Vastu tahtmist vabadusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülekoormuse all ägavad kohtunikud, prokurörid ja vanglatöötajad kulutavad tühja hulga tööaega, menetledes vangide ennetähtaegset vabastamist ka siis, kui kinnipeetav ise ei soovi vabaneda või kui vabastamiseks nõutavad tingimused pole täidetud.
Sel teisipäeval oli Viru maakohtus arutamisel eelmisel kümnendil mitmete raskete kuritegude eest 18 aastaks vangi mõistetud Anatoli Smelkovi ennetähtaegne vanglast vabastamine. Kohus leidis, et meest ei saa enne tähtaega vanglast vabastada, sest Smelkov ise polnud vanglast vabastamisest huvitatud ning ei soovi teha koostööd kriminaalhooldusametnikuga, mis teeb kriminaalhoolduse võimatuks.
Seadus nõuab
Miks Smelkovi vabastamist üldse arutati, kui oli teada, et ta ise seda ei taha? Praegu kehtiv vangistusseadus ei näe lihtsalt teist võimalust ette.
Karistusseadustiku järgi võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub elektroonilise valve kohaldamisega. Teise astme kuriteo puhul peab olema ära istutud kolmandik ajast, kuid mitte vähem kui pool aastat.
Seadusest tulenevalt saadab aga vangla kohtule tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks dokumendid kohe, kui see õigus tekib, ning seda, kas vang üldse soovib vabaneda või ei, talt ei küsita.
Viru maakohtu kohtunik Anne Palmiste ütles, et seadus ei annagi vanglale ega kohtule muud võimalust kui võimalikku vabastamist arutada. Kusjuures vangla peab edastama dokumendid ka siis, kui neist on näha, et tegelikult ei ole ennetähtaegne vabastamine võimalik, kuna kõik nõutavad tingimused pole täidetud, sõnas ta.
Kuigi Palmiste sõnul pole ennetähtaegset vabanemist mittesoovimine vangide seas massiline, tuleb seda siiski ette eelkõige siis, kui kinnipeetaval on jäänud vähe istuda. Asi on selles, et ennetähtaegse vabanemisega kaasneb kriminaalhooldus, mille käigus peab inimene järgima kontrollnõudeid, ning miinimumaeg kriminaalhooldusele allutamisel on üks aasta.
Vangi soov pole siduv
"Aga tegelikult ei ole vangi soov vanglasse jääda kohtunikule siduv. Kui kõik tingimused on täidetud, võib kohtunik ta ikkagi vabastada," sõnas ta. Ent nagu Smelkovi juhtumis, võib vang lihtsalt teatada, et ta ei tee kriminaalhooldajaga koostööd, ning siis ei saa juttu olla ka kriminaalhooldusest, mis on üks tingimisi vabastamise eeldustest.
Palmiste sõnul on kohtunikud aeg-ajalt tõstatanud teemat, et vangistusseadust tuleks muuta, ent siiani pole seda tehtud.
Suur osa ennetähtaegse vabastamise otsuseid on siiski eitavad. Ka riigikohus on öelnud, et kuigi seadusandja on ette näinud vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimaluse, peavad vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks olema erandlikud põhjused ning üldjuhul kuulub isikule mõistetud karistus ärakandmisele tervikuna.
Kuigi ennetähtaegse vabastamise menetlemine tundub pealtnäha rutiinse tegevusena, võtab see siiski ära nii vanglatöötajate, prokuröri kui kohtuniku aega. See tuleb lõpuni menetleda ka siis, kui eelnevalt on näha, et vangi vabastamiseks pole vajalikud tingimused täidetud.
Justiitsministeeriumi avalike suhete juht Priit Talv ütles, et seaduse mõte on see, et vangi tingimisi enne tähtaega vabastamine sõltub objektiivsetest kohtu hinnatavatest asjaoludest. "Asjaolu, et vang ise soovib mingil põhjusel olla vanglas, ei ole määrav otsuse tegemisel. Teisisõnu - tähtis on vangi sobivus ennetähtaegseks vabanemiseks, mitte tema soov vabaks saada või vanglasse jääda."