Aegumistähtajata kuritegu

Sirje Koitmets: "Las inimesed ise otsustavad, kui suur kuritegu see oli, mis meiega tehti. Ema vahest ei saanud sellele eriti keskenduda − ja ma imetlen seda −, sest pidi olema optimistlik." Foto: Peeter Lilleväli

14. juunil 75 aastat tagasi kella 1-2 paiku öösel aeti üles tuhanded pered, kokku rohkem kui 10 000 inimest, neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks, ja algas teekond, kust suur osa neist enam eal ei naasnud. Teiste repressiooni sihtmärkide hulgas oli ka kahe ja poole aastane Sirje Koitmets − tollal Tsirnask.

"Sündisin 1939. aastal väga harmoonilises peres. Isa Reinhold Tsirnask oli Tõrva Patküla kooli direktor ja kaitseliitlane, ema Helene Tsirnask sama kooli saksa keele ja muusikaõpetaja.

Viimast korda isa süles

Peres oli veel kaks last: vend Ahto (7a) ja õde Maie (5a). Elasime koolimajas.

14. juunil 1941. aastal kell 2 öösel lahutati koputusega uksele see harmooniline pere. Isa viidi kohe ära. Emale anti aega pakkimiseks kella 6ni hommikul. Sõita tuleb kaugele maale. Olin siis kahe ja poole aastane, ise ei mäleta midagi. Ema aga kirjutas päevikut, kuhu on kirja pandud mured, rõõmud ja läbielamised aastatel 1941-1946.

Mõningad tähelepanekud sellest päevikust.

Ema esmane arvamus oli, et kui sõit on kaugemale, siis toimub see kindlasti kupees. Ta pani selga kena halli kostüümi, jalga ilusad kingad. Istudes hobusevankris ja sõites kesklinna, nägi ta majade treppidel seismas inimesi − käes lilled hüvastijätuks. Lilli üle anda ei lubatud.

Ja kui suur oli ema kohmetus, kui ta kultuurimajas kohtus paljudega, kes olid hoopis teisiti riietatud. Nemad teadsid, et ees seisab Siberi-sõit. Emal õnnestus helistada vanaemale, kes jõudis meile enne teele asumist soojad riided tuua.

Loomavagunis, kuhu meid paigutati, olevat ma karjudes nõudnud oma voodit. Viimast korda olevat ma isa näinud Petseri jaamas. Ema nägi avatud vaguniuksest mööduvat isa, kes suundus vett tooma. Ema ulatas üle inimeste peade mind isa sülle.

On võimatu kirjeldada ahastust, mis väljendus läbilõikavas karjes "Piir!", kui väljuti Eesti piirest. Sõit oli pikk ja vaevarikas, ühest jaamast teise: kuumus, nälg, inimesed surid teel. Mina haigestusin. Kohvrid, kolm last, kellest üks ei võta jalgu alla, ei lähe edasi ja kõik!

Kümme ametit ja nälg

Üks Vene ohvitser haaras mind sülle. Karjusin, peksin jalgade ja kätega. Siis see ohvitser teatas, et võtaks mind endaga kaasa − nagunii ma muidu ellu ei jää. Ema pidas Ahto ja Maiega nõu ning ma jäin oma perre.

Minu isklikud mälestused algavad umbes 5aastaselt. Ema, õde ja vend töötasid artellis − ema kudus kampsuneid, õde kindaid ja vend kalavõrke. Mina veetsin päeva ühe toa nurgas − ei julgenud ega tohtinud kuskil mujal olla.

Mäletan 1. septembrit, kui läksin 1. klassi. Elasime siis pesuköögi kütteruumis. Oli väga vihmane ilm. Hoov oli porine, jalga midagi panna ei olnud − sussid jalga, ema kukile ja maandusin kooli trepil. Ka nii saab koolis käia!

Minu ema, see habras ja õrn Patküla kooli õpetaja, pidi hakkama saama kõikide ametitega: metsatööd talvise pakase käes, haigla pesunaise amet, härjaga puude vedamine, haigla koka töö, õmblejaamet, koristajatöö koolis, lauluansambli juhataja koht kultuurimajas, tantsuõpetajaks olemine koolis, muusikaõpetaja ning muusikalise kasvataja amet lasteaias.

Mäletan aega, kui ema oli haigla kokk. Valmistasime haigla personalile pelmeene, kui haigla juhataja ema välja kutsus ja teatas, et ta on vallandatud. Juhatajale oli helistatud komandantuurist ja küsitud, kuidas Helene Tsirnask tööga hakkama saab. Juhataja vastanud, et suurepäraselt. "Siis leidke tema töös vead ja vallandage!" − kuna tööle on vaja vormistada punaarmeelase lesknaine.

Teine küüditamine

Kõikide tööde juures olin ma emal abiks.

Meie peret tabas ka teine küüditamine − 1949-1950. 1947. aastal lubati osa lapsi kodumaale ja õde sõitis vanaema juurde Tõrva. 1950. aastal läks õde passi vormistama ja enam teda koju ei lastud. Vanaema tõi talle järele riided ja taas tuli kaks kuud vangis olla loomavagunis, mis tõi ta tagasi meie juurde.

Väga minoorseks on kujunenud need mälestused. Pärast aastaid 1946-1947 läks elu iga aastaga paremuse poole. Muldonni kõrvale saime maalapi, kus sai endale juurvilja ja kartulit kasvatada. Eestlased ikka hoidsid kokku, ühised ettevõtmised möödusid rõõmsalt. Enam ei olnud vaja kartulikotist seelikut õmmelda.

Kohalikud Tomski oblastis Krivošeino külas, kus elasime, olid küllaltki abivalmis. Kes see nii väga oleks tahtnud oma korterisse võtta kolme väikese lapsega ema? Eks tol ajal oli kõigil raske elu...

Kõige valusam oli see, et pered lahutati. Tuhanded inimesed elasid läbi sama saatuse kui meie pere. Ka minu abikaasa Kaarel Koitmetsa pere, kellega tutvusin juba Tomskis, oli küüditatud. Nemad võeti kinni Tartus.

Kangelastegu

Emale andis jõudu lootus kohtuda oma abikaasa Reinholdiga ja näidata talle: "Vaata, kui toredad lapsed ma olen üles kasvatanud!" Ema ümbritsesid inimesed, kes olid sellesama kuriteo ohvrid, ja aitasid tal võimalust mööda ellu jääda.

Küüditamine on olnud suuremaid õnnetusi meie rahva ajaloos. Ja meie pere langes selle ohvriks. Sageli küsiti emalt hiljem: "Kas oled vihane, kibestunud?" Imekombel oli vastus alati eitav. Ei saa ju elada 50 aastat kibeduse ja vihaga...

Las inimesed ise otsustavad, kui suur kuritegu see oli, mis meiega tehti. Ema vahest ei saanud sellele eriti keskenduda − ja ma imetlen seda −, sest pidi olema optimistlik. Kui ta seda poleks olnud, ei oleks tema kolm last − 2-, 5- ja 7aastane − ellu jäänud.

Soovin kõikidele saatusekaaslastele, kes veel elus on, jõudu, tervist ja ikka optimismi edaspidiseks eluks!" räägib praegune Jõhvi aukodanik Sirje Koitmets, kes oli pikki aastaid Jõhvi gümnaasiumis matemaatikaõpetaja ja õppealajuhataja.

Sirje sai kodumaale, mida ta muidugi teadlikult mäletada ei võinud, tagasi 1958. aastal. Alles pärast Eesti vabaduse taastamist said Tsirnaski pere lapsed teada, et nende isa hukati aastal 1942. Varem, 1956. aastal öeldi perele pelgalt, et isa on surnud kavanduses, mis asus Stalinskis Kemerovo oblastis. Sirje 1909. aastal sündinud ema suri kodumaal 1968. aastal.