Looduskalender toob Alutaguse metsas toimuva koju kätte

Foto Ida-Virumaal metsakaamerasse jäänud karust (foto on illustratiivne). Foto: Põhjarannik

Esmaspäeval taaskäivitatud Alutaguse metsakaamerasse ilmus juba paari tunni pärast rebane; lootus karu näha kasvab mai lõpupäevil.

Esimest korda hakkas Alutaguse metsakaamera sealsete metsaasukate tegemisi internetis Looduskalendri vahendusel tuhandete huvilisteni edastama mullu 20. mail.

"Luuret tegime seal juba kolm aastat tagasi - otsisime tehnilisi võimalusi," rääkis Looduskalendri toimetaja Gennadi Skromnov, et sügavast metsast, kus pole ei elektrit ega internetiühendust, on pildi edastamiseni jõudmine päris pikk tehniline protsess. "Kogu asi toimib päikesepaneelide peal, mis akusid laevad. Kui ikka kaks-kolm päeva ei ole ühtegi grammi päikest, võib pilt ära ka kustuda. Aga kui siis päike jälle välja tuleb, hakkab uuesti tööle."

Et kaamera ikka sellisesse kohta panna, kust midagi põnevat näidata oleks, tehakse põhjalikku koostööd piirkonda ja sealset elustikku tundvate inimestega. Alutaguse kaamera puhul näiteks oli oluline, et seal kandis karude jäljeread kulgeksid. Gennadi Skromnovi sõnu katsetati nii õunte kui viljaga - kas karud ilmuvad lõhna peale kaamera vaatevälja või mitte.

"Asjad ei pruugi ikkagi garanteeritult edukad olla," tõdes ta, tuues näiteks pildi edastamise lõpetanud merikotkakaamera. Kotkad lihtsalt ei hakanud seal enam pesitsema ja kolisid mujale; uut pesa pole seni õnnestunud üles leida. "Tuleb tunda nii loomade etoloogiat, liikumisvariante kui käitumismudeleid."

Eelmisel aastal sattus karu kaamera vaatevälja ikka hea mitu korda.

"Ega ta seal kuigi pikalt ole. Aga õnneks on Looduskalendril rahvusvaheline foorum, kus huvilised kõike salvestavad, nii et sellised asjad on tagantjärele vaadatavad," rääkis Skromnov, et looduskaamerate ja üle maailma kujunenud huviliste vahel on tekkinud omamoodi sümbioos.

Neist salvestistest on kasu ka loomade-lindude käitumise uurijatel, sest keegi ei jõuaks pidevalt ekraani ees istuda ega ka absoluutselt kõike salvestatut üle vaadata, et sealt olulist välja noppida.

Eriti põnevaks muutub kaamera jälgimine mai lõpus ja juuni esimeses veerandis, mil lootus karu näha on kõige tõenäolisem.

"Emakarudel on siis innaaeg ja isased käivad nende jälgedes. Poegadega emakarud liiguvad omi radu ja eelmisel aastal oli ka paariaastaseid karukutsikaid näha," rääkis Skromnov. "Metsalangetamisega aeti üks isakaru üles, tema liigub seal juba praegu ringi. Eks ta otsib raibet, mis metsa alla on jäänud, või nuusib päikesepoolses metsaservas kuklasepesi. Sood ja rabad on veel paksu lume all, jõhvikaid ta sealt kätte ei saa."

Miinuskraadidega - ja kaamera vaateväljas oleval platsil kestavad need öösiti veel pikalt - karu end ei näita. "Vaevalt ta tahab sellist krõpsuvat maastikku, kus iga samm kuulda on - karu eelistab vaikselt liikuda."

Skromnovi sõnul üritatakse tuleval nädalal metsakaamerale stereoheli lisada. "Kui ka midagi erilist hetkel näha ei ole, siis metsahääled on samuti põnevad."