"Rahuvalvamine pole sõduri töö, aga ainult sõdur saab seda teha"

Helari Pilve: "Kaitseväelane mõtleb ikka sellele, milleks me seda teeme − loodame, et seda pole kunagi vaja, aga iga päev me harjutame. Kogu riik peab pingutama, et see valmisolek oleks olemas. Ida-Viru on tõenäoliselt see paik, kus see, kui midagi juhtuma hakkab, kõigepealt aset leiab." MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Äsjase veteranipäeva puhul pöördus Põhjarannik Viru jalaväepataljonis teeniva allohvitseri Helari Pilve poole, et uurida, kuidas on ise ohtlikel välismissioonidel osaleda ja miks on oluline sinillekampaania, kus mitte ainult ei mõelda missioonil käijate vajalikule ohverdusele, vaid kulutatakse ka kaks eurot toetusmärgi soetamiseks.

Kui Põhjaranniku "lahingutiim" jõudis sõjaväeosa territooriumile, märkisite kohe, et meilgi on militaarsed elemendid rõivastuses: mul laiguline jope seljas ja fotograaf Mattil kamuflaažikarva kõrberätik kaelas. Mis tundega vaatate ja näete, et militaarsed elemendid rõivastuses on populaarsed ja seda eriti nooremate seas?

Kui neid elemente noortel näen, on suhtumine pigem positiivne. Ilmselt nad ei kanna seda, et näidata oma militaarsust või meelsust, aga juba see, et need elemendid on popid, näitab midagi. Tõenäosus, et mees kannab kunagi ka vormi uhkusega, on suurem. Ilmselt paljud, kes selle militaarteemaga flirdivad, pole − vähemalt seni − ajateenistust näinud. Minu poeg on 13 ja tema veel selliseid asju ei kanna − ehkki on noorkotkas. Eks paistab, kas jõuab ka laiguliseni vabaajarõivastuses.

Olete sündinud täpselt õigel ajal, et pääseda ajateenistusest okupatsiooniarmees. Kuidas teie ajateenistus kulges? 

Mina sündisin ses mõttes õigel ajal jah, et 1992. aasta sügisel lõpetasin kutsekeskkooli ja läksin vabatahtlikult komissariaati − või kuidas seda tollal nimetati. Alustasin oma teenistust 13. jaanuaril 1993. Pärnu linnas oli tollal Tammsaare tänaval Kuperjanovi õppekompanii ja sattusin sinna koos sõbraga. Viljandi poisina oli ka distants mõistlik. 30. detsembril saime teenistusest vabaks ja tegime Pärnus korraliku lõpupeo.

Kas saab kuidagi võrrelda tollast ja praegust ajateenistust? Oli siis ju Eesti armees kõik veel lapsekingades...

Nii ja naa. Väeosa mõttes saab võrrelda Viru jalaväepataljoniga, mis ikka veel areneb. Meil on siiani püsti veel vana kasarmu, kus tingimused on olemas, kuigi ta näeb välja vanamoodne − pole nii hall ja nii sirgete seintega, nagu on uued. Kui olin Tammsaare tänavas Pärnus, oli tegu Eesti-aegse kasarmuga, mida oli hiljem kasutanud Nõukogude armee ja siis taas meie.

Midagi hirmsat ei olnud, aga pilt, mille Vene keemiakaitse väeosa oli maha jätnud, oli huvitav. Seal oli üks suur lagahunnik, küttesüsteem kasarmus ei töötanud, sooja vett ei olnud. Samuti polnud sõjaväevarustust − esimesed kaks nädalat käisime oma tennistega ringi. Mingil hetkel pidid linnaisad tulema väeosa üle vaatama ja mäletan hästi, kuidas riviplats oli täis lörtsi- ja jääsegust vett ning meie üritasime plekktahvlitega platsi kuidagi kuivendada. Kindlasti on aeg edasi läinud − nii taristu, varustuse kui juhtimise mõttes oleme teinud väga kõva arenguhüppe.

Mis hetkel sai teile selgeks, et armeeteenistus saabki teie elu kutseks? 

Mulle selgus see juba ajateenistuse ajal. Mul sujus hästi. Juba pärast noorte aega, st pärast kolme kuud teenistust, suunati mind lahingukooli seersandikursusele, mille lõpetasin teises lennus. Kui tulin väeossa tagasi, oli juhtkond muutunud ja väosa oli ümber nimetatud Pärnu üksik-jalaväekompaniiks. Sain ajateenijast rühmavanemaks, samal ajal olin ka esimese jao ülem. Seega juhtimisülesandeid ja vastutust tuli järjest juurde.

Värbamist otseselt ei olnud, aga mingil hetkel tundsin, et just seda tahangi teha. Siiski töötasin vahetult pärast ajateenistust kaks ja pool aastat tsiviilsektoris. Seal adusin juba esimese aasta jooksul, et see pole see. Helistasin koduväeossa ja pärisin, kas neil on kohta allohvitserile. Öeldi, et kohad on täis − lahingukoolis õppijad naasevad. Olin autoplekksepp, kui vend poetas ajalehekuulutuse: "Balti pataljoni rahuvalvekompanii: liitu meiega − näed maailma!" 1996. aasta suvel sõlmisin tegevteenistuslepingu ja sellest hetkest olen olnud tegevväelane.

Praeguseks on teil kogunenud soliidne missioonikogemus: Liibanon, Bosnia, Iraak...

Võib-olla kui lähed esimesele missioonile reakoosseisus − mina olin esimesel missioonil sidemees-autojuht −, ei adu kohe seda, aga missioonitunne tuleb, kui eesmärk on õige. Samuti peab olema kodus kõik korras, muidu hakkab see segama. Oluline on hea meeskond, seltskond. Mul oli juba esimesel missioonil kõik korras. ÜRO Liibanoni missioon oli Norra pataljoni koosseisus ühes väljaõppega, mis leidis aset Norras. Meeskond oli super hea. Tulime kõik tagasi, keegi ei saanud hukka. Pärast esimest missiooni tundsin seda enam, et tahan seda ala edasi õppida.

Kui jälgite TV-saadet "Välisilm", siis ilmselt paljude kriisilugude juurde pole pilti vaja, sest teate, millest jutt, ja olete seal viibinud.

Liibanonis olles oli meie vastutusala Shebaa orus Golani kõrgendike äärel, mis oli ehk üks keerulisemaid. Olime ka üsna omaette − rühmad asetsesid kõrgetes mägedes eri paigus. Olles vaatluspunktides eri osapoolte vahel ja vaadates, kuidas kohalikud püüavad oma elu elada, olid teenistusülesanded huvitavad. Siiani on seal üksused eraldusjoonel kahe osapoole vahel, mida hoitakse relvavabana ning kus üritatakse jälgida, et üle selle ei toimuks ebasoovitavat liikumist, relvade smugeldamist.

Samas on sinikiivritel selle otsene ärahoidmine raskendatud − jõudu tohib kasutada vaid enesekaitseks. Vaatlesime, kandsime ette − ses mõttes "pehme" missioon. Aga äärmiselt põnev, erakordne maastik ja loodus. See oli Eesti sõdurile väljakutse − juba mägedes liikumine iga ilmaga. Kui meist allpool sadas vihma, sadas meil lund. Õnneks polnud Eesti sõdurile autokettidega sõitmine võõras, aga just kõrguste vahed − kui kuskil üle ääre sõidad... Seal kandis oligi enim sõdureid hukka saanud liiklusõnnetustes.

Milline missioonidest, kus olete osalenud, on olnud kõige ekstreemsem ja miks? 

Kõige ekstreemsem oli Iraagi väljaõppemissioon 2010/2011, kui olime väikese meeskonnaga keskkonnas, mida ei saanud kuidagi turvaliseks nimetada. Keskkond võis tunduda sõbralik, aga see sõbralikkus võis hetkega kaduda. Iraak üritas oma sõjaväge ja väljaõpet käima saada, aga sealses keskkonnas on see väga keeruline. Inimeste motivatsioon, kes tollaste korrakaitseüksustega liitusid, oli täiesti erisugune: kes tuli pelgalt raha teenima, kes halbade kavatsustega.

Keskvalitsus ei meeldinud paljudele. Kui kõva käega diktaator kadus, tekkis olukord, kus kadusid ka kord ja distsipliin riigivalitsemises. Kui tegelesime üksuste väljaõppega, oli küll juhtumeid, kus õppur avas kuskil lasketreeningul välisinstruktorite pihta tule. Ründaja tehti küll enamasti kiirelt kahjutuks, aga välistada, et sa ühel hetkel tule alla võid sattuda, ei olnud võimalik. Tegu oli karmi reaalsusega ja tuli pidevalt valvel olla. Sestap oli eriti raske, et võimalik vastane ei olnud identifitseeritav.

Bosnia missioon toimus küll NATO egiidi all, aga tollane Bosnia-Hertsegoviina oli sõjalises mõttes rahulik. 1998/1999 oli Jugoslaavia lagunenud, aga Slobodan Miloševici tõttu pidi USA jõuliselt sekkuma. Rahvusvaheline üldsus ei võinud taluda inimsusevastaseid tegusid ja sekkus. Olime Tusla linnast 50 kilomeetri kaugusel, kui seal käis pommitamine, üle peade lendasid lennukid. Valmisolekuaste oli maksimumi peal, olid konkreetsed objektid, millel oli vaja silma peal hoida, ja kohad, kus patrullida. Meile küll räägiti, et 50 kilomeetrit eemal on tankipataljon, mis võtab ilmselt suuna meie peale, kui asjaks läheb − stsenaariumid ehitati üles ja olime valmis, et midagi võib tulla. Oli samuti ärev, aga Iraagiga võrreldes oli seda närvipinget siiski vähem.

Ka teine Bosnia missioon 2001/2002 oli eriline, sest samal ajal rünnati kaksiktorne ja meie alert-tase oli taas üleval, kehtestati tegevuse piirangud. Otsest mõju see närvikavale ei avaldanud, aga kuna ka Bosnias oli USA juhtriik, oli huvitav näha, kuidas rünnaku alla sattunud riik mujal reageerib. Sõjalises mõttes mitte kõige kõvemad välismissioonid, aga kindlasti põnevad ja, usun, tol ajal vajalikud. Ilmselgelt oli sõjakolletega siinsamas Euroopas tarvis tegelda. Keegi on öelnud, et rahuvalvamine pole sõduri töö, aga ainult sõdur saab seda teha. Mõned konfliktid − nagu Liibanonis − on sellised, millel lõppu ei paistagi.

Mille poolest eestlasi missioonidel hinnatakse? 

Eestlane on külm, kalkuleeriv ega tee enamasti emotsiooni pealt rumalusi. Enne Liibanoni minekut toodi meile negatiivseid näiteid, kuidas britid ja prantslased käitusid kohapeal olles väga üleolevalt ja kohalike suhtes mittesallivalt. See päädis sellega, et ühte väossa sõideti pommiautoga sisse, inimesi sai surma, konflikt rahuvalvajate ja kohalike vahel ägenes. Meie sõdur naljalt päästikule ei vajuta − kõik on läbi mõeldud ja kui see juhtub, siis järelikult oli vaja. Distsipliiniga on meil hästi.

Üks väljaõppe osa on kohaliku kombestikuga tutvumine. Käemärgid, pöidla tõstmine, V-näitamine, kumma käega lehvitada ja kummaga mitte või vilistamine, see, kuidas käituda pühakodades, ning loomulikult kohalik keel − vähemalt juba jaoülemad peaksid oskama põhifraase, et näida sõbralikena ja välja teenida kohalike austus. Kõik see käib asja juurde.

Mullu detsembris näitas režissöör Sulev Keedus Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus ise oma dokumentaalfilmi "Sõda", mis kõneleb missioonisõduri Riivo loo, keda autoril ei õnnestunudki kohata, sest too sooritas enne enesetapu. "Ameeriklaste statistika järgi põeb 15 protsenti sõduritest hiljem posttraumaatilist stressi. Meil on nii võimsad mehed, et nemad ei põe − meil on see protsent midagi null komaga. /.../ Kui peidame pead liiva alla, ei räägi, tekivad teised probleemid, neuroosid," ütles Keedus kohtumisel.

Ma ise pole kõige traumaatilisematel missioonidel osalenud, aga kui õppisin 2007. aastal USAs staabiveeblite kursusel − seal, kus keskendutakse ühe teemana ka sõduri heaolule, mis on selle veebli teema −, oli grupitööuurimus sellest, milline on pikaajaliste missioonide efekt. Suurim erinevus, mis on Eesti ja nt USA missioonide vahel, on see, et meie missioonid on kuuekuulised. Pikemaid ei ole ja vahepeal on ka puhkus. USA üksused on pidevalt missioonil aasta − vahepeal koguni poolteist − ja seda pelgalt põhjusel, et üritati raha säästa. Üksuste ja tehnika vedamine üle ookeani on tohutult kallis.

Peamine teema oligi see, et mehed ei pea vastu. Kui meil on Afganistanis kompanii ja Iraagis rühm, siis meil on inimeste arv nii väike, et midagi võib juhtuda, aga kui mõtleme tuhandetele, kes on USAst seal väljas, ja sellele, mida nad aastaga kogevad − nad satuvad suure tõenäosusega olukorda, kus kaotavad sõbra, jala, käe. Lahingutegevus mittekonventsionaalse vastase  vastu − sa liigud ringi, ei tea, millal sind rünnatakse; igasugused lõksud − on niivõrd stressirohke, et baasist väljudes mitte mõelda sellele, mis võib juhtuda, on peaaegu võimatu ja kui mõtled, on raske välja minna. See tekitabki hingele koorma ja ühel hetkel võib inimene murduda. Siin on põhivahe: kuus kuud on mõistlik vahe, mil oled ära, aga kui see aeg on 2-3 korda pikem...

Kuidas näete mulgina Ida-Virumaad? 

Tegu oma omamoodi kandiga juba ajaloolise tausta mõttes − Sinimäed näiteks. Kaitseväelane mõtleb ikka sellele, milleks me seda teeme − loodame, et seda pole kunagi vaja, aga iga päev me harjutame. Kogu riik peab pingutama, et see valmisolek oleks olemas. Ida-Viru on tõenäoliselt see paik, kus see, kui midagi juhtuma hakkab, kõigepealt aset leiab. Ta on enamikule eestlastele tundmatu ja siin võiks mujalt Eestist käia rohkem inimesi. Aga NATO baasidest rääkides: kui Saksamaal on näiteks USA sõjaväeosad, mis ongi justkui tükike USAd − lähed sinna, seal on McDonaldsid ja puha −, siis usun, et meil asi nii kaugele ei lähe. Meie baasid on ikkagi meie baasid, me valvame neid ja meie ülemad juhivad neid. See, et võõrustame sõbralikke üksusi, on täitsa okei. Kui see nii jääb, ei tohiks see kedagi pahandada. Eks see on juba pikemat aega nii olnud ja oleme harjunud sellega, et mujal Eestis seostatakse Ida-Viru piirkonda rohkem just kaitseväe ja tööstustega.

Sinilillekampaania puhul peab küsima, kas meie riigis hoolitakse piisavalt veteranidest.

Sinilille kandmise kampaania kestab aprillikuu lõpuni ja isegi tegevväelaste hulgas on neid, kes seda ei kanna. Küsimus polegi kahes euros, mis see märk maksab, pigem selles, et ei teadvustata või ei tunnetata oma rolli või panustamise vajadust. Kindlasti on inimesi, kes leiavad mitmesuguste toetuste kogumise ja annetuskampaaniate puhul, kus nii-öelda nurutakse raha, et riik peaks sellega tegelema, kui see on piisavalt tähtis. Aga leian ise ja kõnelesin sellest ka meie väeosa rivistusel, kus tänasin kõiki poisse, kes olid ühel või teisel viisil osalenud veteranide kuu tegemistes, et meie olemegi riik.

Pole mõtet rääkida, kes vajab rohkem abi, kas haridus-, sise- või kaitseministeerium, aga see ongi meie riik ja kui sul on võimalus see väike panus anda, tahad maailma parandada, alusta iseendast. Ma ei tee seda selle pärast, et ise veteran olen, aga minu häid sõpru ja teenistuskaaslasi on ka missioonil viga saanud − ma näen, kuidas nende peredel läheb, neil pole lihtne, ja tunnen, et tegu on teemaga, kus ainult riigi abist ei piisa. Olen kindel, et see kampaania teenib head eesmärki.