Perekond Ilves koosneb eranditult meisterkokkadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Kõige tervislikum on see toit, mida kodus ise teha," ärgitab hiljuti kokaraamatu "Kingitud maitsed" kirjutanud Evelin Ilves Eesti rahvast rohkem kokkama ja vähem teleri ees lesima.
Paljud naised askeldaksid köögis palju rõõmsama näoga, kui abikaasa suvatseks neid seal aidata. Kuidas teie peres lood on? Hõikate kõrvaltuppa: "Toomas, tule riivi kaks porgandit!" Ja Toomas tuleb. Riivib, hakib ja tükeldab - kõik porgandid, peedid ja kapsad.
Meil on kõik tõelised fännkokad - terve perekond. Tööjaotus on selline, et kui teeme mitut toitu, siis on kõik pereliikmed rakkes. Aga kui teen mina üksinda süüa, siis mehed pesevad nõusid - kas siis Toomas või Luukas või nad mõlemad. Ja kui nemad teevad süüa või siis üks nendest, siis pesen mina nõusid.
Kuidas te olete seda saavutanud? Kurja pilgu või kahe pika paiga?
Ausalt öeldes tegi Toomas hästi süüa juba enne, kui me tuttavaks saime. Kuid 24aastasest Luukasest sai superkokk mu oma silme all. Ega ta tosina aasta eest sinna kööki kippunud, kuid isal õnnestus teda kuidagi veenda ning kahekesi nad seal siis askeldasid - n-ö meeste värk köögis. Ja nüüd ongi meil päris palju toite, mida teevadki ainult mehed. Kunagi võiks nendest retseptidest eraldi kokaraamatu välja anda. Ja on teine suur ports toite, mis on nende lemmikroad, kuid mida teen mina.
Kadri Keiuga pole köögis aga mingeid muresid: tema on seal omal kombel toimetanud juba sünnist saadik - nii laua all kui laua peal. Me olime ju kolm aastat sisuliselt kahekesi Ärmas ning ta on saanud köögis kaasa lüüa sellest ajast alates, kui oli võimeline juba midagi tegema. Niimoodi lapsel see huvi arenebki, kaasa arvatud huvi heade maitsete, aga ka uute maitsete vastu. Abi on ka sellest, kui laps saab üht-teist ise kasvatada. Kadri ei söönud näiteks rohelist salatit, kuni ta seda ise oma peenra peal kasvatama hakkas. Nüüd, 8aastasena, ta sööb seda - pole probleemi.
Millised on need teie meespere lemmikroad, mida teete ainult teie?
Näiteks koogid - nad on küll suured maiasmokad, kuid kooke ise ei tee. Ja siis on terve rida traditsioonilisi Eesti toite, sealhulgas kukeseenekaste, aga ka munaga praetud värske koha - see on nende lemmikute lemmik. Iga kord, kui ma seda teen, vaatab Toomas õndsa näoga lakke ja ütleb, et ta pole kunagi midagi paremat söönud. Tegelikult on see hästi lihtne, tavaline Eesti toit.
Kas kõik need retseptid, mis on teie paksus-paksus kokaraamatus koha leidnud, on tervislikud? Ja kas ongi võimalik kogu aeg ainult tervislikult toituda? Nii palju maitseelamusi jääb siis ju saamata.
Ei jää. Kogu probleem on kogustes. Kõige tervislikum on alati see toit, mida ise kodus teha - see on minu moto. Ja kui sa teed mõnda raskesti seeditavat toitu, nagu näiteks praekartulid ja sealiha, siis seda ei tasu lihtsalt palju süüa. Meie peres järgitakse juba aastaid taldrikureeglit, mida oleme ka lastele õpetanud. Pool taldrikust olgu köögiviljade päralt, veerand olgu valku - kala, liha või midagi kohupiimast - ja veerand teravilja- või tärkliserikast toitu. Ja kui kogu see toit seal taldrikul on tehtud algainetest ja on n-ö päris - mitte ei koosne 50 protsendi ulatuses või, veelgi hullem, 100 protsendi ulatuses millestki, mida sa oma köögikappi ei paneks ja mida su vanaema toiduks ei pea -, siis see ongi tervislik toitumine. Me ostame talveks juurvilja kohalikult talumehelt - ise me kasvatame ainult nii palju, et saab suvel süüa ja natuke jätkub ka sügiseks - ning see valik on küllaltki suur. Eelmisel aastal ma lugesin kokku ning sain kümme nimetust, seega ei ole vaja kogu aeg kuskilt kaugelt toodud eksootilisi vilju süüa, et oma toidulauda tervislikumaks muuta.
Ja ikkagi - juba Karlssoni kõige suurem sõber Väikevend esindas kõikide laste arvamust, kui kurtis, et miks küll kõik, mis on tervislik, peab nii halvasti maitsema.
Lapse maitsmismeel on väga tundlik ning kui talle panna ette küll tervislik, kuid halvasti valmistatud toit, siis muidugi ta seda ei söö. Lood on hoopis teised, kui valmistada seda hästi ning seletada lapsele, miks see toit on tervislik. Ma olen viimasel ajal päris palju rääkinud algklassilastega tervislikust toitumisest - nad saavad suurepäraselt aru ning on asjast huvitatud. Vähe sellest - nad lähevad koju ja räägivad sellest ka vanematele.
Kui me vaatame oma naaberriike, siis Soomes, Rootsis ja Taanis pannakse väga suurt rõhku sellele, et kui riik juba pakub koolitoitu, siis see koolitoit peab olema ka tervislik. Sellele lisaks räägitakse lastele tundides toidukultuurist ning sellest, kust erisugused toiduained tulevad, kuidas neid kasvatatakse, ning käiakse ise kohapeal vaatamas. Valada lastele sõnatult midagi taldrikusse - see variant ei töötagi.
Te rääkisite Jõhvis autogrammitundi andes sellest, et lähete järgmisel aastal Pere ja Kodu kaasautorina Eestimaa koolisööklaid kaema. Teete n-ö Jamie Oliveri - kuulsat telekokka, kes võttis oma südameasjaks koolitoidu tervendamise?
Ei tee (naerab). Ma ei ole ju selline kokk, kes tervele koolile süüa teeks. Kuid me võtame koka kaasa ja vaatame, kuidas on võimalik väikese raha eest head toitu valmistada, kasutades selleks kohalikku toorainet.
Mida te ütlete neile, kes leiavad, et teie jutt tervislikust toitumisest läheb suures osas kurtidele kõrvadele, sest rahvas on hinnatundlikum kui kunagi varem ning otsib poest odavamaid toiduaineid, jättes tervislikkuse olude sunnil tagaplaanile?
See on üks suur müüt, et tervislik toit on kallis. See on tööstuste loodud müüt, et inimesed peavadki sööma seda, mis tegelikult toit ei ole, ehk siis mingeid emulgaatoreid ja stabilisaatoreid. Tervislikust toitumisest ei räägi mina üksi - sellest räägitakse kõikides arenenud riikides. Septembris arutati ÜRO peaassambleel esimest korda globaalset tervisekriisi kui maailma üht tähtsamat probleemi ning see kriis on seotud just elustiilihaigustega - toitumise ja liikumisega. Nii Financial Times kui New York Times arvutasid peaassamblee toimumise ajal välja, kas see n-ö odav kiirtoit on ikka kõige odavam, millest toituda. Mõlemad ajalehed jõudsid samale seisukohale, et kõige odavam on algainetest ise süüa teha. Täpselt samale seisukohale on jõudnud ka Skandinaavia ühiskondlik toitlustamine, koolisööklad sealhulgas. Kasutusele on võetud rohkem kohalikku köögivilja ning vähem liha ja kala.
Tegelikult ei ole inimkond mitte kunagi söönud liha ja kala iga päev, ammugi mitu korda päevas, nagu paljud harrastavad. Meie organism vajab valku palju-palju vähem. Natukene, aga kvaliteetset - sellest täiesti piisab. Ning talvel on võimalik kasvuhoones kasvatatud kallite tomatite, kurkide ja rohelise salati asemel kasutada toitudes kapsast, porgandit, kaalikat, rõigast, kõrvitsat jne. Ja selline toit ongi tegelikult kõige odavam. Ma olen ikka rääkinud, et kui tahta süüa teha soodsa hinnaga, tasub minna turule - ja ma olen selle eest palju sugeda saanud. Millegipärast arvatakse kohe, et ma käin mingisugusel Tallinna kesklinna peenikesel gurmeeturul, aga see pole üldsegi nii. Ma käin ostmas täiesti tavalistel turgudel, enamasti Pärnus ja Viljandis. Turul saab ju alati kaubelda ning kui minna veidi enne turu sulgemist, on võimalik kõik vajalik väga väikese raha eest kätte saada. Kellel on väga keeruline majanduslik olukord, saab ju niimoodi kombineerida.
See algainetest toidu tegemine on muidugi kõige odavam viis, kuid ka kõige aeganõudvam. Kust võtab Eesti naine, kes on tööl mehe eest väljas, selleks aega?
Eesti inimene istub päevas keskmiselt neli tundi teleri ees. Sinna hulka on arvestatud ka imikud, kes telerit ju ei vaata, ka rasked haiged, ka näiteks meie pere, nii et tegelikkuses on see arv veel palju suurem. Sealt tulebki see aeg võtta. Ma lugesin äsja üht raamatut tervise eri aspektidest, kus tutvustati uuringut, mis tõestas, et teleri ees inimene tegelikult ei puhka, rääkimata sellest, et ta kulutab sel ajal vähem kaloreid kui magades. Telerivaatamine mõjub hoopis väsitavalt, sest inimene on sel ajal ebastabiilses erutusseisundis. See ei ole puhkamise ja lõõgastumise viis. Telerivaatamisega on nagu kõige muuga - seda tuleb teha mõõdukalt. Aga neli tundi päevas... seda on ilmselgelt palju, kui arvestada seda, et me oleme ärkvel vaid 12 tundi. Paar tundi võiks sellest ajast parem toidu valmistamisele näpistada.
Teie roosiželeel oli tänavu Narva muuseumi festivalil "Suvi purki" minekut. Millega üllatate järgmisel aastal?
Roosiželee retsept on nüüd minu kokaraamatus saadaval. Sõbrad, kes selle ära proovisid, olid igatahes maitsest vaimustuses ning üllatunud, et seda on nii lihtne teha. Aga ma ei tea, millega järgmisel aastal üllatada... Võib-olla mõne soolase hoidisega? Kuid Valentina vastu ei saa ju mitte keegi (Valentina Kiršner on Narva muuseumi töötaja, kelle soolased hoidised on sel festivalil juba aastaid saanud võiduhoidisteks - toim.)! Kui vähegi võimalik, olen ma igatahes kohal - see oli suurepärane päev Narvas!