Põlevkivikuningast ilmub tema 90. sünnipäevaks raamat

Väino Viilup paar aastat tagasi jalutuskäigul Jõhvi kesklinnas. PEETER LILLEVÄLI Foto: Põhjarannik

Pool sajandit Eesti põlevkivitööstuses üheks võtmefiguuriks olnud Väino Viilup saab sel pühapäeval 90aastaseks. Oktoobri lõpus ilmub Raivo Loti kirjutatud raamat "Põlevkivikuningas Väino Viilup".

Raivo Lott sõnas, et hakkas Viilupist raamatu kirjutamisele mõtlema juba ligemale paarkümmend aastat tagasi ja nüüd on käes tulemus.

"Tegin temaga pikki intervjuusid. Ta on väga tänuväärne otsekohese ütlemisega rääkija. Ka tema mälu on kõrgele eale vaatamata kadestamisväärne," meentuas  Lott koostööd Viilupiga.

Põhjarannik avaldab laupäeva, 20. oktoobri paberlehes raamatust peatüki, kus on juttu sellest, kuidas Väino Viilup pool sajandit tagasi oma 40 aasta juubelit tähistas ja mida see kõik talle kaela tõi ning kuidas see lugu lõpuks isegi Ameerika Hääle teemaks sai. Teisel leheküljel on osa raamatus sisalduvast intervjuust Väino Viilupiga, kus ta tunnistab, et inglid on teda pikal eluteel hoidnud ja ta kõneleb ka viimaste aastate elust.

Siinkohal üks katkend laupäevases Põhjarannikus ilmuvast raamatu peatükist.

Väino Viilup: kuidas ma üle ilma kuulsaks sain

Eesti Põlevkivi juhina sain üle ilma kuulsaks, paraku küll mitte töötulemuste tõttu. Otsustasin oma 40. sünnipäeva tähistada Kohtla-Nõmme kultuurimajas. Leppisin kokku klubiga ja pillimeestega, lasin trükkida sünnipäevakutsed ning saatsin külalistele laiali. Aga just seda poleks ma tohtinud teha, sest kutsete saatmine oli tollal keelatud ja parteilasele peeti sellist käitumist väga väärituks.

Teiste seas saatsin kutsed Moskva peavalitsuse juhtivtöötajatele Petrovile ja Meškinile, kellest esimene oli teatavasti pikka aega olnud trusti Eesti Põlevkivi peainsener. Kelleltki läks Moskvasse kaebekiri, et pidasin oma sünnipäeva riigi raha eest ja võtsin vastu kalleid kingitusi. Arvan, et kaebekirja saatja oli Petrov, kes ei suutnud alla neelata tõsiasja, et mitte tema ei saanud Eesti Põlevkivi juhiks, vaid mina.

Moskvast tuldi asja kontrollima ja lugu uuriti lausa kaks nädalat. Tõestasin ära, et sünnipäeva pidasin oma kulul. Siis süüdistati, et võtsin vastu kalleid kinke. Kingid tuligi tagasi anda, sealhulgas jahipüss. Püssiga läks edasi üsna õnnetult. Kinkija andis kellelegi püssi jahile kaasa, aga sellest püssist tulistatud kuulist sai pihta ühe tehase peainsener, kes suri. Samuti tuli tagasi anda televiisor, aga see näitaski kehvasti. Vaid üks kord, Mexico olümpiamängude ajal, kui Beamon tegi kaugushüppes maailmarekordi 8.90, näitas teler hästi.

Pikemalt saab lugeda laupäevasest Põhjarannikust. "Raamatu Põlevkivikuningas Väino Viilup" esitlus toimub 30. oktoobril kell 15 Jõhvi vallamajas.

Avaldame siinkohal aga täies mahus 2012. aasta detsembris Põhjarannikus ilmunud pikema intervjuu Väino Viilupiga, kus ta meenutas, kuidas tema eestvedamisel rajati Estonia kaevandus, kust tuleb praeguseni lõviosa Eestis kasutatavast põlevkivist.

Kaevandust demokraatiaga rajada ei saa

Tänavu detsembris tähistab põlevkivitööstuse lipulaev Estonia kaevandus 40 aasta juubelit. 1972. aasta kevadel oli kaevanduse rajamine igasugustest graafikutest kõvasti maas. Vaatamata 84 eluaastale praegu suurepärases vormis olev Väino Viilup meenutab, mida tuli tal ette võtta, kui söetööstuse ministeerium teda seda ehitust päästma suunas. 

ERIK GAMZEJEV

Kui tulised 40 aastat tagasi need detsembri nädalad olid, et Estonia kaevandus saaks aasta lõpuks käiku antud? 

Mind saadeti sinna 1972. aasta maikuu alguses ja anti selline huvitav ametinimetus nagu  söetööstuse ministeeriumi volinik. Pidin organiseerima kaevanduse ehituse lõpetamise ja komplekteerimise.

Vabariigil oli aga tolleks ajaks võetud sotskohustus anda Estonia kaevandus käiku oktoobripühadeks [7. novembriks].  Mind hakati masseerima, et kutsuksin vastuvõtukomisjoni kokku. Ütlesin neile otse, et ma ei kavatse mingit komisjoni kokku kutsuda, sest kaevandus pole valmis. Partorgile ütlesin, et sina ära üldse topi oma nina vahele. See on teie enda mure, et te nii lolli kohustuse ilma meie teadmata võtsite.

Tol aastal oli imeilus sügis, väga soe, vihma ei tulnud. Ehitada oli väga hea. Seepärast oli mul kindel plaan võtta kaevandus vastu 31. detsembriks. Asja tegi keeruliseks, et pidime projektiga võrreldes tohutult palju asju ringi tegema.

Kas projekt oli siis valesti tehtud?

Muidugi. Ma teadsin,  et projekti ilma loata muuta ei tohi. Proovisime kooskõlastada, aga see oli nagu hane selga vesi.  Kõik olid vastu. Siis sülitasime selle peale ja tegime ikkagi kõik ringi.

Võtsite riski  enda peale?

Lisaraha meile selleks ei antud, jätsime selle arvelt mõned käigud lõpuni tegemata. Aga komisjon võttis kaevanduse 31. detsembril vastu.

Kui Brežnevi käest saime õnnitluse - see oli muide esimene, mis Eestis tööstusettevõttele tuli -, tulid projekteerijad siia ja ütlesid, et no me teeme nüüd projekti ka ringi selle järgi, nagu te olete siin ehitanud.  Muidu tuleb neil pahandus. Ma ütlesin, et tehke, mida tahate.

Kas teil oli hirm ka vahel, et ehitate suurt kaevandust ilma loata projekti muutes?

Hirmu ei olnud, sest teadsin, et see on ainuvõimalik tee, et kaevandus valmis saada. Kui oleksime teinud projekti järgi, poleks see kaevandus iialgi tööle hakanud.

31. detsembril võttis komisjon kaevanduse vastu ja 3. jaanuaril me juba töötasime. Sellist imet ei juhtunud tol ajal ühegi ettevõttega. Projektvõimsuse saavutasime 2,5 korda kiiremini kui normatiivid ette nägid.

Kui teid kaasati Estonia kaevanduse ehitust ja käikuandmist juhtima, olid tööd plaanist kõvasti maas. Miks?

Oi, kõvasti olid maas. Halvasti töötati ja juhiti. Aga tingimused olid muidugi ülirasked. Nii suurt vee sissevoolu pole üheski kaevanduses varem olnud. See oli tohutu vesi, millega tuli võidelda.

Mida teie teistmoodi tegite kui need, kes enne seda suurt ettevõtmist juhtisid?

Peaaegu kõike. Muutsime transporti, algselt oli ette nähtud vaid konveiertransport, aga see ei töötanud selle märja kiviga. Me viisime ka rööbastranspordi sisse.  Konveierid olid valesti projekteeritud. Katlamajas tuli palju asju ringi teha, muidu poleks ka see eluski tööle hakanud.

Muidugi olid mul tublid abimehed, aga neil endil polnud selliseid kogemusi. Tänu Estonias saadud koolile kasvasid neist hiljem suured ülemad.

Ega teil endal ju ka niivõrd suure kaevanduse käikuandmise kogemust polnud. Kust te teadsite, mida ja kuidas on õige teha?

Nii suurt tahkekütuse kaevandust polnud kusagil maailmas olemas. Aga mul olid varasemast ajast nii Tammikust kui 4. kaevandusest uue kaevanduse käikuandmise kogemused olemas.

Eesti Põlevkivi juhi koha pealt mind Estoniasse sellepärast saadetigi, et sinna polnud kedagi teist panna. Mulle öeldi, et pakuksin kedagi. Pakkusin oma arust kõige parema poisi, aga ta oli selle töö jaoks ikkagi veel lahja. Lõpuks öeldi, et kui kedagi pakkuda pole, siis lähed ise. Läksingi.

Kas viimastel nädalatel enne kaevanduse käikuandmist ööl ja päeval vahet oli?

Rahvast oli seal metsikult. Ehitajaid oli üle 1500, lisaks oli mul 300-400 kaevurit appi võetud. Kui õhtul hilja koju sain, siis iga poole tunni tagant tuli ikka mõni telefonikõne. Ma mäletan, et katlamaja juhataja põristas kõvasti r-tähte. Kui öösel telefon helises, siis juba teadsin, et nüüd ta jälle ütleb: "U nas avvarrrrija!"

Kuidas Estonia kaevandus nime sai?

Kaugjaamast telefonikõnet tellides tuli alati öelda salasõna ja mul oli parooliks Estonia. Veidi enne avamist tuli söetööstuse minister Bratšenko siia ja küsis, mis ma tahan kaevanduse nimeks saada. Ma ütlesingi kohe, et Estonia. Ta ütles: väga hea, ma toetan sind.

Samal päeval veidi hiljem jõudsid kohale vabariigi juhid Käbin, Klauson ja teised ning nendega läks ka jutt nime peale. Käbin ütles, et neil on väga hea nimi välja mõeldud. Minister küsis, mis see on siis. Käbin vastas: "Nõukogude Liidu 55. juubeliaasta kaevandus." Ma ütlesin, et sel juhul jääb see igavesti 9. kaevanduseks, sest sellist nime ei hakka keegi välja ütlema. Nad vaatasid kurja näoga minu poole.

Minister hakkas aga rääkima, et Venemaal on olemas kaevandus Rossija ja  Ukrainas Ukraina. Miks te ei või panna kaevandusele nimeks Estonia? Vabariigi juhid raputasid pead, et meile see ei sobi, meil on Estonia teater ja Estonia kolhoos. Minister ütles selle peale, et teie teater ja kolhoos on maailma kõige suurema tahkekütuse kaevanduse kõrval köömes.

Söetööstuse ministritega oli teil hea läbisaamine?

Väga hea. Viimane minister Tšadov oli mul ka suur sõber, aga ta müüs mu maha selle 1988. aasta põlengu ajal. Varem oli ikka, et iga kord kui siia tuli, siis embas ja suudles, nagu tollal suurtel vene ülemustel kombeks oli. Kui see põleng toimus, siis äkki ta ei tahtnud mind enam tundagi. Ütlesin talle otse välja, et sa oled viimane....  ja pea seda meeles surmani. Ta hakkas seletama, et mis ta teha sai, teda sunniti. Ma ütlesin, et keegi ei saanud sind sundida - sa ise oled minister, mitte poisike.

Ega nii suurel ehitusel nagu Estonia kaevandus mingit demokraatiat olla ei saanud, pidi kehtima sõjaväekord? 

Teistmoodi ei saanud kuidagi.

Kuidas te alluvaid mõjutasite?

Kõigepealt tuli partorgiga sotid selgeks teha. Tollal oli komme, et iga päev enne tööle asumist aeti inimesed kokku ja peeti suuri kõnesid. Ma ütlesin talle kohe, et siin kaevanduses selline kord ei kehti. Mingiteks koosolekuteks meil aega pole.

Kui keegi käsku ei täitnud, mis siis temast sai?

Esimesel korral andsin andeks, teisel korral lasin avalduse kirjutada. Mõne neist võtsin paari-kolme kuu pärast tagasi. Väga range tuli olla ohutustehnika täitmisega. Rikkujaid oli väga palju.

Sellise suure ehituse puhul oli nõukogude ajal üheks võtmeküsimuseks varustamine. Milllist kunsti pidi valdama, et kõik vajalikud materjalid ja tehnika õigel ajal kohal oleks?

Varustamine oli mul ülivõimsalt sätitud. Mul olid kõikide vajalike liidutehaste juhtidega seatud sisse väga head suhted. Lõpuks oli juba nii hea seis, et kõike, mida vaja, saadeti vahel isegi küsimata välja.  Ma varustasin veel teisi ettevõtteid ka.

Kuidas see õnnestus?

Saatsin pidevalt oma esindajaid välja, kingitused pidi muidugi kastiga kaasa panema. Korraldasin suviti nende tehaste juhtidele puhkust Eestis. Lõpuks olid kõik need direktorid mul sinasõbrad.

Kingitusteta poleks saanud asju korraldada?

Teistmoodi poleks me midagi saanud.

Mis kingitused need olid, mis panid neid teie soove täitma?

Ikka pudelid. Omal ajal oli see kuulus "solgijook" [Vana Tallinn] kõva valuuta. Sellega läks väga hästi.

Sellist määrimist ei tohtinud ju ametlikult olla. Kuidas te neid kingitusi raamatupidamises kajastasite?

Panga kaudu ei tohtinud me midagi sellist osta. Kõigi nende kingituste  ja vajalike inimeste söötmiseks ja jootmiseks tuli raha igatpidi kombineerida. Kui vahele oleks jäänud, siis oleksin olnud kadunud mees. See oli selline nööri peale käimine, aga midagi muud ka üle ei jäänud.

Võib öelda, et Estonia kaevandus on mõnes mõttes Vanast Tallinnast ehitatud? 

Nii see oli. Ma olen öelnud, et siinkandis ei ehitatud tol ajal ühtegi kooli, lasteaeda, haiglat ega elumaja ilma pudeliteta. Kõiki olulisi tegelasi tuli siin hästi vastu võtta ja hiljem saime nende käest kõike, mida küsisime.

Kuidas selline tööstiil tervist mõjutas?

Oi, kõvasti! Nüüd pole ma juba 12 aastat tilkagi alkoholi võtnud ja imestan isegi, kuidas ma vastu pidasin. Mõtlen, et küll ma ikka olin loll, et omal ajal nii suured kogused endast läbi lasin.

Siin linnas oli ju selline komme, et peale nende inimeste, keda mul oli vaja, tuli kostitada veel ka linna külalisi. Ükskõik, mida nad ka kontrollima ei tulnud, esimese asjana saadeti ikka Estoniasse.

Mida nende inimestega teha tuli, et nad meele järele oleksid? 

Puhkebaasides kaeti lauad ja käis üks kõva töörahva terviseks viinavõtmine. Tooste tuli ka öelda ja ikka töörahva ja kommunismi auks. Eks siis saidki need jutud räägitud, mis tarvis oli.

Kas Estonia kaevanduse periood oli teie ligemale poole sajandi pikkusest mäemehe karjäärist kõige põnevam?

Muidugi. Ma olin seal ligi 18 aastat. Kasvasin koos kaevandusega ja õppisin väga palju asju. Ega ma ise ka mingi jumal ei olnud, kes kõike teadis. Kui ma sealt juba ära tulin, siis võisin küll öelda, et minust ühtki targemat mäemeest ei ole. Ei olnud ühtegi küsimust, mida ma poleks osanud lahendada.

Kuidas te sellega rahul olete, mis Estonias toimub?

Nad töötavad ausalt öeldes hästi. Rein Kaarlõp [Estonia kaevanduse praegune juht] ja Erik Väli [Eesti Energia Kaevanduste tootmisdirektor] on väga tublid mehed. Ma mäletan neid hakkajatena, kui nad tulid 1980ndatel noorte meestena ja me panime nad ikka alguses madalatele kohtadele, et nad teeksid karjääris kõik sammud läbi.

Estonias tahetakse aastatoodang viia kümne miljoni tonnini. Kas see on saavutatav eesmärk?

Muidugi on. Me tegime ju tollal vana tehnikaga 6,5 miljonit tonni. Praeguste masinatega kümme miljonit tonni anda ei tohiks mingi probleem olla.