Ida-Viru koolid said värsket verd juurde

Räpinast pärit Kaia Arjokesse alustas sel sügisel oma õpetajakarjääri Kohtla-Järve Järve gümnaasiumis. Foto: Peeter Lilleväli

"Tunnen end juba klassi ees nagu kala vees," kinnitas Kaia Arjokesse, üks kaheksast noorest inimesest, kes alutas sel sügisel oma õpetajakarjääri mõnes Ida-Virumaa koolis ja oli eile palutud omavalitsusliidu vastuvõtule.

Põlvamaal kasvanud ja sel suvel Tartu ülikooli lõpetanud Kaia Arjokesse töötab 1. septembrist täiskoormusega Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi õpetajana.

"Järve gümnaasiumiga oli mul varem ainult see seos, et minu ema ja elukaaslane on selles kooli õppinud. Ise olen lõpetanud Räpina ühisgümnaasiumi, aga kui kolisin elama Kohtla-Nõmmele, hakkasin maad uurima ja kuulsin, et siin vajatakse inimeseõpetuse õpetajat. Käisin vestlusel ja siin ma nüüd olen."

Kuna Arjokessel on põhikooli mitme aine õpetaja haridus, sai ta lisaks inglise keele tunnid ja talle usaldati ka 5.b klassi juhatamine. "Mul on ka sotsiaalpedagoogi haridus, aga selle eriala valisin pigem sellepärast, et endale teadmisi juurde saada, mitte et selles ametis tööle hakata. Samas kuluvad need teadmised ära ka õpetajana töötades, et õpilaste puhul paremini erinevusi märgata ja mitte panna neid robustselt öeldes ühte patta. Samuti oskan rohkem pöörata tähelepanu koostööle laste, vanemate ja kolleegidega."

Arjokesse kinnitas, et on vähem kui kuu ajaga kooliellu täielikult sisse elanud, kuigi arvas, et see võtab rohkem aega. "Tunnen ennast klassi ees nagu kala vees. Siiani olen küll väga rahul. Üllatuseks oli, et mind võeti koolis nii soojalt ja mõnusalt vastu. Esimesel õppenõukogul tutvustas direktor uusi töötajaid ja mulle määrati ristiema, kelle juurde saan alati oma murede ja rõõmudega minna."

Arjokesse lootis, et noor õpetaja on meeltmööda ka lastele, sest ta üritab tunnid võimalikult huvitavaks teha. "Kui inglise keel on rohkem grammatikareeglite ja sõnade harjutamine, siis inimeseõpetuses saan tunnile paindlikult läheneda ning hästi palju elulisi näiteid tuua."

Jätkab peretraditsiooni

Iisaku gümnaasiumi uus kunstiõpetuse õpetaja Kati Kama rääkis, et tema kui Jõhvi gümnaasiumi vilistlase jaoks olid esialgu harjumatud maakooli väikesed klassid. "Näiteks 11. klassis on viis õpilast, kellest joonestamises käib kaks. Ehmatasin täitsa ära, kui läksin klassi ja seal oli ainult kaks poissi. Küsisin: "Kus siis ülejäänud on?" Samas on väikeste klasside pluss see, et õpilased saavad nii palju tähelepanu ja sellest ka head tulemused."

Kama lisas, et õpilased on üldiselt toredad, ainult 9. klass, kus õpivad valdavalt poisid, üritavad nad noort naisõpetajat proovile panna. "Nad pole õnneks suutnud mind endast välja viia. Eks olen üht-teist õppinud nii emalt, kes on olnud õpetaja, kui vanaemalt, kes töötab õpetajana siiani."

Kama on juba lühikese ajaga kogenud, et õpilaste huvipuuduse vastu leidub alati rohtu. "Näiteks sellele samale 9. klassile, keda on raske motiveerida, pakkusin ühes tunnis, et hea küll, tehke siis grafitit. Kusjuures kõige lärmakamad poisid olid tunni lõpus nii süvenenud, et ei tahtnud isegi ära minna."

Kaks pidupäeva

Ida-Virumaa omavalitsusliidu juhatuse esimehe Veikko Luhalaidi sõnul on noorte õpetajate igasügisene vastuvõtt koos maavalitsusega pikaajaline traditsioon, mille puhul võib küsida, miks seda tehakse. "See on omavalitsusjuhtide kummardus teie poole, et olete vastu võtnud kutse tulla Ida-Virumaale, nõus hoidma meie haridustaset ja valmis õpetama seda, mida tänapäeval ülikoolides õpetatakse," pöördus ta vastsete pedagoogide poole.

Omavalitsusliidu tegevdirektor Urve Erikson lisas, et noorte õpetajate arv on viimastel aastatel varieerunud kolme ja 12 vahel.

"Sel aastal tuli noort abijõudu maakonna koolidesse kaheksa inimest, kui välja arvata Narva, mis ei ole omavalitsusliidu liige. Meie töös on kaks pidupäeva: sügisel, kui võtame vastu noori õpetajaid, ja kevadel, kui korraldame vastuvõtu Ida-Viru koolide parematele lõpetajatele."