Kaja Kallas: "Kõigile pole mõtet püüda meeldida"

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kaja Kallas.
Kaja Kallas. Foto: Põhjarannik

Kevadel opositsioonilise Reformierakonna esimeheks saanud Kaja Kallas ei pea küll praeguse võimuliidu mitmeid otsuseid tervemõistuslikeks, kuid ei kavatse enne valimistulemuste selgumist ühtegi erakonda ka võimaliku koalitsioonipartnerina maha kanda. 

Niikaua kui Reformierakonna eesotsas oli Ida-Virumaalt, Iisakust, pärit Hanno Pevkur, püsis Reformierakonna toetus küsitluste põhjal väga kõrge − 34 protsendi ringis. Teie asumisega partei etteotsa tänavu kevadel on see toetus tasapisi, kuid järjekindlalt sulama hakanud ja oli septembri lõpus jõudnud 27 protsendile. Mis on juhtunud?

Reformierakond juhib endiselt seda reitingut. Ühe teise meetodi järgi tehtud pisut varem avaldatud uuringus olime me ju tõusuteel. Praeguse seisuga on need ikkagi kõigest arvud. See, kes juhib või ei juhi, selgub tegelikult 2019. aasta märtsis.

Ometigi jälgitakse neid reitinguprotsente erakondade staapides ju väga hoolikalt.

Kindlasti. Loomulikult on toetuse trende huvitav vaadata, me teeme ka sellest järeldusi, kuidas näiteks mingid sõnumid on läbi läinud ja milliseid peame paremini edastama. Kuid mulle meeldiks rohkem vaielda ja arutleda sisu üle. Me oleme tulnud välja majandusprogrammiga, pensionide plaaniga.

KAJA KALLAS: Meil pole otseseid lubadusi eri piirkondadele. Eesti on nii väike ja loomulikult on regioonide ühtlane areng kogu Eesti huvides. Me ei hakka konkreetselt ühte teisele eelistama.

Pensionide paketi puhul on üks asi see, mida me plaanime teha praeguste pensionäride heaks, ja teine teema, mida teha tuleviku pensionidega, et need oleksid 50 protsenti keskmisest palgast. Praeguste pensionide tõusuks 200 euro võrra nelja aasta jooksul on vaja tugevat majanduskasvu ja selleks omakorda majandusprogrammi.

Praegu Eestis majandus kasvab, palgad tõusevad, tööpuuduse tase püsib mõne protsendi juures. Kuidas kavatsete elu veel paremaks muuta?

Praegu on majanduskasvuperiood. Oleme väikese avatud majandusega riik, mis tähendab, et sõltume palju teistest ekspordipartneritest ja sellest, kuidas neil läheb. Heal ajal tulebki teha neid otsuseid, et ka raskel ajal majandus ikkagi kasvaks, et me ei jääks kinni keskmise sissetuleku lõksu, kuhu on väga mugav jääda.

Kui vaatame meist jõukamaid riike, siis nad tegelevad väga palju innovatsiooniga. Jõukus ei teki niisama.

Innovatsioon on selline võlusõna, mis käib peaaegu iga poliitiku jutust läbi, et sellega peab tegelema. Mida konkreetset tuleb selleks teha?

Tuleb suurendada teadus-arendustegevuse rahastamist.  Eesmärk on, et see peaks olema üks protsent SKTst. Aga  küsimus on ka selles, millele see raha läheb.

Et meil oleks tarku teadlasi, on vaja luua paremad tingimused doktorantidele, et nad saaksid Eestis teadust teha. Teine väga oluline asi, mis just ettevõtete innovatsiooni toetab, on rakendusuuringud. Tähtis on, et riik aitaks neid teha.

Väga palju innovatsioonist majanduses baseerub praegu andmetel. Riik, kohalikud omavalitsused ja turgu valitsevad ettevõtted omavad päris palju andmeid, mis pole andmekaitsega kaitstavad, aga mis aitaksid ettevõtjaid, kui need oleksid avatud ja kasutatavad. Nad saaksid nende andmete põhjal luua uusi teenuseid.

Kuidas innovatsiooni valimisloosungina edukalt maha müüa, kui lihtsam on kuulutada, et paneme pensionile paarsada eurot juurde või tõstame tulumaksuvaba määra kõigi jaoks 500 eurole?

Väga keeruline. [Euroopa Komisjoni president] Jean-Claude Juncker ütles ükskord, et me kõik teame, mida me peame tegema, aga kõigepealt peame me võitma valimised.

Aga kui valimised on võidetud, siis peaks tegema ju seda, mida sai kõva häälega lubatud.

Jah. Innovatsioonist rääkides võib jääda inimesele küsimus, kuidas see tema elu paremaks muudab, olgugi et nende seoste jada on pikk.

Kuid kindlasti peame me rääkima ka praeguse valitsuse vigadest, mida tuleb korrigeerida.

Teie üks valimisloosungeid on "Toome terve mõistuse riigivalitsemisesse tagasi!". Kas praegu on võimul arulagedad erakonnad?

On tehtud väga palju põhistamata otsuseid. Võtame näiteks muudetud tulumaksusüsteemi, mis on toonud ka pensionäride kõrgema maksustamise, või aktsiisipoliitika, mille tagajärjel on rahandusministeeriumi viimase prognoosi kohaselt 216 miljonit eurot kingitud Lätile. Öelda, et need on tervemõistuslikud või läbimõeldud otsused, vahest ei saa. Vastasel juhul ei oleks nii mööda pandud.

Ilmselt tuleb teil edu korral teha kellegagi praegustest võimuerakondadest koalitsioon. Kuidas te nendega siis toime tulete − kasvatate nad ümber või nakatute ise nende nii-öelda hullustest?

Mulle tundub, et järgmistel valimistel on väga selged valikud, kas edasi või tagasi, kas itta või läände, kas avatud või suletud riigi suunas. Reformierakond esindab edasi läände orienteeritud avatud suunda.

Eestis on üldjuhul koalitsioonivalitsused, aga koalitsioonidele peaks mõtlema siiski pärast valimisi. Kui hakkame sellega enne tegelema, siis läheme omadega täiesti rappa.

Musta nimekirja nendest erakondadest, kellega te mitte mingil juhul liitu ei lähe, Reformierakonnal pole?

Ma toon näiteks, et kui sul advokaadina on vastas kolm pakkujat ja sa enne valiku tegemist ütled, et ühelt ma kindlasti ei võta ja teiselt on ka väga keeruline võtta, siis mida see kolmas teeb − ta kruvib hinna üles. See pole mõistlik.

Kas kavandate oma programmi ka mingeid väga konkreetsetele piirkondadele, näiteks Ida-Virumaale, suunatud tegevusi?

Meil pole otseseid lubadusi eri piirkondadele. Eesti on nii väike ja loomulikult on regioonide ühtlane areng kogu Eesti huvides. Me ei hakka konkreetselt ühte teisele eelistama. Meil on programmis sees kõigi põhimaanteede − Tallinna-Tartu, Tallinna-Pärnu ja Tallinna-Narva neljarealiseks ehitamine. Huvi on kõikjal üks, et igal pool oleksid suuremad sissetulekud, et oleks turvaline elada ja lapsed saaksid hea hariduse.

Kas Reformierakond toetab Indrek Neivelti ettepanekut rajada Narva nüüdisaegne IT-kolledž?

On selge, et sellise ülikooliga kaasneks palju positiivset mõju. Aga sel juhul tuleb ka fookus väga selgelt paika seada, et tekiks nii nõudlus kui pakkumine.

Kui olemasolevad ülikoolid maadlevad sellega, et häid õppejõudusid saada, et pakkuda üliõpilastele kõrgetasemelist õpet ja hoida taset, siis tekib kohe küsimus, et kui tuleb uus ülikool juurde, kas siis see hakkab samade probleemidega maadlema. Kust tuleb kvalitatiivne hüpe?

Reformierakond pole olnud Ida-Virumaal kuigi populaarne. Mida peate vajalikuks teha, et pakkuda siin piirkonnas Keskerakonnale natukenegi tugevamat konkurentsi?

See on keeruline. Eks meil ole olnud mitmesuguseid mõtteid. Aga minnes vastu valimistele, peame me väga selgelt keskenduma oma valijale. Tahtes meeldida kõigile, võime kaotada oma valija.

Minule on oluline, et meil pole eri emakeelega Eesti inimestele erisuguseid lubadusi.  Keskerakonnal on eri inimesed, rääkimaks eri kogukondadega erisugust juttu. EKRE-l on lihtsalt vähem inimesi ja neil räägib üks ja seesama inimene eri kogukondadele erisugust juttu.  Meie räägime tegelikult kõigile sama juttu, sõltumata sellest, milline on kellegi emakeel, on meil täpselt ühed huvid: me kõik soovime häid sissetulekuid ja head majandust. Seda me lähemegi püüdma.

KAJA KALLAS:  Kui Andrus Ansip leidis peaministrina alati aega spordi jaoks, minu isa [Siim Kallas] raamatute jaoks, Jüri Ratas leiab alati aega poseerimiseks kaamerate ees, siis mina leian kindlasti alati aega oma perekonna jaoks.

Reformierakonnas siseopositsiooni läinud Andrei Korobeinik [astus sel nädalal parteist välja] ütles hiljuti  Postimehele, et Kaja Kallas tegelikult ei tahagi, et Reformierakond valimised võidaks ja ta ise saaks peaministriks. Teine koht oleks ka sobiv ja mugav. Kas tahate või ei taha saada peaministriks?

Loomulikult tahan, kui see tee on juba ette võetud. Kui ma ei tahaks, siis ma ei suudaks kõike seda välja kannatada, mis sellega kaasneb.

Kui vaadata peaministrite ajakavasid ja töötemposid, siis läheb ju veelgi hullemaks − oma kodu ja perekonna jaoks jääb paratamatult veelgi vähem aega.

Kui vaadata eri peaministreid, siis on nad väga selgelt oma väärtused paika pannud. Kui Andrus Ansip leidis alati aega spordi jaoks, minu isa [Siim Kallas] raamatute jaoks, Jüri Ratas leiab alati aega poseerimiseks kaamerate ees, siis mina leian kindlasti alati aega oma perekonna jaoks.

Tagasi üles