud, sest sa tulid otse ülikoolist.

Jah. Esimest korda nägin "Noored kooli" reklaami, kui olin 10. klassis, ja see tundus lahe, et kooli tuuakse inimesed teistest eluvaldkondadest. Kui lõpetasin bakalaureuseõppe, kaalusin ka ajalooõpetaja magistriõpet, aga otsustasin, et pedagoogilist poolt jõuab alati juurde õppida.

Sel juhul jäänuks "Noored kooli" uks sinu ees suletuks, sest programmi saavad kandideerida inimesed, kes soovivad alustada tööd õpetajana, aga kellel puudub pedagoogiline haridus.

Jah, see oli tol hetkel üks kaalupunkt, miks minna teadusajaloo magistriõppesse. Kasvasin "Noored kooli" ideega ja mõtlesin, et õpetajaamet võiks lahe olla. Haridus on mulle väga südamelähedane, sest terve minu emapoolne suguvõsa on sellega seotud.

Selle suguvõsa tuntuim esindaja on praegu sinu ema Irene Käosaar, kes juhib haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonda. Aga kui kaugele sinu suguvõsas hariduse juured ulatuvad?

Minu vanavanaisa Aleksander Elango oli pedagoogikateadlane. Minu vanaema ja vanaisa on mõlemad füüsikud ning on olnud oma karjääri jooksul ka õpetajad. Minu ema oli seitse aastat tegevõpetaja, siis läks Tallinna üles ehitama keelekümbluskeskust ja on praegu ministeeriumis. Minu ema õde on Tartu ülikoolis professor, tema mees on professor ja akadeemik. Üks tädipoegadest on lõpetanud doktoriõppe ja on praegu Ameerikas Massachusettsi tehnoloogiainstituudis. Teine tädipoeg on arstiteaduse doktorantuuris.

Nii et haridus ja õpetamine on meie suguvõsas läbiv.

Praegu oled end kooliga sidunud kaheks aastaks. Mis saab edasi?

Jah, programmis "Noored kooli" olen andnud oma sõrme koolile kaheks aastaks. Sealt võib minna edasi kuhu tahes. Või jäädagi kooli. Ma ei ole veel otsustanud, mis minust saab. Just hiljuti ütlesin direktorile, et tulin Kiviõlisse kuulikindla plaaniga olla kaks aastat ja siis minna, aga nüüd on sellel skeemil sellised mõrad sees, et... Enda südamerahu ja hea une huvides ma ei tee praegu seda otsust.

Kas olid meelitatud, et said Kiviõli 1. keskkooli direktorilt Heidi Uustalult nimelise tellimuse, ja kas see oli osaliselt süüdi sinu jah-vastuses?

Jah, see oli üks põhjus. Enne mind oli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Kerttu Sepp, kes tuli siia samuti "Noored kooli" programmi kaudu. Kuna tema abikaasa on minu korporatsioonikaaslane ja Kerttu ise ajaloolane, siis kaks liini viisid meid kokku. Kui mind programmi vastu võeti, hakkas ta suhteliselt kiiresti minu ajutegevust mõjutama. Eriti pärast seda, kui ma ütlesin talle, et soovin eemale saada kogu mu senist elu juhtinud Tallinna-Tartu trajektoorist ja eelistan midagi heas mõttes kiiksuga.

Minule oli oluline argument, et Kiviõlil on ühendus nii Tallinna kui Tartuga, kuna mu elu on võrdsel määral mõlemas linnas. Igal teisel nädalavahetusel pean olema "Noored kooli" loengutel Tallinnas ja magistritöö viib mind jälle Tartusse. Olen nii Tallinnas kui Tartus kümme aastat elanud, minu koduvõtmete kimbus on mõlemad.

Kimpu on lisandunud nüüd ka Kiviõli kodu võti. Kas sa oled siin kodunenud?

Jah. Nüüd ütlen ise, et olen kolmepaikne. Kui ärkan üles Kiviõlis, Tallinnas või Tartus, siis tean, et olen kodus ja kõik on hästi läinud!

Kiviõlis tundsin umbes kahe kuuga, et hakkan vaikselt kogukonda sulanduma: teadsin naabreid nägu- ja nimepidi ning Maximas mind juba teretati.

Kaugemale pole ma kogukonda sisseelamisega praegu läinud ja see on teadlik valik. Käisin korra laulmas kohalikus kooris Poolkuu, kus mulle tegelikult väga meeldis ja kuhu mind kutsuti tagasi, aga olen selline inimene, kes teeb kõike täiega. Praegu istun ma täiega koolis ja mul on suur vastutus õpilaste ees. Kui tunnen, et saan endale kooris laulmist lubada, siis hakkan kindlasti käima.

Olen terve elu kellegagi koos elanud ja üksildus, mida ma praegu läbi elan, on minu elus täiesti uus asi. Ma täiega naudin seda. Kui on aega, siis loen. Tegin oma parima sõbraga kihlveo, et sel aastal tuleb 50 raamatut läbi lugeda − seitsmes on praegu käsil.

Mille peale kihla vedasite?

Kui üks loeb läbi ja teine ei loe, siis mittelugeja kannab sada eurot sellele, kes loeb. Ja kui kumbki ei loe, siis peame seitsmele kihlveo tunnistajaks olnud sõbrale tegema välja kolmekäigulise õhtusöögi.  Nii et odavam on raamatud läbi lugeda.

Võib öelda, et elad Kiviõlis nohiku elu?

Jah, Kiviõlis on minu elu mõnusas kookonis, kus ma olen, mõtlen ja saan ennast tundma. Kui lähen nädalavahetusel Tallinna, saan sõpradega kokku. See on väga hea tasakaal.

Algajal ja entusiastlikul õpetajal on tõenäoliselt suuri raskusi ajakasutusega. Oht võtta liiga palju ette ja särinal läbi põleda. Kas sina juhid ise aega või juhib aeg sind?

Oleme sellises malematšis, kus kumbki pool ei oska enam käiku teha. Avangud on tehtud, olen praegu kerges eduseisus, aga mis edasi saab, ei tea.

Tavalisel päeval lähen koolist koju kuue-seitsme ajal. Esimestel nädalatel oli ikka nii, et kui "Aktuaalse kaamera" ajaks koju jõudsin, oli hästi.

Aga nüüd on minu päev selline, et tunnid lõpevad kahe-kolme ajal, siis ma tulen rütmist välja ja loen või tapan tunnikese aega internetis ning seejärel hakkan tunde ette valmistama. Kui tahta, saaks kiiremini. Aga kuna mind kodus keegi ei oota, siis pole vahet, kus ma olen. Seega võtan rahulikult.

Iga tunni ettevalmistus on vähemalt esimesel õpetaja-aastal nagu esietendus.  

Absoluutselt. Ainus, kus saan mõnda tundi kaks korda teha, on kaheksas klass.

Kumb võtab rohkem energiat, kas etenduse andmine või selleks valmistumine?

Valmistumine. Tunni andmine nii ei väsita kui see, et pead hakkama tundi paberil planeerima, siis sa lähed juba vaimusilmas sellesse tundi sisse, mõtled diferentseerimise peale, et õpilasele A annan selle ülesande niimoodi ja õpilasele B teistmoodi ning õpilasele C pean kõike põhjalikumalt selgitama.

Kindlasti ei ole ma individuaalse lähenemisega sealmaal, et oskan kõike, aga ma proovin. Mul on juba meelde jäänud, kellel on millised eripärad: kes läheb kohe tööle, kes teeb enne mingi nalja, et kogu klass naeraks, ja võib siis tööle asuda. Mõne klassi puhul tead täpselt rutiini, kuidas publik käitub.

Olen seda usku, et mida vähem õpetaja räägib, seda parem. Usun Benjamin Franklini mõtteterasse: "Ütle mulle ja ma unustan, õpeta mind ja ma mäletan, kaasa mind ja ma õpin."

Muidugi on isetegemisel ja isetegemisel vahe. Ma ei anna õpilastele töölehti ega lähe ise Facebooki. Aga proovin õpilasi rohkem kaasata, et nad ise mõtestaksid asju lahti. Isegi kui ma mõne asja jätan rääkimata ja nad ei omanda seda, on põhiline, et nad õpivad mõtlema ja otsima vastust küsimusele "miks".

Andku ajaloolased mulle andeks, aga kui õpilane ei mäleta täpselt Minotauruse legendi sisu − seda saab lihtsalt guugeldada − ja samas ta saab aru, miks kutsutakse Kreekat Euroopa tsivilisatsiooni hälliks, siis see on minu arvates olulisem. Nii on õnneks ka õppekavas.

Uued ja elulähedasemad riiklikud õppekavad, mis on järk-järgult kasutusse tulnud 2011. aastast ja mille sõnum on, et ained ei tohiks elada oma elu, vaid peaksid olema omavahel seotud, on ka sinu ema teene. Kui palju sa annad talle praktikuna tagasidet, kuidas need koolis töötavad?

Oleme muidugi emaga pidanud hariduspoliitilisi ja -filosoofilisi vestlusi, aga eks me kõik tuleme oma lapsepõlvest ehk minu vaated on tugevalt mõjutatud ema omadest. Me mõtleme samas suunas, aga mina võib-olla noore tuulepeana tahan kiiremini tegutseda. Ja tema ütleb realistina, et enne kui adra maasse lööme ja hobusele piitsa anname, vaatame, kuhu poole on hobused suunatud. Saan aru, et hariduspoliitika ei saa endale hüppeid lubada. Samm-sammult liikumine on hea ja õige.

Minu meelest sätestavad praegused õppekavad, et õpetaja on ennekõike haritlane. Ka minu arvates peaks õpetama eelkõige eluväärtusi ja -oskusi, mitte niivõrd konkreetset ainet. Jah, õppekavas on määratletud mingisugused teadmised ja oskused, mille õpilane peab mingiks eluetapiks saavutama, aga need on pandud väga mõistlikud.

Kirjutasid äsja Õhtulehes optimistliku kommentaari, kinnitades, et õpetajaametit tasub karta sama vähe kui Ida-Virumaad.  Kas sinul said Kiviõli puhul otsustavaks egoistlikud kaalutlused − et oleks huvitav ja saaks end proovile panna − või missioonitunne, et tulla õpetajaks piirkonda, kus sind on rohkem vaja kui Tallinnas ja Tartus?

Eks seal oli mõlemat. Ma ei ütle, et see oli sada protsenti maailmaparandaja altruism, aga kindlasti ma tahtsin tulla eemale ja tuua seda "midagi": oma kogemust, energiat, uut vaatenurka. Kuigi tuleb tunnistada, et Kivõli koolis uut vaatenurka polegi nii palju vaja, see on siin päris sarnane sellega, mida mina tooma tulin.

Kindlasti on Kiviõlisse tulek andnud palju enesearengu mõttes. Kas või seesama üksi olemine ja enda tundma õppimine.

Võib-olla olen tahtnud olla maailmaparandaja ka selles mõttes, et näidata oma tuttavatele: Ida-Virumaal ja Kiviõlis on rohkem, kui kõrvalt nähakse, ja seda piirkonda kardetakse põhjendamatult. Kui alguses ütlesin sõpradele, et ma lähen õpetajaks, siis mind vaadati imeliku näoga, ja kui ütlesin, et Kiviõlisse, siis vajusid näod veel pikemaks.

Sest põhimõtteliselt oleks sa võinud sammud seada ükskõik millisesse eliitkooli ja sind oleks avasüli vastu võetud?

Suure tõenäosusega küll, sest praeguseks on "Noored kooli" end nii palju tõestanud, et inimesi, kes on programmi sisse saanud, tahetakse.

Kas sul Kiviõli suhtes mingit võõristust ei olnud?

Ainus varasem side Ida-Virumaaga oli see, et meil on Peipsi põhjatipus Katase lähedal suvila ja see on minule hästi oluline koht. Ma olin enne ka Iisakus ja Jõhvis käinud, aga Kiviõlisse sattusin esimest korda aasta tagasi.

Mingit võõristust mul ei ole. Ma olen selline inimene, kes leiab kõiges midagi uut ja positiivset. Kui väga tahaks, siis kindlasti leiaks ka midagi negatiivset, aga seda leiaks Tallinnast ja Tartust samuti. Minu silmis on alati kõik hästi ja kui ei ole, siis tuleb teha.