#narvaisnext ja sellest võib kogu piirkonnale palju kasu tulla

Tarmo Tammiste: "9. mail olen ma tavaliselt Peterburis olnud, sest mind on kutsutud sealsetele pidustustele. 26. juuli ürituse plaan on mu meelest kõvasti muutunud. Kui laps teeb rumalusi, ei maksa sellele erilist tähelepanu pöörata − jätab varsti järele. Tuldi, pandi need lilled − ja siis?" MATTI KÄMÄRÄ/Põhjarannik Foto: Põhjarannik

Ida-Virumaa ainsal päris linna nägu linnal Narval on käes põnevad ja viljakad ajad, mil püritakse Euroopa kultuuripealinnaks 2024. Staažikas linnapea Tarmo Tammiste, kes teab väga hästi nii oma linna plusse kui miinuseid, leiab siiski, et üleeuroopalise tähelepanu koondumist piirilinnale pole vaja peljata − pigem tuleb keskenduda tekkivatele võimalustele.

Narvas on praegu pidulikud ajad ja linn kõlab kogu Euroopa mõõtkavas ligitõmbavalt. Kui alates 2014. aasta kevadest on siin käinud välismaa ajakirjanikud küsimusega "Is Narva next?", siis praegu levib hashtag narvaisnext. 

Keerates lehte mõned aastad tagasi, oli tõesti pidevalt keegi, kes selle küsimuse esitas, kusagilt Euroopast kohal − eriti 2015. ja 2016. aastal. Ja seda just vaatenurgast, et kas siin algab seesama mis Donbassis. Iga kord tuli seletada, et "ei, siin ei alga", ja seda, miks ei alga. Küsisin: "Kas olete Donbassis käinud?" Selgus, et keegi polnud käinud, ja pidin muidugi seletama, mis vahe on Donbassi ja Narva piirkonna vahel. Olen seal seitse korda käinud, kuna Donetsk oli meie sõpruslinn. Tean väga hästi, kuidas seal elati ja miks toimunu sai seal üldse juhtuda. Nüüd on negatiivne hüüdlause saanud vastupidise sisu. Tahame olla küll järgmised, aga tahaksime olla järgmine Euroopa kultuuripealinn Eestis. Tegu on positiivse märgiga nii linnale kui ka meie piirkonnale − tegelikult kogu Eestile.

Mõeldes uuematele trendidele piirilinna kultuuriväljas, pole tähelepanuväärne mitte üksnes Narva kultuuripealinna projekti avalikustamine, vaid kõlama on jäänud Oleg Pissarenko tehtu ja plaanitav, Allan Kaldoja ja Märt Meosi Vaba Lavaga seotud tegemised, Helen Sildna kavandatav linnafestival, kunstiresidentuuris toimuv. Kuidas on Narva just viimasel ajal saanud kohaks, kus ka mujalt tulnud tahavad põnevaid asju teha?

On mõningased head kokkusattumused. Olegi tean juba jupp aega − ta vedas koos Boriss Paršiniga Narva džässiklubi. Olegi Tartus toimunud festivali "IDJazz" olen teadnud aastaid. Nüüd sai see ka siin ära tehtud ja selgus, et koht selle jaoks on täiesti olemas. Käisin ise kõikidel kontsertidel ja rõõmuga peab tõdema, et kordagi polnud olukorda, kus oleks pidanud häbenema − et maailmatasemel esinejal oleks olnud näiteks viis kuulajat. Oli Narva mõttes arvestatav hulk publikut, kes elas kaasa. Nii palju, kui kuulsin esinejatelt, jäid ka nemad rahule. Arvan, et tegu on väärt asjaga, mis on oma koha leidnud.

"Tallinn Music Week" (TMW) on väga tuntud bränd ja Helen on teada-tuntud korraldaja. Olegi idee oli teha Narvas ka üks suurem, maailmatasemel festival ja tänavu teemegi seda esimest korda "Baltic Suni" nime all. Esinejate nimekirja ei hakka paljastama, aga need, keda Oleg on nimetanud, on kõik maailmanimed. 20 000 eurot, mis on linnalt palutud, võib mõnele ka liiga suur tunduda, aga ürituse puhul, mille eelarve on pool miljonit, on tegu sümboolse toetusega. Loodan, et ka sellest kasvab traditsiooniline üritus.

Nimetatud ettevõtmised hakkaksid kindlasti kuuluma ka kultuuripealinna ürituste sekka. Et olla kultuuripealinn, peabki eeskätt just kultuuri pakkuma. Päevselge, et kohapeal ei suuda sa kolleegidega genereerida väga häid ja uusi ideid. Elame XXI sajandis ja häid potentsiaalseid koostööpartnereid on kindlasti piisavalt, kellega tulebki pead kokku panna, midagi välja töötada ja siin läbi viia.

Samas tean, et näiteks Narva muuseumi rahvas oli presidendi kõnest kultuuripealinna kandidaadi väljakuulutamisel pisut häiritud. Juttu oli põnevatest asjadest, mis tulevad, aga ei puudutatud pikki aastaid üheks Narva olulisemaks maamärgiks ja linna visiitkaardiks oleva muuseumi aeglase mõrvamise − või vähemalt selle katse küsimust.

Ajalugu on meie linna vastu väga karm olnud. See enam-vähem pühiti maa pealt ning vanu ja toredaid asju on siin väga vähe alles jäänud − bastionid, kindlus ja muuseum ühes kompleksis on üks neist vähestest. Loomulikult on ta olnud üheks Narva visiitkaardiks. Muuseumi kollektiiv on teinud ka Euroopa fondidest raha taotlemisel väga head tööd. Teame, et ees on päris pingeline projekteerimis- ja ehitusperiood, mis muudab üpris oluliselt ajaloolise linnuse nägu ja lisab ka uusi võimalusi. Kahtlemata on Narva muuseum üks väga tähtsatest partneritest, et kultuuripealinna tiitel pälvida, et pealinnaks olemist mitmekesistada ja läbi viia.

On mitmeid põhjusi, miks tekivad tülid või arusaamatused, ja kui need tekivad sellel pinnal, et kellegi nägu ei meeldi, on tegu kõige raskema juhusega. Võib kokku leppida selles, et mõni idee ei olnud nii hea, aga kui tekib isiklik, inimestevaheline konflikt ning see väljub kontrolli alt − kaks poolt ja kumbki ei astu sammu kõrvale või vastu −, ongi kõige halvem. Praegusel juhul oligi tegemist sellise isikutevahelise vastasseisuga: muuseumi direktor versus Narva volikogu.

Ega Narva volikogu ei ole ju üks ja monoliitne aju/süda/organism?!

Seal on küll eri inimesed, aga paraku läks nii, et suurem osa volikogust oli seda meelt, et senine muuseumi direktor ei jätkaks: "Ükskõik kes, aga mitte tema!"

Meediast meenub, kuidas keegi olevat kellelegi midagi lubanud − konkreetselt kultuuriminister Indrek Saar olevat lubanud, et Andres Toode ei jätka muuseumijuhina − ja Saar ütleb, et "pole olnud". Nüüd ei ole Toode enam direktor, aga muuseumisõda ju jätkub.

Ma juures ei viibinud ega oska kommenteerida, kas öeldi või ei öeldud. Mäletan juttu, et korraldatakse uus direktori konkurss, ja see ka korraldati. Pean tunnistama, et osalema tulnud kandidaadid ei olnud just kõige tugevamad. Aga valik tuli teha. Kuu aega tagasi toimunud sihtasutuse nõukogu istungil pandi paika ajutine juhatuse liige Ivo Posti. Seda tegelikult ei saa olla − juhatuse liige ehk direktor kas on või teda pole. Paar nädalat tagasi toimus nõukogu koosolek, kus valiti uus nõukogu esimees, ja nüüd toimub nõukogu koosolek, kus, ma väga loodan, pannakse direktor paika − et asi saaks edasi minna; et saaks normaalselt tööle asuda; et raha, mis tegelikult on olemas, saaks tervikuna üle kanda ning muuseum võiks oma töö ja arenguga edasi minna.

Kui kasutasite väljendit "nägu ei meeldi", adun, et teie nägu vist meeldib. Kuidas muidu seletada fakti, et olete olnud Narva meer pisikese pausiga 2002. aastast alates. See on ju Narva rekord?!

On küll rekord. Kindlasti ei meeldi ka minu nägu kõigile ja see polegi eesmärk − see oleks rohkem klouniamet. Tuleb teha nii, et oleks võimalikult vähe neid, kes on tehtavate otsuste peale solvunud. Aga mitte mingil juhul võtta endale eesmärgiks kogu aeg mõelda, et "vot temale ma äkki ei meeldi". Ja nii sitt mees ma ka pole, et mul ühtegi vaenlast poleks − seegi on kindel. Nii on läinud: korra, pool eelmisest perioodist, olen saanud ka volikogu esimehe leiba süüa.

Olete ju näinud Toomas Hussari filmi "Seenelkäik"? Autor rääkis mulle, et hakkas maailmast õigesti aru saama, kui tunnistas endale, et inimene on vaid osa loomariigist. Teil jällegi on veterinaari haridus ja töökogemus − äkki kulubki turovskilik loomade psühholoogia tundmine Narva karvaste ja suleliste juhtimisel marjaks?

Kindlasti on loomaga lihtsam, ega tema käest eriti ei küsita. Loomaga resultaadi saavutamiseks on kaks varianti: piits või präänik. Loomulikult katsuks ikka präänikuga, aga kui on vaja piitsa anda, siis antakse ka. Inimeste puhul seda meetodit päris kasutada ei saa. Siin tuleb ikkagi rääkida − kõne- ja mõtlemisvõime on antud, tuleb neid kasutada. Ajad, mil täitevkomitee esimees võis rusikaga lauale lüüa ja öelda: "Teie olge vait ja on nii!", on möödas ja kahtlen sügavalt, et need kunagi naasevad. Kuigi vahel, tunnistan, tunnen sellest sügavalt puudust.

Üks seletus muuseumisõjale ja selle mittelahenemisele on, et volikoguga suhelnud riigi esindajad ei tunne kohalikku mentaliteeti ja eelmainitud psühholoogiat. Kui sulle esmalt ei meeldi kellegi nägu ja teine pool tulebki sulle vastu, adutakse hoopis vastaspoole nõrkust ja jäärapäine himu oma võimu näidata aina kasvab. Kõige selle tagajärjel aga Narva pärli olukord üha halveneb − juba on neid, kes plaanivad muuseumitöölt lahkuda.

Kõik sõltub inimesest, kuidas ta soovib konflikti või probleemi lahendada. Üks variant on teha seda nii, nagu seda on teinud praegune kultuuriminister ja temale alluvad kolleegid. Samas kui näiteks Jürgen Ligi või Rein Lang oleks ses ametis, oleks see küsimus lahendatud ja hoopis jõulisemal viisil. Siis oleks riik võtnud särgi seljast ja näidanud, kui suur muskel tal on, ja linn oleks lihtsalt pikali löödud. Kumb on õigem tee, on omaette küsimus.

Kuidas keskmine narvakas kultuuripealinna idee omaks võtab? 

Tänaval pole ma seda küsimas käinud. Õnneks on seda teinud ajakirjanikud ja seda on näidatud ka "Aktuaalses kaameras". On olnud mitmesuguseid vastuseid ja vaid ühte olen kuulnud, mis kõlas: "Ei, Narva pole seda väärt." Muidu olid inimesed positiivselt meelestatud. Jah, neist kõik ehk ei saagi asja olemusele pihta − kui vanem härrasmees ütleb, et "see on väga tore ja ilmselt kaasneb sellega tasuta ühistransport".

Üks proua ütles, et see on tore, sest linnale pööratakse tähelepanu. Ma ei usu, et see idee peaks negatiivsust esile kutsuma. Peagi saame seda ka näha, sest ettevalmistusprotsessi juurde kuulub elanikkonna kaasamine. Just täna [intervjuu toimus 31. jaanuaril − toim.] arutasime, kuidas seda tegema hakkame. Kindlasti tulevad mõttetalgud, mida Narvas nimetatakse bazar'iks. Ühe teemana on üleval "Kultuuripealinn" ja kõik soovijad saavad seal osaleda, oma mõtteid väljendada ning küsimusi esitada.

Praegu on teie erakonnal esimest korda Eesti ajaloos peaministritool. Kas Narval kui parteipoliitiliselt Keskerakonna põlisel kantsil on elu Ratase valitsemise ajal kuidagi lihtsamaks muutunud?

Seda ma ei arva. Kui vaatame tagasi aega, mil Eesti sai ELi liikmeks ja avanesid tõukefondid, kust hakkas Eestisse raha tulema, on meie linn olnud üks edukamaid  nii euroraha kasutajaid kui ka saajaid. Kogu selle aja on olnud riigi eesotsas Reformierakond. Tähendab, kui sa suudad hästi ette valmistada, sa saad selle toetuse. Kõige kergem oleks viriseda, et läheb halvasti, kuna ollakse vales erakonnas.

Millised suhtumised ja teemad väljastpoolt võivad narvalasi kõige rohkem ärritada? Kuidas tuleb Narva inimestega kõnelda?

Pole saladus, et enamik kohalikke vaatab Vene riiklikke kanaleid ja seda ilmselt ära keelata ei saa. Kuidas keegi seda vastu võtab, sõltub sellest, kui palju tal juuste all oidu on. Suheldes noortemate inimestega, saan aru, et see propaganda ei lähe peale. See on suunatud ikkagi lihtsamale ja vanemale inimesele, kes võtab seda nii, nagu omal ajal "Vremjat". Muidugi turtsutakse aeg-ajalt NATO-teemal, aga kui vaadata, kes sellest räägib, on tegu jällegi vanema põlvkonnaga, kellele on kusagil midagi serveeritud.

Siin on kaks korda olnud paraad, kus osalesid ka liitlaste sõdurid. Kui paraad läbi sai, pandi tankid ja muu tehnika välja − kuidas see inimene siis suhtus? Polnud tunnetki, et keegi hoiab rusikat taskus või on vihane. Ajalehes oli naljakaid fotosid, näiteks ühel on poisike, kes istub tankitoru otsas: ühes käes Eesti ja teises USA lipp, peas aga müts tekstiga "Rossija". Selline elu meil on. Vahel ei saada mõnest asjast aru.

Kas peate kohapeal figureerima, kui on Narva niinimetatud vabastamise aastapäev või 9. mai?

Ma pole kunagi käinud. 9. mail olen ma tavaliselt Peterburis olnud, sest mind on kutsutud sealsetele pidustustele. 26. juuli ürituse plaan on mu meelest kõvasti muutunud. Kunagi tähistati seda rohkem, lisaks on selliseid inimesi järjest vähemaks jäänud − üritus on tagasihoidlikum. Veteranidega, kes on jäänud, sõidetakse bussiga üks tiir mööda lahingupaikasid ja suurt tähistamist enam pole. Ma ei tunne, et see õõnestaks kuidagi meie iseseisvust, mõjuks hirmus kahjulikult. Pigem olgu organiseeritud üritus ja me teame, et mida vähem tähelepanu, seda vähem jama. Kui laps teeb rumalusi, ei maksa sellele erilist tähelepanu pöörata − jätab varsti järele. Tuldi, pandi need lilled − ja siis?

Mis oleks kõige suurem boonus, kui Narvast saabki 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn? 

Kõige suurem boonus ja tulu ongi see, et linn peaks saama päris palju positiivset imagot. Me ei saagi võrrelda seda, mida räägiti Narvast aastal 2003, ja praegust, aga aeg-ajalt ikka avaneb mõni vana haav taas. Kultuuripealinna staatus annab päris suure võimaluse positiivset PRi teha ja reklaamida linna kui reisi sihtkohta, kuhu tuleks inimene Võrust, Valgast või Põlvast. Sama palju, kui siin on rahvast, kes pole kordagi Tartus käinud, on Tartus rahvast, kes pole kordagi siin käinud.

Kas seda pole vaja karta, et kui fookus ja tähelepanu suuremal määral Narvale pööratakse, saadakse näiteks laiemalt teada, et kohalik linnavolikogu töötab vene keeles, pluss kohalikud korruptsioonijuhtumid, pluss mainitud muuseumijama ja veel ja veel, mis kõik negatiivsena võib päevavalgele tulla?

Ega me ei saa korraldada seda, mida aastal 1976 oleks saanud teha − et pannakse suur punane plagu püsti, joonistatakse sinna suur naerunägu ja käiakse igal pool, see nägu ees. See on tükk meie elust ja me teame väga hästi, et ega see ei muutu ei ühe päeva ega aastaga. Minu poolt oleks rumal öelda, et aastaks 2024 töötab Narva volikogu eesti keeles. Tore oleks, aga see ei pruugi teps mitte nii minna. Ma arvan, et muuseumiküsimus laheneb kindlasti tunduvalt rutem kui kuue aasta või isegi kuue kuuga − arvan, et sellele lahenduse leidmine on lähiaja küsimus.