"Me valmistume kõige halvemaks, kuid loodame kõige paremat!"

Marko Kaldur: "Eesti Vabariigi sünnipäevaks kindlalt tagasi!" Foto: Matti Kämärä

Täna stardib Tallinnast nelja autoga 12-liikmeline meeskond, kelle suurimaks vaenlaseks sel kuni 15 000 kilomeetri pikkusel teekonnal polaarjoone taha Norilskisse pole mitte 60kraadine pakane, vaid sula.

Esimeste eestlastena autodega Taimõri poolsaarele rühkiv seltskond peatub täna enne piiriületamist korraks Jõhvis, et võtta peale Marko Kaldur, kelle internetipäeviku vahendusel saavad reisist osa huvilised.

Kodus koti peal oleks soojem. Võib-olla mõtled veel ümber?

Ei. Mul on järgmiseks talveks tehtud veelgi karmimad plaanid.

Pea hoogu! Räägime esialgu sellest teekonnast, mis nüüd algab. Jääkarudega kohtumine on seal ilmselt üks leebemaid asju - võrreldes sellega, et te ei tea ju veel tänagi täpselt, kas kõik load piiritsoonide, aga ka hiiglaslike kaevandusterritooriumide läbimiseks üldse antaksegi.

Kui kõik läheb plaanikohaselt, saame need polaarjoonel asuvas Salehardi linnas kätte. Kõik taotlused on igatahes tehtud, kuid Venemaal olid vahepeal pikad pühad ning iial ei tea, kui kaugel nende läbivaatamisega ollakse.

Kaevandusalad on seal mitu korda suuremad kui Eesti ning sealt läbi sõitmine sõltub paljuski vaid omanike heast tahtest.

Ka seal on meil kokkulepped olemas, nii et probleeme ei tohiks tekkida. Aga kui ei saa nendest aladest läbi, saab kõrvalt.

Seal ei tea te ammugi, mis teid ees ootab.

Teame ikka - tundra ja mitmemeetrised hanged!

Kus vintsid ja trossid saavad teie parimateks sõpradeks. 

Loodame, et seda sõprust väga kasutada ei tule. Varustus on meil tõepoolest vägev, aga kuigi me valmistume kõige halvemaks, loodame ikka kõige paremat. Kuid ega me ei lähegi sinna siledat asfalti otsima, vaid ikka seiklusi.

Tagasiteel üritate te Uuralitest üle saada kõige kõrgemas kohas. Kas tahate autoalpinismi hakata harrastama? 

Vintsid ja köied on ju olemas. (Naerab.) Meie andmete järgi seal mingid teed eksisteerivad, kas need on ka talvel läbitavad, pole teada. Kui sealt ei saa, tuleme ringiga tagasi. Meil on plaanid küll tehtud, kuid me oleme valmis marsruuti muutma, kui selleks on vajadus.

Mida te olete autodega teinud, et need sellise ekstreemse teekonna vastu peaksid?

Neid on ümber ehitatud suurema summa eest, kui nad maksavad. Neid on soojustatud, tõstetud, tugevdatud, suured rehvid alla pandud, vintsidega varustatud, kütte soojendussüsteemid peale pandud jne.

Ühesõnaga - te olete neist teinud tankid, mis pakuvad kuu aja jooksul ka öömaja. 

Jah, need on veelgi võimsamad tehtud kui möödunud suvel Magadani reisi läbi teinud autod.

Teil on taskus ka küllakutse Krasnojarskisse, kuid selle panete ilmselt tuleviku jaoks tallele.

Krasnojarskisse pole meil seekord jah asja. Kuid sealne linnapea on Eestist pärit ning räägib päris hästi ka eesti keelt ning kui ta meie reisist kuulis, tegi ettepaneku, et mis te sinna Norilskisse ikka lähete - tulge parem mulle külla! Kuid tegelikult pole sel reisil midagi välistatud, nii et võib-olla näemegi.

Norilsk kui maailma suurim niklitootja pidi olema väga saastatud linn. Sa oled seal mõned aastad tagasi käinud.

Seal käib su kopsudest läbi terve Mendelejevi tabel. Igast korstnast tuleb eri värvi suitsu ning neid korstnaid seal juba jätkub. Tehased ja tuhamäed - see vaatepilt oli mulle väga kodune. Taimõri poolsaar - see on ju tõeline varaait, mis sisaldab peaaegu kõiki maavarasid, mis üldse olemas on. Ja peaaegu kõiki neid ka kaevandatakse. Ime siis, et Taimõri kohta öeldakse, et see on rohkem väärt kui maailma rahakeskus Wall Street.

Eestlased teavad seda kohta ka kui Stalini-aegsete surmalaagrite asupaika, kus hukkus sadu tuhandeid eri rahvusest inimesi, eestlased nende seas. 

Eesti, Läti ja Leedu on nende mälestuseks püstitanud Norilskisse ühise memoriaali ning me viime kodumaalt kaasa küünla, mille seal süütame. Norilsk oli esimeseks laagripaigaks ka Baltimaade ohvitseride koorekihile, kes hiljem saadeti edasi Lama järve äärde. 300 Eesti ohvitserist jõudis koju tagasi vaid 30.

Kui veel autodest rääkida, siis - olete te ka selleks valmis, et mõni auto laguneb tee peal nii ära, et kohapeal seda enam üles ei putita ning tulebki teine sinna Siberisse jätta? Ja jätkata teekonda kolme autoga?

Me olime selleks ka Magadani ekspeditsiooni ajal valmis, aga ei - me ei jätnud. Ühe auto kaotuse elaksime muidugi üle, kahe kaotuse puhul läheks olukord juba tunduvalt raskemaks. Tunamullu tulid Mongoolia reisilt kõik autod tagasi, kuid üks läks otseteed romulasse.

Mis teist siis saab, kuid tõsiselt hätta jääte? Kui suur on võimalus, et keegi teile sinna pärapõrgusse appi tuleb?

Meil on satelliittelefon kaasas, nii et kui vaja, saame abi kutsuda. Venemaa päästeamet võttis meiega ise ühendust ning meil on kohustus iga kahe-kolme päeva tagant teavitada, kus me asume. Meie reisist on teadlikud ka kõik Venemaa maastikusõiduringkonnad ning kohalikud maasturiklubid on valmis meid aitama. Me oleme Venemaal tunduvalt kuulsamad kui Eestis. (Naerab.) Kui veab, õnnestub meil mõni öö isegi majas magada ning ennast pesta. Esialgu arvestame sellega, et 30 päeva tuleb olla pesemata.

Kui kõik hästi läheb, olete Eesti Vabariigi sünnipäevaks tagasi?

Või isegi paar päeva enne seda. Aga kui nadisti läheb, oleme tagasi juba nädala-paari pärast. Seda juhul, kui läheb sulale - see on kõige hullem, mis juhtuda saab, sest kui veeteed kaotavad jääkaane ning tundra taliteed sulavad, pole meil seal midagi teha. Kui juhtume sel ajal olema aga kõige kaugemas punktis, jääb üle tagasi tulla üldse lennukiga.

Sellest, kuidas teil seal läheb ja kas kaitseinglid teie üle ikka valvavad, saame lugeda sinu reisipäevikust aadressil www.polaartrip2013.blogspot.com. Kuigi seda lootust vist pole, et me saaksime iga päev su postitusi lugeda, sest Siber ja internet pole ilmselt suurimad sõbrad.

Karta on. Kuni Salehardini toimib see ilmselt paremini, aga mida edasi, seda suuremad leviaugud tulevad. Tahaks muidugi iga paari päeva tagant postitada ning suuremates linnades ka pilte üles laadida. Aga eks paista, kuidas õnnestub.