15 tarkust juures

Janek Maar tõdeb, et uus elamuskeskus loob raamile, milleks on tuhamägi, korraliku ja hea sisu. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Kiviõli seiklusturismi keskust juhtiv Janek Maar tõdeb, et kogu pere elamuskeskust on tehtud vaat et suurema kirega kui talvekeskust, mille rajamise ideest 17 aastat tagasi kõik alguse sai. Suvi peaks keskusele andma uue hingamise, mis toob kunagi seatud aastase 80 000 külastuse eesmärgi käegakatsutavasse kaugusesse. 

Kui palju see pilt, mis praegu seikluskeskuse aknast avaneb, sarnaneb sellega, mis oli sinu peas siis, kui sa esimest korda lumelauaga Kiviõli mäest alla sõitsid? 

Siis me mõtlesime, kuidas saaks lihtsamini mäest üles kui põlvini lumes ja prügis sumbates. Meil oli plaanis ikka ainult endale mõelda, pulli teha. Olime mõned aastad enne seda hakanud enda meelest kõvadeks lumelauduriteks. Sellist asja, mis praegu õues näha on ja kus on mitmesugused tegevused ka väljaspool talve, ei osanud keegi mõelda.

Mul on arvutiarhiivis olemas esimene pilt n-ö klubihoonest või suusakeskuse majast. See meenutab pigem soojakut, kus oli üks istekoht piletimüüjale ja kaks kohta, mida me nimetasime kohvikuks. Meie õnneks on meil õppimiseks olnud 17 aastat. Kui meile toona oleks investeerimiseks see 7,5 miljonit kätte antud, oleks see kõigile kurvalt lõppenud. Nii et mõnes mõttes on hea, et seitse esimest aastat läks ainult selleks, et me saime loa selle künka otsa üldse midagi rajada.

Kokkuvõttes oleme palju õppinud ja kirega seda asja teinud, mistõttu on tulemus, mis 8. juunil avaneb, muljetavaldav.

Mitu korda selle 17 aasta jooksul oli tunne, et ma enam ei taha? 

See tunne tekkis pigem mõni aasta tagasi, kui suveprojekti veel plaanis polnud, aga mitu talve oli nii mööda läinud, et stressi oli rohkem kui lund. Siis käisid igasugused mõtted peast läbi selleni välja, et tuleb kevadel uks kinni keerata ja talvel tagasi tulla. Õnneks viimane talv näitas, et kõik ei ole lootusetu, ja kui nüüd suvine elu läheb hooga käima, siis ei pea talvele enam nii palju lootma ja kümme korda päevas ilmateadet vaatama.

Erinevalt talvedest, mis hakkasid tegema sajandite soojarekordeid kohe pärast keskuse avamist, tundub suvi teid soosivat ja mai oli äärmiselt ilus. 

Kui hull suvi talvega võrreldes ikka olla saab? Suvel pole lumetegemist ja -lükkamist, kus me teeme 20 000 euro eest tööd ja siis see lihtsalt sulab ära. Nii rumalat tööd suvel tegema ei pea.

Kas kogu selle suure peavalu juures on ka õnnelikke hetki olnud?  

Kindlasti on. Aeg-ajalt on raske sundida end rõõmustama. Viimastel aastatel, kui oleme suveprojekti teinud, on olnud rõõmu isegi rohkem kui talvise keskuse ehitamisega. Kui näed, et teed asju, mis lähevad korda enda ja teiste lastele, siis tuletab see meelde, et peab ise ka vahepeal rohkem unistama ja lihtsatest asjadest rõõmu tundma.

Kas elevus on sama suur kui seda esimest klubihoonet planeerides?  

Need on nii erinevad ajad. Me olime siis 17 aastat nooremad. Meil polnud kogemusi ega ootusi. Aga elamuspargi rajamine on olnud mitmekülgsem, kuna nüansse on selle juures palju. Toona anti meile 60 miljonit tonni prügi kätte ja me arvasime, et sealt on tore alla sõita. Nüüd pidime me siledast maast tegema põneva keskkonna, mis on seotud maastikukujunduse, haljastuse ja tänavakunstiga. 15 atraktsiooni tähendab meile 15 tarkust, mida meil on tulnud õppida. Võib-olla ma enam ei mäleta kümne aasta tagust tegemist, aga praegu on palju põnevam.

Ka toetusraha selle küsimiseks tuli kergemalt. 

Seda küll. Ehkki konkurents oli suurem, olime ennast juba mingil määral tõestanud ning teati, et selle, mis me paberile oleme kirjutanud, viime ka ellu.

Raha küsimine ja saamine on lihtsam kui pärast selle asja elushoidmine.

Kui suure põnevusega jälgid sa teisi projekte, näiteks Aidu veemaa arenguid? 

Väga suure põnevusega. Mastaapidelt on see täiesti võrreldav meie tegevusega. See on suur ja potentsiaalselt väga atraktiivne projekt, mida õnnestuks rahvusvaheliselt müüa. Põhiküsimus on see, mis toob massid sinna oma vaba aega sisustama ja meelt lahutama. Kindlasti pole need sõudjad. Ma pole päris hästi veel aru saanud, mis see on, mis 1000 inimest päevas sinna peaks tooma. Kõike muidugi õnnestub hea turundusega müüa. Kõrvaltvaatajana on praegu seda raske hinnata.

Kõik teavad ise, mis on nende tugevused ja nõrkused, millele tähelepanu pöörata. Peab olema ettevaatlik ja emotsioonidega mitte kaasa minema. Peab arvutama ja mõtlema, kust tulevad vahendid, millega uusi suuri projekte elus hakatakse hoidma. Mida väiksem on sõltuvus ilmast ja kliimast, seda positiivsem. Lastele on raske öelda, et issi täna poest kommi ei too, sest lumi sulas ära.

2011. aastal Põhjarannikule antud intervjuus lootsite te aastas 80 000 külastust. Kui kaugele on see arv reaalsuses jäänud? 

Nende vahepealsete talvedega ikka väga kaugele. On talvesid, kus meil käis heal juhul 10 000 inimest. Aga kui mõelda, et normaalsel talvel on reaalne saada 20 000 külastust ning kui me suvel maist oktoobrini saame veel 40 000 juurde ja kui sellele liita paar pirakat suurüritust, nagu motofestival, siis kasvab see 55 000ni ja ongi 75 000 käes. Heade asjade kokkulangemisel oleks siis ka 80 000 võimalik. Kahtlemata mitte esimesel aastal, aga siis, kui Peterburi, Läti ja Euroopa turul on suurem müügitöö toimunud. Kindlasti on kompleksi võimalik rahvusvaheliselt müüa ja siis polegi see 80 000 enam ambitsioonikas eesmärk.

Miks peaks välismaalt siia Kiviõlisse tulema?

Komplekti pärast, mis meil on: see, millisesse keskkonda ja kuidas see kõik on loodud. Lisaks kindlasti personali teeninduse, suhtlemise ja rõõmu pärast, mida meie teenindajad kiirgavad. Ma usun, et hea tulemuse saavutamisel on oluline osa inimsuhetel, samuti on tähtis turundus. Kolmas oluline aspekt on, et kohapealne elu peab olema kvaliteetne ja inimesed ka väljaspool hästi teenindatud. Siis on klient rahul ja teeb oma sotsiaalmeediakanalis postituse, et seda maailma suurimat rõõmu oma tuttavatega jagada.

Kas kohapealne elu ja lisateenused on tulnud loodetud kiirusega järele?  

Loomulikult arvasime me aastal 2001, et kahe-kolme aasta pärast on suusakeskus valmis ja kõigil tore olla. Kerkivad hotellid ja spaad ning meelelahutusasutused. Reaalne olukord on, et esmalt tahetakse näha külastajaid ja alles siis hakatakse mõtlema, kas tasub siia toitlustust, majutust ja meelelahutust pakkuma tulla. Ainus erand on olnud piirkonnale väga kaasa elav Tuhamäe hosteli seltskond, kes sai hosteli valmis enne kui meie suusakeskuse. Praegused täituvusnäitajad teevad inimesi ettevaatlikuks ja see on põhjus, miks pole julgetud neid otsuseid teha. Nüüd pikendame hooaega maist oktoobrini ja loodame, et tänu sellele kasvab kõvasti külastajate hulk, kes tahavad ööbida ja süüa ka pärast seda, kui nad on meie juures aega veetnud.

Talviste nädalavahetuste müümisega pole probleemi vist ka nüüd? 

Talvised nädalavahetused on välja müüdud juba novembris ja aina rohkem tuleb ööbimisi ka nädala sees. Oleme talvega suutnud murda eelarvamuse, et Kiviõli asub kuskil Peterburi all ja on ebaturvaline kant. Praegu käib siin inimesi iga nädal ja harjumus siiapoole sõita vähehaaval tekib. Nüüd loodetavasti ka suvel.

Kas Kiviõlist saab kunagi samasugune keskus nagu Otepää?  

Ma usun küll, et saab. Lihtsalt see võtab aega. Kiviõli ei muutu muidugi kunagi ise Otepääks. Tulenevalt sellest, mida siin on viimased 100 aastat tehtud. See on siiski tööstuspiirkond ega muutu ilusaks paksuks metsaks või pankrannikuks ning lummavat looduse ilu siin pole. Aga elu on näidanud, et seda halli kurba olukorda saab inimene paremaks muuta. Kiviõli, Aidu, teiselt poolt kaevandusmuuseum on eraldi turismitoode, mis põlevkivipärandist on välja võlutud, ja kindlasti õnnestub seda müüa ka kaugemal. Tuhamäe hostel juba laieneb, meie ümber on kerkimas külalistemaju. Küll ühel päeval tuleb midagi suuremat ka. Meil endil pole praegu aega ega jõudu sellega tegelda, oleme kekendunud keskusele endale.

Jaanipäevaks saavad viimasedki atraktsioonid paika, kas siis on keskuses kõik valmis?  

Nii vist ei lähe. Õpime iga päev ja kui avame, tuleb seda tarkust juurde, nagu ka asju, mida tuleks teistmoodi teha.

Ja kui parandused on valmis, mis siis? 

No siis on vaja suurt hotelli. Lennuk on meil olemas, nüüd tuleb lennuväli teha.

Kuidas motokeskuse poolel läheb? Kas selle kasutamine on kasvanud? 

See on tõesti tõusnud. Meil on lisaks EMi ja MMi etapile Eesti meistrivõistlused ning sõitjad käivad nende tarbeks harjutamas. Motokeskus oma praeguste üritustega suudab ennast ära majandada ja kulud-tulud on nullis. Praegu on ta pigem tore komponent.

Kummal pool mäge on sinu süda? 

Ma pole kunagi suur motomees olnud. Praegu pole pooled ka ammu enam võrdsed. Siin pool toimub aasta ringi palju rohkem. Kindlalt on süda talvekeskuse ja elamuspargi poolel.

Aga Madisel [Madis Olt on Janek Maariga keskuse rajamist vedanud alates tollest saatuslikust lumelauasõidust 17 aastat tagasi ning kohalikuna toonane võõrustaja]?

Tema on küll suur motospordifänn, aga ta on päevast päeva nii palju panustanud suusakeskuse ja elamuspargi ehitamisse ja arendamisse ning teenuste väljatöötamisse. Ma usun, et ta vastaks samamoodi nagu mina.

Kui tihti sa ise mäele jõuad? 

Möödunud talvel ehk viiel päeval. Seda pole palju, arvestades, et talv kestis kaks ja pool kuud. Rohkem kui ise mäes ukerdamas käia pakub mulle praegu rõõmu näha rahulolevaid inimesi. Või siis käia sõitmas koos oma lastega.

Millest sa ise rõõmu tunned? Kui sul üldse tööst aega üle jääb. 

Viimastel aegadel on töötegemist olnud palju, aga eks on olnud muud aega ka. Pere on pidanud küll palju ohvriks tooma, et kõik asjad mäel toimiks. Madisel ilmselt samuti.

Ma proovin suviti käia merel surfamas ja et tütar õpib Rocca Al Mare koolis, oleme nüüd kasutanud võimalust käia kooli Hispaania filiaalis. See on tore jõuga puhkuse võtmise periood, kus pole võimalik vaikselt tööle hiilida. Pere olemasolu ja toetus on mulle järjest rohkem kohale jõudnud. Kui sellist kindlat tagalat poleks, oleks raske ka mäel midagi ära teha.