Kohtla-Järve mäed pole kolme aastaga roheliseks muutunud

Valdavalt mustadel mägedel on mõnes kohas siiski pisut rohekat jumet. PEETER LILLEVÄLI Foto: Põhjarannik

Kohtla-Järve poolkoksimägede sulgemisel lõpetati hüdrokülvid juba 2014. aasta hilissügisel, kolm ja pool aastat hiljem on mäed aga endiselt mustad ja tolmavad ning rohelust ei paista kusagilt.

Kui tõele au anda, siis natuke rohelust mägedel ikka on ka. Sellel alal, mis sulgemisest puutumata jäi ja kus varem mitme aastakümne jooksul istutatud puud koos nende all oleva taimestikuga looduslikku jumet annavad.

"Mitte ainult," täpsustas keskkonnaministeeriumi projektijuht Raimo Jaaksoo. "Ka mäe suletud osal on rohelist − seal, kuhu metsa istutati. Puude jaoks tehti augud ja sinna veeti mulda, eks seda huumust sattus siis natuke mujale ka. Narva maantee poolt paistab see osa kätte, on küll roheline."

Tolm pigem linnatänavatelt

Veel paar aastat tagasi olid Kohtla-Järve elanikud tuuliste ilmade ajal hädas mägede ümbruses ja sealt linna levivate tolmupilvedega.

Tänavu oli aprill tolmamiseks liiga märg, järgnes küll kuum ja purukuiv maikuu, ent tuult neil nädalatel õieti polnudki.

Selle nädala esmaspäeval tõusnud tuul (ilmajaama vaatlusandmetel kuni 15, puhanguti isegi 20,8 m/s) lõi Kohtla-Järvel Kalevi tänavas asuvas välisõhu automaatseirejaamas mõõdetavate peenosakeste PM10 ehk teisisõnu tolmu näitajad üles. Mitte küll veel väga halba olukorda tähistavaks punaseks, ent tavapärane roheline värvus (alla lubatud normi ehk hea) muutus vaheldumisi kollaseks (keskmine) ja oranžiks (halb).

Õhus suurenenud tolmusisaldust üksnes või isegi suuremalt jaolt poolkoksimägede süüks panna oleks meelevaldne. Kui kuu aega pole piiskagi vihma tulnud, on tolmu igal pool, linnatänavatest alustades, ja muidugi keerutab tuul selle lendu.

Linnaelanikud pole neil päevil igatahes tolmu üle kaevanud. Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul ütles eile, et Kohtla-Järvelt tuli kaebusi nädalavahetusel ja ka esmaspäeva hommikupoolikul, aga helistati mitte tolmu, vaid puhastusseadmetelt tuleva fekaalihaisu pärast.

"Peenosakeste näidu puhul oli oma osa arvatavasti nii poolkoksimägedel kui ka tänavatolmul, mis tugeva tuulega lenduma hakkas," pakkus temagi.

Ka Raimo Jaaksoo ei usu, et tolmunäidu tõus mägedega seotud on: "Mägede pealmine kiht on nüüdseks juba vajunud ja stabiliseerunud, tolmu sealt enam eriti tulla ei tohiks."

Mägedel erisugune kate

Kolm aastat tagasi, kui Järve linnaosa mitme kuu vältel korduvalt poolkoksimägedelt (ja ka VKG tuhaladestult) lähtunud tolmukeeristesse mattus, vaadati keskkonnaministeeriumi eestvõttel üle ka hüdrokülvi meetodil haljastatud poolkoksiprügila seisukord.

"Hüdrokülv lõpetati seal 2014. aasta hilissügisel ja seega ei ole moodustunud veel püsivat taimestikku. Tolmu levik peaks sealt lõppema pärast külvatud rohu idanemist ja juurdumist, loodetavasti veel käesoleval aastal," ütles seejärel ministeeriumi välisõhu osakonna juhataja Heidi Koger.

Veel kolm aastat hiljem pole erilist märki, et külvatu idaneda kavatseks. Samas on Kiviõli suletud poolkoksimägi juba kenasti roheline. Tõsi, hüdrokülv tehti seal kaks aastat varem.

Raimo Jaaksoo sõnul ei saa neid kahte mäge selles mõttes üldse võrrelda: "Kiviõli mägi kaeti aherainega, mis on seemnete idanemiseks oluliselt soodsam pinnas. Kohtla-Järve mäed kaeti poolkoksiga ja seal ongi idanemine vaevalisem."

Jaaksoo tuletas meelde, et Kiviõlis valiti kattematerjaliks aheraine, kuna see materjal oli lähedalt võtta (ja mägi ise märksa väiksem), liiati polnud seal võimalik altkaevandatud ala tõttu nõrgvett koguda ning tänu aherainekattele on nõrgvesi nii puhas, et selle saab otse loodusesse lasta.

Kohtla-Järve mägedel mõjutas lisaks (taimestiku jaoks) ebasoodsale kattele kehva idanemist ka tõsiasi, et eelmise aasta augustikuise paduvihma tagajärjel rebenesid osaliselt lahti nõlvadele paigaldatud erosioonimatid, mis tuli asendada. Mõneti said kannatada ka hüdrokülviga alad, uusi külve pole aga plaanis teha.

"Mägede roheliseks muutumine võtab aastaid ja aastaid aega," panustab Jaaksoo pigem looduslikule rohestumisele ehk seemnetele, mis tuultega mäele jõuavad ja sinna pidama jäävad ning ükskord ehk idanevad.

Rohelistest mägedest olulisemgi on, et need mäed enam ei tolma.