Ligi pooled politseikooli lõpetajatest tulid tööle itta

Sirle Sommer-Kalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinikud Kaur Väikene ja Sofia Islevskaja said Ida-Virumaal praktikal olles nii hea kogemuse, et otsustasid siin oma karjääri alustada.
Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinikud Kaur Väikene ja Sofia Islevskaja said Ida-Virumaal praktikal olles nii hea kogemuse, et otsustasid siin oma karjääri alustada. Foto: Matti Kämärä

Sisekaitseakadeemia tudengite laiaulatuslik praktika Ida-Virumaal annab tulemusi: detsembris sai politsei- ja piirivalvekolledži lõputunnistuse 45 politseiametnikku, kellest Ida prefektuuri asus tööle 19.

Kõige rohkem saigi täiendust Ida prefektuur, mille ridades on 11 piirivalve- ja 8 politsei kutseõppe värsket lõpetajat. Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik Kaur Väikene peab selle üheks põhjuseks asjaolu, et alates 2015. aastast käivad kõik politseikadetid praktikal Ida prefektuuris.

Kollektiiv mõjutas

"Eks alguses oli hirmutav, sest keegi ei teadnud, mis meid ees ootab. Kõik olid kuulnud jutte, et siin on palju tööd ja jooksmist. Kui aga kohale tulime, siis nägime, et Ida-Virumaal saab hästi mitmekesise kogemuse. Praktika võttis hirmud maha."

Väga tugevasti mõjutas otsust töökollektiiv. "Praktikal oli näha, et töö sujub, kõik on abivalmis, lahked ja viisakad. Mulle meeldis, et kollektiiv hoiab kokku, ja mina sellepärast siia tulingi."

Et ka sisekaitseakadeemias õppiv tüdruksõber on Ida-Virumaalt, oli Valgast pärit noormehel töökoha valikut lihtsam teha.

Väikene hindab Ida prefektuuris häid arenemisvõimalusi. "Kui oled ise aktiivne, saad vabal päeval minna kaasa avariipolitseinikuga, et näha, kuidas ta oma tööd teeb. Selles osas tullakse vastu ja ollakse valmis kogu aeg õpetama. Samuti olen kõvasti arenenud vene keele oskuse koha pealt."

Ka Tallinnast pärit lennukaaslane Sofia Islevskaja peab abivalmis kollektiivi algajale politseinikule suureks toeks.

"Kuulsin juba politseikolledžisse astudes, et Ida prefektuur vajab tööjõudu. Mõtlesin, miks mitte kooli lõpetamise järel proovida. Praktikal sain aru, et mulle siin väga meeldib. Tundus, et elu on rahulik ja kolleegid sõbralikud. Meie lennukaaslased räägivad, et näiteks Tallinnas on kollektiiv suurem ja töövälist suhtlemist ei ole. Siin on tunne, et oled osa väikesest perest."

Ka Islevskaja otsust mõjutas isikliku elu faktor. "Mul on elukaaslane Ida-Virumaalt ja ta töötab samuti politseis."

Rutiini ei teki 

Nii Väikene kui Islevskaja hindavad politseitöös seda, et iga päev on eriline.

"Minule on olnud kõige adrenaliinirohkemad sõidukitega mittepeatumised. Need on huvitavad olukorrad, kus mõtled, kuidas sa juhti peatad, et teda inimeste seast ära saada, nii et ta ei ohustaks teisi. Siiamaani on kõik olukorrad rahulikult lõppenud ja juhid on lõpuks ise peatunud," meenutas Väikene.

Islevskaja naeris, et tema veel ootab sõiduki peatamise kogemust. "Minule on olnud emotsionaalselt kõige suuremad väljakutsed peretülid, kui pead inimesi maha rahustama. Alati tekib mõte, miks inimesed niimoodi teevad ja elavad. Aga kui vähemalt selleks korraks konflikt laheneb, on hea tunne, mis motiveerib edasi töötama."

Väikene tõdes, et lahendamist vajavad olukorrad on erisugused ja päris algajana sattus ta vahel ärevusse. "Tegelikult sa tead, kuidas pead käituma, aga algul jäi otsustusjulgusest puudu. Selleks on kõrval kogenum paarimees. Aga julgus tuleb tegelikult päris kiiresti − 2-3 kuuga. Pärast seda on juba täitsa hea töötada − julged otsuseid vastu võtta ja paarimehed ka kiidavad."

Islevskaja leidis, et ei saa naispolitseinikuna olla sama julge kui tema meeskolleegid.

"Samas mõistan, et kui oleme kahekesi patrullis, vastutame mõlemad teineteise eest. Koolis öeldi, et kui sa ei ole füüsiliselt väga tugev, peavad kõik turvataktika reeglid hästi meeles olema. Arvan, et ma saan hakkama, sest armastan oma tööd. Võin öelda, et see oli unistus lapsepõlvest. Üks peretuttav oli politseinik ja rääkis igasuguseid huvitavaid lugusid. Juba siis mõtlesin, et tahan ka politseinikuks saada."

Väikene hakkas politseitöö vastu tõsisemat huvi tundma pärast kaitseväge. "Tahtsin minna Afganistani missioonile, aga kuna see lõppes ära, kadus kaitseväe vastu huvi. Siis uurisin politseitöö tausta. Õpingute käigus veendusin, et see on töö, mida ma tahan teha."

Mõlemal on plaanis kaugõppes politseiline kõrgharidus omandada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles