Kiviõli selgeltnägija näitas oma võimeid maailmatasemel

Ilona Kaldre kaalub oma keskuse avamist Eestis, kuid esialgu on ta hõivatud mitme projektiga välismaal ja käib kodus harva. Foto: MAREK PAJU

Telekanalis PBK kohe lõpule jõudva rahvusvahelise "Selgeltnägijate tuleproovi" finalist, Kiviõli sensitiiv Ilona Kaldre võttis meiega ühendust Kiievist, kus ta osaleb selgeltnägijate võimeid tutvustavas teises saates.

Millega praegu tegelete?

Praegu sõidan kahe riigi - Eesti ja Ukraina vahet. Eestis on mu kodu, pere, lähedased, aga Ukrainas toimuvad saate "Juurdlust viivad läbi sensitiivid" võtted. Sinna kutsuti mind ülemaailmse "Tuleproovi" järel. Töö uues projektis on keeruline ja pingeline, lisaks tähelepanule nõuab see emotsionaalset ja füüsilist jõudu.

Nimetage palun kõik teie osalusega projektid ja tulemused.

"Balti selgeltnägijate tuleproov", mille võitsin, selle loogiliseks jätkuks oli ülemaailmne "Selgeltnägijate tuleproov", kus mul läks samuti hästi - jõudsin finaali. Projektiks võin julgesti nimetada ka oma osavõttu Vinogradovi rahvusvahelise otsingukeskuse tööst. Keskus asub Moskvas ja keskendub teadmata kadunute otsingutele. Selle projekti tulemuseks on minu tunnustamine rahvusvahelise tasemega selgeltnägijate poolt esimese järgu selgeltnägijaks. See on suuresti määranud ka mu tegevusvälja.

Eesti televisioon on teinud mõned filmid minu osavõtust rahvusvahelistes projektides. See asjaolu on mulle tõenäoliselt kõige olulisem ja südamelähedasem, sest see, kuidas sinusse suhtutakse kodus, on alati tähtsam tuntusest väljaspool oma riiki. Vähemalt minul on see nii.

Eestis asub mu kodu ja juba seepärast on see maa mulle kallis. Olenemata sellest, kuhu ja kui kauaks ma sõidan, tulen alati siia tagasi.

Missugune katse oli teile kõige raskem ja miks?

Ülemaailmses "Tuleproovis" kujunes kõige raskemaks katse tulega. Tuli on stiihia - ettearvamatu, isemeelne ja võimas! Kokkupõrkes igasuguse stiihiaga - olgu see vesi, tuli, õhk või maa - on inimene alati nõrgem, stiihia talitsemine käib talle üle jõu. Stiihiaga võib üritada n-ö kokku leppida, püüda teda mõista...

Saite selles katses põletusi, eriti tugevalt said kannatada silmad. Kas nägemine on taastunud?

Taastumine võttis muidugi aega. See pole veel lõppenud, aga püüan teha kõike, mis vajalik.

Miks te pärast seda juhtumit projektist ei lahkunud?

Sest teadsin, et mul on jõudu edasi minna. Teadsin, et võin vajaduse korral iga hetk katkestada, lahkuda. Algselt ei võtnud ma näiteks osavõttu kohusena. Osavõtt "Tuleproovist" oli mulle vajalik enese tundmaõppimiseks. Otsustasin selle kasuks ainuüksi selleks, et paremini tundma õppida oma võimeid ja nende kasutusvaldkonda.

Ma ei seadnud endale eesmärgiks võita. Mul oli vaja läbi teha mõned katsumused, et mõista, mida ma ise väärt olen ja mida suudan. Esiteks tuntakse paljusid asju alles võrdluses ja seal oli, kellega ennast võrrelda. Teiseks osalesid nii Balti kui ülemaailmses "Tuleproovis" rahvusvahelise tasemega eksperdid, arusaadavalt mitte vaatajate, vaid kohtunike rollis, kes määrasid selgeltnägija taseme.

Kellega tuntud inimestest õnnestus nende projektide ajal kohtuda ja kes jättis sügavama mulje?

Enneolematul hulgal vene ja ukraina kuulsusi ning rahvusvaheliselt tuntud isikuid, nende seas Uri Geller, Larissa Guzejeva, Jelena Jakovleva, Alika Smehhova, Dana International, Jelena Vorobei, Mihhail Jefremov. Ülemaailmse "Tuleproovi" võtetel leidis aset palju kohtumisi. Selgeltnägijatest kolleegide seas on mitmed omaette kuulsused, lausa staarid omal maal.

Kuidas kujunevad suhted konkurentidega kaadri taga? Kas tunnete nende katseid teid mõjutada, konkurendina kõrvaldada?

Üldine suhtumine oli erisugune. Avameelset vaenu ma ei kohanud, ent kuigi konkurents ei välista sõbralikke suhteid, ei anna see põhjust eriliseks südamlikkuseks. Kõike oli: paljud püüdsid oma võimeid ja oskusi kasutades konkurente kõrvaldada. Need hoobid olid tuntavad ja üsna valusad. Aga kuidas teisiti - see on ju võitlus.

Mida projektid andsid ja mida ära võtsid?

Projektid andsid palju. Eelkõige kogemusi. Kogemus on püha teadmine, mille võib omandada ainult ise, oma teed käies. Mõningal määral enesekindlust. Otsus "Tuleproovist" osa võtta on esimene samm selle poole, et paremini ja sügavamalt ennast ja oma võimeid tundma õppida. Enne "Tuleproovi" ma näiteks ei teadnud, et suudan näha läbi seina. Nii et osavõtt casting'ust on kogemus. Casting on omamoodi võistlus, aga ma suhtusin sellesse teisiti - nagu võimalusse endast rohkem teada saada.

Ei saa väita, et see oleks lihtne olnud. Psüühiline ja emotsionaalne pinge oli üsna suur. Aga selleks ongi mulle võimed antud, et ma suudaks end ekstreemsetes tingimustes valitseda. Igasugune casting, igasugused katsed on kõik ekstreemsed, kus väga palju oleneb võimest keskenduda lahenduse leidmisele ja lülitada välja ümbritsev.

Te saite tuntuks. Kas seadsite projektides osaledes selle eesmärgiks?

Ei seadnud. Eesmärk oli mõista paremini oma võimeid ja uurida nende arendamise teid. Tuntus on vaid kõrvalsaadus. Midagi imelikku selles ei ole: iga avalikult esinevat inimest tuntakse. Ja kui seda projekti juba TVs näidatakse, siis pole tuntuses üldse midagi imelikku.

Kas Ukrainas, kus filmiti ülemaailmset "Tuleproovi", tuntakse teid tänaval ära?

Tuntakse. Ja mitte üksnes Ukrainas. Ma kordan: avalikul esinemisel on tagajärjed. Ma ei suhtu oma tuntusesse, nagu oleks see midagi üleloomulikku.

Kuidas populaarsus teie perekonda mõjutab? Küllap esitatakse mehele ja pojale teie kohta palju küsimusi?

Võimalik. Aga nad on mul delikaatsed inimesed ja püüavad tühja-tähja pärast mitte tülitada. Teate, ka infosse peab oskama suhtuda... Ei tohi olla nagu tolmuimeja, imeda endasse kogu ümbritsevat vahtu. Ümberringi on seda palju: nii õelat kloksumist kui alusetuid kuulujutte, ka visa tahtmist piiluda mu eraellu. Väga tähtis on säilitada tasakaal, et jätkata liikumist, jõudumööda aidata, olla vajalikul ajal õiges kohas - selle kõrval, kellele on mu juuresolek tõeliselt oluline.

Kas te ei kavatse Eestis oma keskust avada? Mis plaanid on teil üldse lähemaks tulevikuks? Võib-olla on see osavõtt veel ühest projektist?

Keskuse peale olen mõelnud. Kuid esialgu olen seotud mõnede projektidega ja keskendunud ainult sellele tegevusele. Kui projektid läbi saavad, kavatsen alustada vastuvõttu, aga praegu on need vaid plaanid. Ehk satun veel mõnda projekti, aga mitte lähiajal. Ausalt öeldes tähendab iga projekt palju sagimist, väga paljusid kohtumisi, mulle täiesti võõrast elurütmi. Praegu on töös mitu projekti ja olen keskendunud nende lõpuleviimisele.

Missuguste palvetega pöördutakse kõige rohkem?

Sellele küsimusele puudub vastus. Esiteks on see info konfidentsiaalne. Kas teie näiteks tahaksite, et ma jutustaksin just teie juhtumist? Vaevalt... Säästkem siis ka teiste tundeid. See on oluline kõigil aegadel ja ammugi tänapäeval, kui ümberringi on nii palju õelust ja väsimust. Teiseks on küsimusi kõikvõimalikke, nagu on mitmepalgeline elu ise. Inimesi ühendab vaid see, et pisarad on kõigil kibedad ja murest nutavad kõik ühtemoodi.

Internetis võib märgata, et teile esitavad küsimusi ja paluvad abi väga paljud. Kas te loete seda või töötate vaid vahetul kohtumisel inimesega?

Internetis märkab sedagi, et ma palun mitte esitada oma küsimusi sotsiaalvõrgustikes. Seda sellepärast, et selgeltnägemist ei saa praktiseerida konveiermeetodil. Lisaks leian, et kui inimene töötab sotsiaalvõrgustiku režiimil, tuleks temasse tõenäoliselt suhtuda paraja skepsisega. Mina tunnistan vaid personaalset lähenemist, mis eeldab mitmeid aspekte: see võib olla kohtumine, jutuajamine, mõni ese...

Mida soovite meie lugejaile?

Tervist, headust, hoolivust, armastust, heaolu, häid uudiseid, hellust, hubasust, soojust... Ma ei pelga, et see kõlab triviaalselt. Igaühele meist on tähtsad kõige lihtsamad elutõed.