Ahti Puur tahab anda kaevuritele kindlustunnet

Ahti Puuri sõnul jätkub põlevkivikaevandustes tööd veel aastakümneteks. Foto: Matti Kämärä

Ahti Puur on tänapäevases Eesti põlevkivitööstuses harukordne tippjuht, kes tunneb hästi mõlema lipulaeva − Viru Keemia Grupi ja Eesti Energia siseelu. VKGs täitis ta võtmerolli, et hankida pool miljardit laenuraha suurte arendusplaanide elluviimiseks. Alates tänavusest sügisest juhib ta aga mitme tuhande töötajaga Eesti Energia kaevandusettevõtet Enefit Kaevandused. 

Kui palju tundlikku informatsiooni te Viru Keemia Grupist Eesti Energiasse kaasa tõite?

Mõlemad on olnud küllaltki avatud ettevõtted ja seda infot, mida ajukäärudega salaja kaasa saab tuua, oluliselt ei olegi. Aga selleks, et saaksin Eesti Energia kontserni tööle tulla, oli mul vaja saada Viru Keemia Grupi nõukogu otsust, kuna mul oli pikaajaline konkurentsikeeld. Selle nõusoleku ma sain, tingimusel, et ei avalda ärisaladusi.

Aga ma võin südamerahus öelda, et nende teemade puhul, millele ma olen siin keskendunud, ei ole mingit sisemist konflikti, kus üks Ahti Puur ütleb teisele Ahti Puurile, et ärme sellest nüüd räägi.

See Viru Keemia Grupis töötanud Ahti Puur on lihtsalt osa asju oma mälukettalt kustutanud?

Eks tegelikult ongi nii, et aeg läheb ja need teadmised, mis mul olid märtsis, kui ma veel olin VKGs, on praeguseks paljus ka juba aegunud.

VKG ja Eesti Energia suhted pole viimase kümne aasta jooksul olnud just väga sõbralikud − on kakeldud kohtutes ja süüdistatud teineteist isegi spionaažis. Samas on nad mõlemad Eesti põlevkivitööstuse lipulaevad. Teie käest on õige küsida, kuidas nad sisemiselt, nii töökultuuri kui muude tegurite poolest, erinevad.

On päris palju erinevat, on päris palju sarnasust. Küll aga võin öelda, et mõlemas ettevõttes on töökultuuriga väga palju tööd tehtud. Mul on väga hea võrrelda. Tean, et on asju, mis olid kindlasti VKGs rohkem välja lihvitud, ja on asju, mis töötavad siin paremini.

Põhimõtteline erinevus on, et VKGs kui eraettevõttes on võimalik kõik otsused teha väga kiiresti. Eesti Energia kontsern on riigiettevõte. Ma ei taha midagi ette heita, aga tooksin välja, et näiteks hangete läbiviimine on väga pikk protsess. Võitjate valimisel ei saa alati rakendada parimat teadmist. Lõpuks ongi nii, et oled pidanud valima välja kõige odavama pakkumise, mille puhul tead juba ette, et astud sellega ämbrisse ja pärast tuleb tegelda mitmesuguste jamadega. Seda tuleb paraku ette.

Eraettevõttes on lihtsam näiliselt kõige soodsam pakkumine kõrvale lükata, kui tead, et sellega tekivad varem või hiljed suured probleemid.

Kui te kevadel VKGst ära tulite, ütlesite, et tahaksite pikemalt kodus Tartus pere juures ka elada. Aga ei läinud poolt aastatki, kui olite taas Ida-Virumaal ametis... 

Oleks võinud muidugi mõne kuu veel olla. See oli pere seisukohast väga vahva aeg. Distantsi pealt käies jääb tahes-tahtmata kontakt ka lastega suhteliselt pealiskaudseks. Peale selle koguneb palju asju, millest mõtled, et tegeleks nendega, kui vähegi aega tekib. Mõnega neist nüüd õnnestus tegelda.

Millega näiteks?

Olin näiteks kaks nädalat kaitseväe laagris. Oli ehe metsaelu, kus ka vee tarbimise puhul tuli arvestada, et tuleks varutud kogusega nädala jooksul välja. See oli päris põnev ekstreemne elamus.

Miks selline tegevus huvi pakub?

Olles kaitseliidu liige, oli mul tahtmine uuendada oma teadmisi ja oskusi. Minu kroonuaeg jääb Vene armees oldud aega. Ega ma Eesti kaitseväest ju väga palju tea. Olgem ausad, mul ei olnud isegi Eesti kaitseväe kõik auastmed peas.

Selline ekstreemne laager annab mitmes mõttes kasuliku kogemuse. Üks asi on relvade tundmaõppimine, aga samas ka valvete korraldamine, patrull-laagrite ülesehitamine. Lisaks meditsiinilise abi andmine raskete vigastuste korral. Samamoodi kaardi tundmaõppimine. Oma kaitseliidu motorühmaga korraldame igal aastal motoorienteerumist. Õpime ka sellist pealtnäha lihtsat asja nagu maskeerumist, mis on tegelikult samuti märksa peenem kunst kui vaid näo roheliseks määrimine. Lõpuks läbid pikad vahemaad nii, et ei näe oma kaaslasigi kõrval.

Kas sellises suures kaevandusettevõttes, kus on tohutud territooriumid nii maa all kui ka maa peal, kus töötavad suured masinad ja mitu tuhat inimest, peab samuti valitsema sõjaväekord?

Sõjaväekorda mõtleme me võib-olla teistsuguses tähenduses, kui on kaevandustes, aga kord peab olema. See ohutustehnika teema jookseb siin valusalt ja tihedalt igalt poolt läbi.

Asjad peavad olema valvatud ja kontrolli all. Kõige olulisem on ikkagi see, et need inimesed, kes ühe või teise lõigu eest vastutavad, peavad olema usaldusväärsed.

Kuivõrd keeruline on praegusel ajal saada kaevandustesse tööle oma ala asjatundjaid?

Meil on väga tugev vanem ja keskmine põlvkond. Mehed, kellega olen kohtunud, on tõesti muljet avaldavad, intelligentsed, valdavad hästi oma eriala. Selliste inimestega on rõõm koos töötada. Aga altpoolt noori mäemehi eriti juurde ei tule.

Meile on vaja, et inimestel oleks erialane oskus ja teadmised ehk haridus. Mäenduses on ka inglise keele oskus väga oluline, arvestades kogu seda tehnikat ja masinaid, mis meil on. Kolmandaks on meil vaja professionaalseid juhte, sest töötajate arv on väga suur. Ka meie kõige alumisema otsa juhid juhivad seltskondi, kus võib töötada kümneid ja kümneid inimesi. Kui need kolm asja kokku panna, siis kuivab see seltskond, kelle seast valida, ikka päris tugevasti kokku.

Miks kaevandused ei tõmba, kuigi palgatase mäetööstuses on võrdluses teiste valdkondadega tipu lähedal? 

Paraku tõmbab enamikku noori inimesi praegu Eestis eelkõige ikkagi Tallinn. Paljudele Tallinna tehnikaülikooli lõpetajatele ei ole tööleasumine Estonia kaevandusse või Narva karjääri esimene valik. Reaalsus on see, et kui tahad, et inimene tuleks kusagilt mujalt Eestist siia, siis pead pakkuma kõrgemat palgataset, kui on Tallinnas, kus on suuremad võimalused nii töökoha valikul kui ka vaba aja veetmiseks.

Paljud mu oma tuttavadki, kes tahavad oma erialal tööd vahetada, maanduvad enamasti ikka Tallinnas.

Mis teid ennast on siia tagasi toonud? 

Mul on Ida-Viru juured. Kuigi olen elanud aastaid Tartus, ei huvita sealsed teemad ja uudised sugugi sama palju kui see, mis toimub siin. Mulle tundub, et Eesti põnevamad asjad toimuvad tõesti siin. Tartusse läksin ma ülikooli õppima ja seejärel töötasin mõned aastad Moskvas.

Mida seal tegite?

Olin tegev kahel börsil ja tegelesin sellise asjaga, mida tänapäeval nimetatakse finantsvahenduseks. Rubla väärtus muudkui kukkus, see oli vaja kuidagi valuutaks ümber vahetada. Keegi teenis Venemaalt rublasid, need oli vaja saada dollariteks ja Venemaalt välja. See oli päris huvitav aeg. Neid eestlasi, kes Moskvas sel ajal madistasid, oli päris palju.

Pärast Moskvat töötasin mõned aastad Tartus ühes rahvusvahelises ettevõttes, mis kuulus Ameerika päritolu kontserni. Finantskeskus oli Hongkongis, minu otsene ülemus Budapestis. Selline väga vahva rahvusvaheline ettevõte. Eesti üksus oli suhteliselt väike.

Kui ameeriklased erastasid 1999. aastal Narva elektrivõrgu, kuulutati välja konkurss finantsdirektori kohale ja osutusin väljavalituks. Sügisel, kui ülejäänud juhatus astus tagasi, valiti mind juhatuse esimeheks. Olin seal kümme aastat, kuni 2009. aastal pakuti VKGsse juhatuse aseesimehe ja finantsdirektori kohta.

Finantsjuhid on tavaliselt need, kes peavad arendajate liiga uljaid plaane oma kainete arvestustega maa peale tagasi tooma. VKGs olite ajal, mil toimusid väga tormilised arengud. Kui palju pidite hoogu maha võtma?

Ega finantsinimene ole loomult pidur ja tropp. Kui ikkagi näed, et sel asjal on jumet, siis on finantspoole ülesanne leida see raha, millega plaanid ellu viia. VKGsse läksingi sellepärast, et mulle meeldis see selge visioon, mis oli Priit Rohumaal [tollane VKG juhatuse esimees] silme ees.

2014. aastal andsid Eesti audiitorid teile Eesti aasta finantsjuhi tiitli suuresti tänu sellele, et suutsite VKG-le erisugustest pankadest rääkida välja pool miljardit eurot laenuraha nende plaanide elluviimiseks. Millist tööd tuleb selleks teha, et selleni jõuda ja panna ka panku nende ideede elujõulisusse uskuma? 

See on pikk protsess. Algus paistis küllaltki anekdootlik ja tuttavad pankurid meenutavad seda siiamaani. Esiteks tuli leida need pangad, kel oleks mingigi huvi kaasa tulla. Kuna summad olid suured, siis tavaliselt üks pank nii suurt riski ei võta, ja siis tuli neid laua taha saada mitu.

Kui õnnestub nad lõpuks nõusse saada, panevad pangad lauale lepingu. Eeldatakse, et mis valikud sul ikka on, võtad ja kirjutad kiiresti alla. Kuid kujunes nii, et kõik lepingu sõlmimise esialgsed tähtajad kukkusid järjest. Peaaegu terve suve veetsin ma varahommikust hilisõhtuni hästi konditsioneeritud pangaruumides. Sain seal peaaegu kõigiga tuttavaks ning sõin ja jõin külmkapid tühjaks.

Läbirääkimised läksid tõesti väga pikaks. Alguses oli kolm panka. Igast pangast oli laua taga kolm inimest pluss nende advokaadibüroo. Teisel pool olin mina koos kahe advokaadiga, kes olid mulle abiks. Aga ma arvan, et lõpuks saime need lepingud oluliselt paremasse tasakaalu, kui need alguses välja pakuti.

Mille üle põhiline vaidlus käis: intressimäär, komakohad ja nii edasi?

Konkreetsete numbrite üle käis jutt isegi lühemalt. Aga laenuleping oli ingliskeelne ning selle maht ligemale 300 lehekülge. Seal on väga  palju selliseid punkte, mis võimaldavad pangal sinu suhtes mõningatel juhtudel mitte kõige toredamaid asju rakendama hakata.

Põhienergia läkski sellele, et võtta maha risk, et laenuandjad võiksid astuda ebaproportsionaalseid samme. Lõpuks võin öelda aga seda, et ükskõik, milline leping õnnestub välja rääkida, jääb see oht, et teine pool arvab heaks oma kohustusi mitte täita, mingil määral alati alles.

Kuna VKG on oma aastaaruandes selle seiga avaldanud, siis võin välja öelda, et näiteks üks Eestiga mitteseotud pank otsustas veel enne, kui tintki polnud jõudnud lepingul täielikult kuivada ja kriis alata, lepingust taganeda. Oleksime pidanud hakkama käima protsessimas kusagil Londoni kohtutes, aga see polnud selline sport, millega väga tegelda oleks tahtnud. Mingi lahenduse me lõpuks ikkagi saime.

See lugu näitab, et kui sul on elus kõik hea ja ilus, siis asjad muudkui sujuvad, aga kui kuskil tekib mingi jama, siis see vallandab järgmisi jamasid.

Kas sellisel pingelisel ja vastutusrikkal lepingu läbirääkimiste perioodil kaasnevad ka košmaarsed unenäod?

Kui ma magama jään, siis on väga hea uni. Aga seda on küll olnud, et õhtul ei jää lihtsalt magama, kuna muudkui mõtlen ja mõtlen tehinguga seotud asju. Aga siis tavaliselt mõtlen ka midagi välja.

Kui palju oli neid panku, kes midagi põlevkivitööstuse arendamise finantseerimisest kuuldes kohe ukse kinni panid? 

Mida väiksem oli konkreetse panga esindatus Eestis või mida kaugemal nad asuvad, seda raskem oli neil aru saada, millega on tegu. Aga kui läksime järgmises etapis uute õlivabrikute jaoks laenuraha juurde otsima, siis püüdsime teemat arendada 24 finantseerimisasutusega. Enamik neist kukkus muidugi kiiresti välja.

Millised eesmärgid olete seadnud Eesti Energia kaevandusettevõtte juhina?

Inimestega  rääkides olen aru saanud, et neil ei ole viimastel aegadel olnud piisavalt kindlustunnet tuleviku suhtes. Võimalik, et ka viimaste aegade paratamatud struktuurimuudatused on tekitanud motivatsioonilangust. Kindlasti tahaksin, et inimesed, kes siin töötavad, tunneksid end motiveerituna. Et nad tajuksid, et see töö, mida nad teevad, tagab neile arengu ja hea äraolemise, ning see on omakorda magnet, mis tõmbaks siia ka uusi noori mäemehi.

Põlevkivi valdkond on kindlasti veel aastakümneid oluline mitte ainult Ida-Virumaa jaoks, vaid riigi sissetulekute seisukohalt. Isegi kui Estonia kaevandus pannakse ühel päeval kinni, ei ole see veel lõpp. Inimesed töötavad edasi kas Uus-Kiviõli kaevanduses, Estonia 2s, Narva karjäär läheb maa alla.

Te võite parimatest kavatsustest lähtudes küll püüda inimestele kindlustunnet sisendada, aga kuidas te teete seda olukorras, kus äri käib avatud turul, mis käitub äärmiselt heitlikult?

Päris palju on juba enne mind ära tehtud. On suudetud alandada omahinda nii kaevanduste, õlitööstuse kui ka elektrijaamade poolel ning praegu oleme elektri ja õliga turul konkurentsivõimelised.

Lähiminevik on olnud suhteliselt keeruline ja külvanud ebastabiilsust. Kuid ma usun, et kõige madalama perioodi oleme hindade puhul üle elanud. Edasi on olukord vahest stabiilsem. Kuid vajadus olla paindlik ei kao kusagile.