Valeri Antonov: "Püüan lastele muusikapisikut süstida"

Valeri Antonov oma õpilase Kristina Hanniga. Foto: Peeter Lilleväli

Valeri Antonov, kunstide kooli estraadiosakonna õpetaja Kohtla-Järvel ja Ahtmes, pälvis tiitli aasta õpetaja 2012. Tema õpilased toovad konkurssidelt auhindu, kasvavad kutselisteks muusikuteks. Ja isegi kui nad valivadki muu elukutse, on Antonov kindel: muusikaga sina peal olev inimene suhtub ka elusse teistmoodi.

Nagu paljud kohtlajärvelased tunnen Sind ammu laste lemmikmuusikaõpetajana. Oled väga hea suhtleja, üllatades sellega, kui palju Sa jõuad - tegelda lastega kahes kunstide koolis, õpetada muusikaajalugu üldhariduskoolis, mängida linna puhkpilliorkestris, luua muusikat - ja seejuures jätkub Sul tähelepanu perele ja poegadele ning jõudu oma kätega suvila ehitamiseks ... Millal Su elu sellise tempo üles võttis?

Ilmselt algab kõik lapsepõlvest. Astusin Kohtla-Järve muusikakooli. Sattusin väga hea pedagoogi, kahjuks hiljaaegu surnud Aleksei Gorbunovi juurde. See inimene süstis minusse muusikapisiku. Peale selle käisin draamastuudios, kus mängisin peaosi... Samal ajal käisin jalgpallitrennis (meie 2. kooli meeskond tuli isegi Eesti meistriks), mille lõppedes jooksin samades pükstes muusikakooli. Kõike jõudsin. Mul oli huvitav.

Tihti tahavad vanemad, et laps tegeleks nii muusika, joonistamise kui spordiga ja seejuures oleks ka tubli õpilane koolis. Aga see on ju väga suur koormus.

Mina arvan, et mida suurem koormus, seda rohkem jõuad. Kui laps tahab, tuleb anda talle võimalus proovida. Ta valib lõpuks ise endale lemmiktegevuse. Olen märganud, et lapsed, kes käivad muusikakoolis, õpivad ka üldkoolis paremini. Nad hindavad oma aega, seepärast jõuavad rohkem ja neil on ka edu. Sel aastal kingiti meile maakonna džässifestivalil omapärased suveniirid: väikene vaas, milles kasvab rohi ja selle sees on muusikapisik. Mind on selle pisikuga nakatatud ja ma tahan süstida seda lastele, et see jääks nendega kogu eluks. Nad ei pea tingimata kutseliseks muusikuks saama. Mulle näib, et muusikast on inimesele igal juhul ainult kasu.

Olen tänulik oma vanematele selle eest, et nad mu muusikakooli panid, tänulik onule, väga musikaalsele inimesele, kes soovitas mul muusikat edasi õppida. Ma astusin Pihkva keskastme muusikakooli. Mängisin seal ansamblites, kes võitsid oblasti tasemel auhindu.

Kus alustasid tööd noore muusikaõpetajana?

Sain suunamise Puškini mägedesse. Sain seal töötada küll ainult kolm kuud, kuid see on niivõrd kaunis paik, et jäi mulle eluks ajaks südamesse. Siis mõistsin, miks Puškin sügist armastas. Sügisel on neis paigus - Mihhailovskojes, Petrovskojes, Trigorskojes - kirjeldamatult ilus. Kõikjal on erkoranž lehestik, järved ja niivõrd loominguline aura,et see annab laengu kogu eluks.

Novembris võeti mind sõjaväkke, dessantvägedesse. Oleksin muidugi tahtnud saada õhudessantvägede orkestrisse, kuid pidin pool aega ära teenima dessantväelasena - ma olen teinud 29 langevarjuhüpet. Teine pool aega teenisin juba Pihkva diviisi koosseisulises orkestris. Kaalusin tollal tõsiselt sõjaväeorkestri dirigendi kutset, valmistasin isegi dokumente Moskva konservatooriumi astumiseks. Siis aga mõistsin, et sõjavägi pole minu jaoks, ja jätsin katki.

Kas Sa ei kahetse, et sõjaväeorkestri asemel oled eluaeg olnud koolis, laste seas?

Ei kahetse, tunnen end koolis hästi. Mul ei ole lastega probleeme, oleme üksteisele avatud. Meil on väga head suhted ja need on kauaks. Olen õnnelik inimene, sest mitte iga inimene ei saa töölkäimisest naudingut. Kuigi ka see on suur töö, sest lastele tuleb lisaks nootidele õpetada ka seda, kuidas mängida - muusika mõistmist, dünaamika esiletoomist. Alles hiljem leiavad nad orkestris koha, algul mängivad kõik üksi.

Sul on nii hea iseloom, Sa armastad lastega tegelda. Mulle näib, et Sa ei pane kunagi kahtesid. Või tuleb ette?

Kui näen, et laps ei pinguta, otsin teistsugust lähenemist, püüan anda teise ja kolmanda võimaluse. Elukogemus aitab, teeb kannatlikumaks. Paljude koolis töötatud aastate jooksul olen õppinud, et vastutulek tasub end ära, et parem on inimesega kokku leppida, selle asemel, et talle survet avaldada ning hirmutada teda ja tema vanemaid kahtedega. Vahel tuleb sundida. Aga kui ma tunnen õpilases visadust, annan alati aega pingete kadumiseks. Hiljem kujunevad meil reeglina välja head suhted - nii õppimise ajal kui pärast.

Õpilastega on meeldiv hiljem kokku saades vestelda, pärida edusammude ja pere järele. Minu endised õpilased toovad minu juurde juba oma lapsi. Kõige meeldivam on see, et igal aastal läheb keegi muusikat edasi õppima, lõpetab muusikaakadeemia.

Läheme ajas tagasi. Tulid ajateenistusest tagasi Kohtla-Järvele, töötasid Kukruse koolis, mängisid õhtuti restoranis kitarri ja klahvpille - ja unistasid...

Arvasin siis ja arvan praegu, et restoranis mängimises pole midagi häbiväärset. Nõukogude ajal oli restoranimuusika heal tasemel. Meil toimusid igal aastal tarifitseerimised, selleks tuli tõsiselt valmistuda. Kahju, et tänapäeval on elav muusika taandunud. Püüan musitseerida koolilastega, sellest olengi unistanud. Ja kuigi mulle on rohkem meeltmööda džäss, siis arvestama peab ka laste huvisid. Kui neile meeldib rokk rohkem - tulen alati vastu.

Kohtla-Järve kunstide koolis viime läbi rokkmuusika festivali, selles osaleb arvukalt ansambleid. Propageerin ka seda muusikat. Samas peaks proovima korraldada ka džässifestivali nagu Narvas.

19 aastat töötasin lastega pioneeride majas, nüüd on see loomemaja. Mul oli seal lauljaid ja ansambleid, samuti meeldis mulle kujundada muusikaetendusi. Minu juures õppis tollal Roma Nagin, kes hiljem lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia ja kellel on nüüd Tallinnas oma ansambel. Tema laulud kõlavad nüüd Sky Raadios. Ta käib ka festivalil "Muusika meid seob", mille asutasime 17 aasta eest pioneeride majas koos Tatjana Levinaga, ja kuhu tulevad senini kokku paljud meie endised õpilased oma uute ansamblitega. Seal mängitakse ainult elavat muusikat.

Üldse püüame osa võtta võimalikult paljudest festivalidest Eestis ja välismaal, sest paljud lapsed saavad seal esmakordselt päris lavale. Neil tekib huvi, nad püüavad rohkem harjutada ja muidugi paranevad tulemused. Mul on vahel 40 inimest harjutanud. Väiksematega on muidugi rohkem vaeva, aga siis näed, kuidas laps areneb, tal tekib huvi ja õnnestub paremini.

Mingil ajal ei olnud Su õpilasele Daniil Šalagajevile kitarrimängus võrdset, Su õpilased on kõikjal auhindu saanud ja saavad nüüdki. See ütleb õpetaja kohta nii mõndagi.

Palju on olnud ja on praegugi suurepäraseid õpilasi. Üldse leian, et Ida-Virumaal on palju andekaid lapsi. Daniil Šalagajev on väga võimekas. Tal on suurepärane mängutehnika, musikaalsus ja töövõime. Koolilastest ei mänginud omal ajal keegi nii nagu tema. Kus me ka ei esinenud, olime alati esimesed või teised, Daniil oli aga alati parim kitarrist - temale võrdset lihtsalt ei olnud. Nüüd on ta Tallinnas, tal on oma ansambel ja ilmunud kolm plaati.

Rahvusvahelisel instrumentaalmuusika festivalil Kehras anti meie Ahtme lastele kohe esimene kategooria, mille said vaid kolm esindust kaheteistkümnest. Ahtme koolis mängisid suurepäraselt Aleksandr Petrov, Kirill Ogorodnikov. Neil on hea klassikaline põhi ja neist on kasvanud head džässimuusikud. Kirill lõpetab praegu muusikaakadeemiat ja mängib Tallinna kitarrikvartetis.

Võiksin veel palju nimesid nimetada. Näiteks Jelena Udalova. Ta õppis mul 12 aastat laulu, siis kitarri. On osa võtnud regionaalsetest ja vabariiklikest konkurssidest, saanud auhindu, praegu õpib muusikaakadeemia viimasel kursusel. Jekaterina Minajeva käis minu loomemaja stuudios, lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia, praegu on Jõhvis bigbändi solist ja lauluõpetaja.

Mul on hea meel, et mul on selliseid õpilasi. Paljud ei läinud küll edasi õppima, aga ma tean, et nad musitseerivad.

Kas oled ka oma lastele muusikapisiku kaasa andnud?

Jah, mul on kolm poega ja kõigil on see olemas. Vanem laulab kitarri saatel, keskmisel on džässikitarristi eeldused - temagi on tudengina Tallinnas mänginud, nüüd kahetseb, et suure töökoormuse tõttu ei jää selleks aega. Noorim poeg on samuti mänginud ansamblites - klaverit, trummi. Kõik tegelevad muuseas ka spordiga.

Käin oma eluteed koos muusikaga ja püüan sellesse kaasata võimalikult paljusid. Muusikaga sina peal olev inimene suhtub elusse teisiti.

Sinu naine Irina on samuti pedagoog - inglise keele õpetaja, kindlasti mõistab ta Su tööd. Olete palju kordi laste suvelaagrites koos töötanud. Kas te ise ei ole tahtnud õpilastest puhata?

Laagrid on terve ajajärk. Kui hakata arvutama, siis selgub, et olen seal kokku käinud üle 20 aasta, neist Irinaga 12, koos oleme elanud 25 aastat. Kusjuures mitu aastat töötasin seal mitte ainult muusikajuhendaja, vaid ka rühmajuhina. Meie pojad on laagrites üles kasvanud. Ka laagritest on ainult head mälestused. Mulle meeldisid kontserdid, matkad, lõkkeõhtud - oma vanusest hoolimata olen romantik.

Oled linnaorkestris mänginud selle asutamisest peale ehk juba 17 aastat. Mida tähendab Sulle orkester?

See on puhkus. Meil on hea kollektiiv, kus peale muusika peetakse lugu ka huumorist, ja ma vajan seda. Meil mängivad nüüd ka õpilased ja neile on see heaks kooliks.

Harvadel puhkepäevadel sõidad Raja külla, kus ehitad oma muusikukätega maja?

Mulle pakub see naudingut. Minu töö on kogu aeg inimeste seas, aga vahel tahan maale ja vaikuses olla. Miks just Rajal - seal sündis mu isa ja elavad sugulased. Mind hakkas sinna tõmbama. Ostsime maatüki, kus oli vaid vana saun. Tasapisi ehitame maja.

Rahaga on muidugi raskevõitu, isegi mitme kohaga töötades. Pedagoogi palgaga palju ära ei tee, oleme sunnitud pangalaenu võtma. Noorem poeg õpib kõrgkoolis ja teda peab aitama. Aegamööda ehitus edeneb. Kui olin üksinda veranda valmis saanud, sain aru: midagi ma ikka suudan. Olen õppinud põrandat valama, sirgeid seinu ja lagesid tegema...

Unistan sellest, et saan pensionipõlves pool aastat elada maal ja pool aastat linnas.

Oskad mängida kitarri, balalaikat, dombrat, klahvpille, puhkpille, bajaani, akordioni. Oled mänginud kõikvõimalikes orkestrites - puhkpilli-, rokk, džäss-, rahvamuusikaorkestrites. Ihkad veel midagi?

Olen kirjutanud üle kolmekümne lastelaulu. Tahaks välja anda kogumiku. Tahaks ikka õpetada lapsi, valmistada neid ette konkurssideks ja festivalideks, et lastel oleks põnev seal esineda, et nad käiks oma eluteed muusika saatel.