Alutaguse rahvas suhtub uude rahvusparki umbusuga

Alutaguse uhkus on Euroopa suurimad rabamassiivid. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Praegustel looduskaitsealadel tegevust piiravatest reeglitest räsitud metsaomanikud kardavad, et rajatav rahvuspark muudab piirangud veel karmimaks, ega näe sellest piirkonnale erilist kasu tõusvat.

Alutaguse valla elanikud pole põrmugi looduse ega selle kaitsmise vastu. Paraku on riigi suhtumine kaitsealadel elavatesse maa- ja metsaomanikesse olnud kõike muud kui nendega arvestav. Hüvitised kaitsepiirangute talumise eest on pisikesed, oma metsa kasutamine üsna võimatuks tehtud, maade müügi järjekord aastatepikkune ja maadevahetusest ei taheta üldse rääkida.

Pole siis ime, et keskkonnaametnike jutt rahvuspargi loomisest − olgugi rõhutades, et uusi piiranguid ei tule − inimesed ärevile ajab. Lubadusi on ju kuuldud igasuguseid.

Laiguti kaitse alla

"Moodustatav Alutaguse rahvuspark hakkab koosnema lahustükkidest − praegu olemas olevatest kaitsealadest − ja toimima natuke teistmoodi, olema rohkem avatud kui kaitsealad senimaani. Tahan teil maha võtta hirmud, et praegu kehtivad piirangud lähevad rahvuspargis karmimaks − nii see ei ole," kinnitas üleeile Iisaku rahvamajas plaanitava rahvuspargi teemal peetud arutelul keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv.

Viiele praegusele Eesti rahvuspargile kuuendana lisanduva Alutaguse rahvuspargi üks eripära oleks, et see on Euroopa Liidu idapoolseim rahvuspark.

"Seda saaks siin teenust pakkudes ära kasutada," arvas Talijärv.

Ja sedagi, et siin kandis asuvad Euroopa suurimad rabamassiivid.

"Haldusreformi järel tekkinud Alutaguse valla jaoks võiks sama nimega rahvuspark olla väga hea kaubamärk," arvas keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma. "Kui looduskaitsealad on üldjuhul karmi regulatsiooniga ja sinna külalisi pigem ei kutsuta, siis rahvuspark on midagi muud; kaitstavale loodusele tuleb seal pärandkultuur juurde."

Alutaguse rahvuspargi teine eripära on mosaiiksus ehk seesama juba nimetatud lahustükkidest koosnemine.

Seinale näidatud valge-halli-rohelisekirjul kaardil tähistavad suuremad rohelised laigud kaitsealasid ja pisemad hallid hoiualasid (kavukohad, mängu- ja püsielupaigad ja muu seesugune).

"Halle alasid rahvuspargi koosseisu ei arvata," lubas Aasma.

Valgeid, mis rohelisi ja valgeid laike ümbritsevad, samuti mitte.

Koostöökogu kaasab kogukonna

Kõigis praegustes rahvusparkides tegutseb koostöökogu, mis hõlmab kohapealseid huvigruppe, otse loomulikult ka maaomanikke.

Kaja Lotman ja Maret Vildak keskkonnaametist rääkisid, et sellised kogud tekivad juba kaitsekorralduskava koostamise käigus. Alutaguse rahvuspargi puhul on küll igal kaitsealal oma kava olemas, ent need tuleb kokku panna ja ühtlustada.

"Mitte lisapiiranguid seada, vaid nii, et igal alal kehtiksid samasugused reeglid," toonitasid nad.

"Võib-olla võiks mingeid piiranguid üle vaadata? Näiteks Muraka rabasse ei tohi metsise pärast minna juba 1. veebruarist, aga metsis hakkab mängima alles märtsis. Samas on talv rabasse minekuks parim aeg, nii et kui turismile mõelda, siis see asi ei toimi," arutles Tudulinna kanti tundev Andrus Toss.

"Kas on mõeldav ka näiteks ehitukeeluvööndit vähendada? Meil on talud mööda jõgesid ja ojasid laiali, kümne aasta jooksul pole ükski meie sellekohane taotlus positiivset vastust saanud," küsis ta veel.

Maret Vildak märkis, et Lahemaal tehti koos koostöökoguga tsoneeringuid ja piiranguid ringi, nii et arutamise teema on see kindlasti.

Piirangud seni hüvitiseta

Iseäranis Tudulinna kandi metsaomanikud, kellele viimastel aastatel uusi tegutsemispiiranguid riburada turjale on laotud, on uue rahvuspargi suhtes tõrksad. Tehku riik hakatuseks oma vanade võlgadega selge sott, enne kui uuest kaitsealast rääkimagi hakkab.

"Keskkonnaministeeriumi jaoks pole midagi keerulisemat kui teha kaitseala eramaa peale," sedastas Andres Talijärv. Avaldades lootust, et nüüd, mil kaitsealuste maade omandamine on riigimetsa majandamise keskuse kätte antud, hakkavad asjad kiiremini liikuma. Varem võeti selleks riigieelarves ette nähtud raha lihtsalt vähemaks, kui mingis muus valdkonnas täitmist nõudev auk tekkis.

"Kahe ja poole kuni kolme aastaga peaksime jõudma sinnamaani, et järjekord ei ole enam aastatepikkune," ütles ta. Toonitades, et jutt on nendest maaomanikest, kellele piirang tuli pärast maaomanikuks saamist.

"Hakake ometi uuesti maid vahetama," nõuti saalist.

Talijärv tunnistas, et see oleks ka keskkonnaministeeriumi jaoks kõige lihtsam lahendus, ent praegu pole keegi valmis seda algatama.

"Rahvas ikka tahab seda. Üks pätt rikkus hea asja ära ja ministeerium ei saa nüüd siis uuesti algatatud," oli Gorodenka külas elav Igor Sedunov nördinud.

Homme ei juhtu midagi

Millal Alutaguse rahvuspark sünnib, oleneb palju valla arvamusest.

Taimo Aasma pakkus, et ideaalis võiks see suveks faktiliselt olemas olla, sisuline töö aga seejärel alles algab. Kaitse-eeskiri, kaitsekorralduskava − need olenevad juba kohaliku kogukonna, täpsemalt koostöökogu agarusest. Lahemaal kulus selleks aastaid.

Valla esindajad tundsid huvi, kas ja kuidas riik rahvuspargile toeks tuleb − kui külastajaid hakkab rohkem käima, tuleb korrastada teid ja arvestada suurema kuluga jäätmemajandusele.

"Kui rahvuspark luuakse, annab see võimaluse siiapoole lisaraha suunata," jäi Andres Talijärv umbmääraseks.