Varvara mõrvas ilmselt enesetapu teinud narkomaan

9aastane Varvara Ivanova tapeti teadmata asjaoludel Narvas tõenäoliselt 2012. aasta 18. märtsi õhtul. Politsei on tuvastanud isiku, kes väga suure tõenäosusega võis seda teha, kuid juriidilises mõttes seda praeguseks surnud noort narkomaani süüdlaseks nimetada ei saa ning kriminaalasja uurimine lõpetatakse. Foto: Ilja Smirnov

Politsei ja prokuratuur avalikustasid eile neli aastat kestnud uurimise tulemused, mis viitavad üsna üheselt 9aastase Varvara Ivanova tapmisega seonduvalt noorele narkomaanile, kes politsei huviorbiiti langedes sooritas enesetapu.

Ida prefektuuri kriminaalbüroo juht Tarvo Kruup ütles, et Varvara otsingud algasid kohe, kui tüdruk 2012. aasta 18. märtsil kadunuks jäi ja vanemad politseisse pöördusid. Otsinguisse kaasati sadu vabatahtlikke ning 23. märtsil leiti Varvara surnukeha tühermaalt, umbes 450 meetri kauguselt kodust. Sündmuskoht oli uurijatele keeruline eeskätt muutlike ilmaolude ja lumerohkuse tõttu. Samuti raskendas sündmuskohal töötamist asjaolu, et tegu oli õigupoolest prügilaga, kus oli kõike, mida ette võib kujutada.

DNA otsinguil

Uurijatele oli kohe selge, et laps oli surnud vägivaldset surma, ning ekspertiis kinnitas, et Varvarat oli ka seksuaalselt kuritarvitatud, ning politsei uuriski asja kui seksuaalkuritegu. Varvara tapeti vähemalt kolm päeva enne seda, kui ta tühermaalt leiti, ning surm ei saabunud sealsamas.

Peagi selgus, et Varvara surnukehalt on väga raske leida võõrast DNAd. Selleks võeti esimest korda Eestis kasutusele teiptehnika. See tähendab, et surnukeha kaeti spetsiaalse teibiga, et sealt saada materjali, mida hiljem analüüsida.

Politseile oli meeldejääv 15. november 2013, kui saadi esimene täistabamus proovile, mis leiti suguelundilt − meessuguhormoon, mida ei leidu naise organismis. "Arvasime, et oleme läbimurdel, kuid proovide kogumist ajapikku jätkates selgus, et see ei olegi nii unikaalne ja ainulaadne. Praeguseks on meil vasteid 11," kirjeldas Kruup. Kokku võeti proov üle 2800 isikult.

2014. aasta sügisel saadeti Austriasse uurimisele väikesed karvad, mis surnukeha koti pealt leiti. Eestis ei ole nii väikese materjali uurimine võimalik.  Nüüd ahenes võimalike tapjate ring oluliselt ning alles jäi kaks meest, kelle puhul ühtisid nii leitud meessuguhormoon kui karvadest leitud profiil.

Eesti kohtuekspertiisi instituudi ekspert Gunnar Tasa selgitas, et ohvri kehalt võetud DNAs oli ohvri DNA sellises ülekaalus, et kurjategija oma ei tulnud proovides piisavalt ilmsiks, et seda seostada kindlalt ühe inimesega.

Üks jäi sõelale

"Meil oli kaks meest, kelle puhul me pidime kriitiliselt vaatama, kas need on need, keda otsime. Ühe välistasime kohe − tema oli sündmuse ajal välismaal. Teise puhul jätkasime tööd," kirjeldas Kruup. Tema sõnul tehti väga põhjalikke läbiotsimisi kuni selleni välja, et avati Varvara juuksekarvade ja DNA avastamiseks äravoolutorustikke, võeti lahti kaminaid ja korstnaid, et leida fragmente Varvara riietest. Ent kõik see ei toonud tulemust."

Kontrollitava näol oli tegemist Kreenholmi piirkonnas elanud mehega, kes viimasel ajal elas Tallinnas. Tema viibimist sündmuste ajal kontrollitavas piirkonnas kinnitavad mobiilsidefirmadelt saadud andmed. Tegemist oli 20. eluaastates mehega, keda oli varem kriminaalkorras karistatud röövimise ja peksmise, kuid mitte seksuaalkuritegude eest. "Sellelt mehelt me võtsime DNA-proovi täpselt samamoodi nagu ülejäänult 2800-lt ja võrdlesime seda," selgitas Kruup.

12. veebruaril 2014 andis mees DNA-proovi ning kolm päeva hiljem suri ta narkootikumide üledoosi tõttu. Politsei on veendunud, et üledoos oli teadlik, sest noormees kasutas sel päeval kolme narkootikumi. Teadmist kinnitas ka asjaolu, et mees saatis enne surma sõnumi, mis ütleb selgelt, et narkomaan läks vabasurma. Politsei avastas DNA kattuvuse alles suvel ning kui meest otsima mindi, selgus, et ta on surnud.

Ei olnud ilmselt tuttavad

"Meil on siiralt kahju, et kohtu ette ei ole kurjategijat viidud," nentis PPA peadirektor Elmar Vaher.

Vaheri sõnul viitasid ained, mida mees tarbis, sellele, et tegemist on narkomaaniga. Kruup lisas, et ei saa väita, et mees ja Varvara olid omavahel tuttavad, aga samas pole see tema sõnul ka välistatud. "Uurimine on tuvastanud, et on tunnijagune auk mehe päevas, kus me ei tea, mida ta tegi," kirjeldas Vaher Varvara kadumise päeva.

Politsei jätkas uurimist ka pärast Varvara tõenäolise tapja surma, et saada lisatõendite abil sellele kinnitust. Selleks püüti koostada postuumselt tema psühholoogilist portreed ning joonistada tema käitumismustreid ning selleks kaasati ka Scotland Yardi spetsialiste, ent mingeid lisatõendeid seeläbi leida ei õnnestunud. Nagu ei õnnestunud ka välja selgitada kuriteo toimumispaika ning tapmise motiivi.

2014. aasta veebruaris, kui politsei võttis noorelt narkomaanilt DNA-proovi, mille järel see end tappis, vastas Ida politseiprefekt Vallo Koppel Põhjaranniku küsimusele uurimise edusammude kohta järgmist: "Politsei poolt on jätkuvalt olemas uurimisgrupp, kes iga päev selle kuriteo lahendamise nimel töötab, ja me teeme kõik selle nimel, et kuritegu avastada. Usun, et iga päev viib meid lähemale selle lahendamisele."

Viru  ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross oli toona veelgi optimistlikum: "Mina usun, et läbimurre uurimises toimub lähiajal."

2015. aasta veebruaris tuleb mõlemal tunnistada, et uurimises läbimurret toimunud pole.

"Ma ei saa öelda, et uurimine on ummikus. Uurimisgrupi hoog pole raugenud ja see rühm saab periooditi ülesandeid. Uurimisgrupp käib koos kord kuus. Osalen nendel koosolekutel samuti ja tean, et töö käib," rääkis politseiprefekt Vallo Koppel Põhjarannikule veebruaris 2015.  "Seni kui on veel versioone ja tegevusi, olen jätkuvalt optimistlik," sõnas prefekt.

Prokurör Margus Gross lisas toona: "Lootus kaob siis, kui tõstame selle asja riiulile. Läbimurdest saab rääkida, kui uurimisasutustel on tõendite toel olemas kindel kahtlusalune. Praegu seda pole."

3 väikest karva

Kas kogu eelneva valguses saame rääkida, et tapja on selgunud? "Isiku kohta on viiteid, aga kuna ta on surnud, ei saa me neid kontrollida," sõnas Margus Gross.

"Ainus, mis meile jäi, oli see üks Y-kromosoom ja need kolm karva ja mitte midagi muud. Ja see, et oleme tapja tuvastanud, on täpselt sama tõenäoline kui see, et ühelt isikult pärit kaks kromosoomi satuvad sündmuskohale," resümeeris Tarvo Kruup.

Miks aga politsei alles nüüd uurimisele teada olnud infoga välja tuli?

Kruubi sõnul said nad Austria laborist vastused karvade kohta alles mullu aprillis ning selle põhjal püüdis politsei veel pingutada, leidmaks lisatõendeid.

See uurimine oli tõepoolest rahvusvaheline, sest politsei kaasas siia lisaks Briti Scotland  Yardi ja austerlaste abile veel Saksa ja Hollandi spetsialistide abi. Viimased uurisid näiteks samuti Varvara surnukehalt leitud loomakarvu.

Vene kolleegidega tehti koostööd, uurimaks, kas naaberriigis pole juhtunud piiriäärsetel aladel lähiminevikus samalaadseid kuritegusid. Vastus oli eitav.

"Viimaste kuude jooksul pole me targemaks saanud ja oleme väga tõsiselt murdnud pead selle üle, mida me veel saaksime teha tõe väljaselgitamiseks, kuid vastust pole," sõnas Tarvo Kruup.