Korvilauaga vihmavari, kristallist pall ja veel 800 pealtnäha mõttetut asja...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korvpalliklubi Hito asutajal ja presidendil Raul Rõõmus on ebatavaline hobi - ta kogub kõikvõimalikke korvpalliga seotud meeneid. Tänaseks on tal neid juba üle 800 ja kogu kasvatamisel läheb ta vahel niivõrd õhinasse, et unustab isegi tähelepanu pöörata, kuivõrd palju ta selleks raha on kulutanud.
Tänavu maikuus Jõhvis toimunud Euroopa noorteliiga EYBL superfinaalmängude ajal kutsuti mind ühte VIP-tsoonis paiknevasse tuppa. Tuleb tunnistada, et midagi erilist ei osanud ma sellest arvata. Aga kui mulle avanes sellesse ca 30 ruutmeetri suurusesse ruumi paigutatud korvpallimeenete kuningriik, jäi mul lausa hing kinni. Seal oli kõike, mida võib välja mõelda üks meeletu korvpalliklubi mänedžer - tavalistest oranžides toonides mängukannidest ja pidžaamadest arvutimikrofonide ja sülearvutiteni.
Kuid nagu Raul hiljem tunnistas, polnud seal väljas kaugeltki kogu tema kollektsioon. Tol hetkel oli välja pandud ligi 400 eset, tervikkogu aga ületab kaugelt 800 piiri. "Tuleks leida mõni huviline, kes selle kõik ära sorteeriks, et mäletaks, kus miski on," mõtiskles ta.
Korvpall on elustiil
"Juba 1964. aastast on korvpall mind tõsiselt köitnud. Olin poisieas võrdlemisi tugev kõrgushüppaja, aga otsustasin siiski lõplikult korvpallile pühenduda. Kusjuures mitte ainult mängule, vaid ka selle ümber toimuvale. Käisin Tartu ülikooli raamatukogus ja lugesin palju korvpalli ajaloost ning paljud asjad said selgemaks. Näiteks on valus vaadata kohtunike tegutsemist. Sageli nad ei taipa, milleks üks või teine mängureegel on kehtestatud. Võtame või kolme sekundi reegli - see kehtestati selleks, et lühematel mängijatel oleks mingigi võimalus pikkade vastu. Kui tegutsesin kohtunikuna, püüdsin igas situatsioonis taibata, kes püüab ausa mänguga edu saavutada, kes mitte," rääkis oma vilemehetöö algusest Raul Rõõmus.
"Sõitsime Nõukogude Liidus palju ringi ja kuna raha nappis, kogusin algul vaid märke ning seejärel ka artikleid ja plakateid NBA elust. Alles hiljem kujunes välja tõsisem harrastus. Kasvandike abil sai püsti pandud väike äri, kuigi sealt ma endale kunagi raha ei võtnud. Otsustasin, et hakkan koguma asju kogu maailmast. Leningradis oli mul sõber, kes kinkis kõigi 52 NBA klubi embleemid. Hiljem otsustasin, et ei aja taga kalleid ja eksklusiivseid esemeid, vaid meeneid, mis on kõikjal poelettidel vabalt saada. Kui soetada eksklusiivseid asju, mida keegi teine ei saa, siis tekib teatud võistlusmoment. Peale kõige muu on iga esemega seotud ka omad mälestused."
Ootamatud leiud
Vaatamata korvpalli populaarsuse kasvule, ei ole Raul oma reisidel temaatilisi suveniire eriti palju kohanud. Itaalias, Hispaanias ja ka Prantsusmaal pole neid peaaegu olemaski. Õnnestus soetada vaid Prantsuse korvpalliföderatsiooni rinnamärk. Andorras oli meeneid rohkem. Alles hiljuti Euroopa meistrivõistlustel Leedus õnnestus Raulil vahetada mitu suveniiri klubide sümboolika vastu, mida on kogunenud nüüd juba üle 60. Küll on seal pliiatseid ja joogikruuse, kotte ja jojosid.
"Inglismaal, kus korvpalli eriti mängita, avastasin Oxfordi suveniirikaupluses ühe kristallist palli. Pikalt mõtlemata ja isegi hinda vaatamata ostsin selle ära. Abikaasa torises pärast veel kaua aega, et tema oleks selle summa eest oma 20 kleiti saanud. Kuid see polnud veel kõige hinnalisem ost. Oli veel üks Swarovski kristallidega ehitud suveniir - ja jälle ununes mul hinda küsida... Ent kõigele vaatamata ei kahetse ma midagi," ütles Hito president. "Üks tore moment oli Slovakkias, kus igal aastal käin autohuviliste kokkutulekul. Kui külastasin Ameerikas oma kunagist õpilast Kolja Porhunit, soetasin endale kauaigatsetud Ameerika mikrobussi, Slovakkias aga ostan ühest väikesest kioskist alati suveniire ja äkki näen - vihmavari, millel kujutatud USA lipp, korvpallilaud ja -rõngas! Hõiskasin nii valjult, et rahvas jooksis kokku!"
Leedust ostab Raul Rõõmus harilikult sõprade kostitamiseks mitu kastitäit korvpallisümboolikaga õlut. "Eestis on küll Rocki õlu, kuid sellel pole korvpalli silti. Aga rõngas, võrk ja pall - need peavad kindlasti olema. Taimaalt sain isegi beebidele mõeldud talki, mille karbil oli korvpallisümboolika!" märkis treener.
"Ameerikas külastasime üht juveelikauplust, kus öeldi, et mitte midagi meile huvi pakkuvat neil pole. Hakkasime siis ise vaatama ning avastasime korvpallidega kõrvarõngad ja hiljem ka ripatsi. Viimase otsustasin kinkida oma parimale õpilasele, kes nüüdseks juba ise treeneriametit peab. Püüan alati hankida rohkesti meeneid, et oleks nii kogu jaoks kui ka kinkimiseks. Nii et kui keegi otsustab mulle midagi kinkida, siis ostke kohe kaks korraga," naljatas Raul.
Ainulaadne kollektsioon
Uhkust võib korvpallifanaatik Raul Rõõmus tunda mitte ainult oma meenete kollektsiooni üle. Tänu tema toetusele sai rasketel aegadel nii mõnigi spordisaal korvpallilauad ja -rõngad ning tablood. Üks populaarsemaid meie klubisid on kahtlemata Hito. Tagasihoidliku arvestuse kohaselt on Raul investeerinud korvpalli edendamisse rohkem kui miljon krooni. Kõike seda on ta teinud oma endiste hoolealuste abiga. Aeg-ajalt toovad nad Raulile kollektsiooni täiendamiseks uusi meeneid. "Viimasel ajal peab üha sagedamini ütlema, et üks või teine asi on mul juba olemas," muheleb Raul.
"Analoogseid kollektsioone meil Eestis küll ei tea olevat, ka terves Euroopas mitte. Peterburis elab Anatoli Steinbok, kellel on suur müntide ja ordenite kollektsioon ning kes on alati üritanud mul pisut nahka üle kõrvade tõmmata. Sealt pärinebki mõningane konkurents - üht-teist on minul, muud jälle temal."
Tuleb välja, et kollektsioneerimine on Rõõmuste peres pärilik. Rauli ema kogus rahvaloomingu atribuutikat ja raamatuid. "Olin omal ajal tema peale üpris vihane, et ta nii palju sellele hobile kulutab. Mulle jäi temast üle seitsme tuhande teose, neist viis tuhat varustatud tema eksliibrisega," märkis Raul Rõõmus.
Jutuajamise lõpuks küsisin talt, kas ta ei tahaks kunagi tulevikus oma kogu Tartu spordimuuseumile annetada. Kollektsionäär vaatas mind mõistmatult ning sõnas: "Miks Tartusse? See peab jääma siia - Ida-Virumaale. Las inimesed sõidavad Tallinnast ja Tartust ise kohale ning vaatavad!"