Jõhvi lähistelt leiti Liivi sõja aegne aare

Jõhvi lähedalt leitud aare koosneb esialgsel hinnangul Vene traatkopikatest ja Rootsi peenrahast. Foto: Mauri Kiudsoo

Mai alguses leidis kohalik hobiuurija Dmitri Kurakin Jõhvi valla alalt põllumaalt Liivi sõja lõpust pärineva aarde, mille tulemusena algatas muinsuskaitseamet ala kui hiliskeskaegse asulakoha riikliku kaitse alla võtmise menetluse.

Laupäeval, 4. mail leidis kohalik hobiuurija Dmitri Kurakin Jõhvi lähedalt põllumaalt aarde.

Kole Liivi sõda

"Saades aru, et tegemist pole üksikute müntidega, vaid millegi enamaga, jättis leidja leiukohal edasise kaevetöö katki ning võttis ühendust muinsuskaitseametiga. Leiukohale sõitis asja peale minu uurima ja teaduslikult välja kaevama Tallinna ülikooli ajaloo instituudi arheoloog Mauri Kiudsoo," rääkis muinsuskaitseameti Ida-Virumaa vaneminspektor Kalle Merilai.

Merilai sõnul koosneb aare ehk mingil ajal maasse kaevatud peitvara esialgsel hinnangul Vene traatkopikatest ja Rootsi peenrahast. Komplekti hiliseima verminguga mündi järgi otsustades on aare peidetud maapõue umbes 1583. aastal, st Liivi sõja (1558-1583) lõpus või vahetult pärast seda.

Eestist leitud arvukad aarded pärinevadki valdavalt sellestsamast perioodist. Arheoloog Kiudsoo sõnul oli tegemist ajajärguga, mil ühtne Liivimaa lagunes ja Liivi sõda muutus suureks rahvusvaheliseks heitluseks. Liivi sõja ning 1600-1629 toimunud Poola-Rootsi jätkusõja aegse vaenutegevuse ning nii-öelda väikesest jääajast tingitud ikalduste ja näljahädade tagajärjel hukkus suur osa Eesti elanikkonnast, mistõttu jäi peremeheta arvukalt maapõue maetud aardeid.

"Pikaaegne sõjategevus häiris tugevasti ka majanduse normaalset toimimist ja hävingu üle elanud inimeste säästud ei leidnud kasutamist. Selline olukord soosis omakorda uute kasutult seisvate rahapadade teket. Raha minetas oma põhifunktsiooni, leides kasutust ehetes, hauapanustena, ohvriandidena jms. Tolleaegsete varanduste leidmine ei osuta mitte niivõrd kohaliku elanikkonna jõukusele, vaid pigem sõja või mingi muu hädaga kaasnenud hävingu mastaapsusele konkreetses piirkonnas, viidates ühtlasi ka suuremate ühendusteede olemasolule," rääkis Kiudsoo Põhjarannikule.

Võimalik leiutasu 

Leiukohast sadakonna meetri kauguselt leiti 2012. aasta aprillis teinegi aare - ehtevakk rinnalehtede ja muude naisterahva iluasjadega -, mis oli maapõue peidetud umbes samal ajal. Puitanum oli hoiule pandud osaliselt kividega vooderdatud auku, majapidamislohku. Ka toona teavitati muinsuskaitseametit leiust kohe, millega tagati peitvara teaduslik väljakaevamine.

Mõlema aarde arheoloogiliste väljakaevamiste käigus tehtud lähipiirkonna uuringud on andnud muinsuskaitseametile piisavalt informatsiooni, et algatada selle ala kui muinasaja lõpu ja keskaegse asulakoha riikliku kaitse alla võtmise menetlus.

Aarde leidja Kurakin on läbinud muinsuskaitseseaduses otsinguvahendiga kultuuriväärtusega asjade otsimiseks nõutava koolituse ning talle on muinsuskaitseamet väljastanud sellekohase loa. Väärtusliku leiu ning igati seaduskuuleka käitumise eest on leidjal õigus saada leiuautasu, mille suurus selgub pärast eksperdihinnangute valmimist ning nende alusel tehtavat muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu ettepanekut.

Et seaduskuulekus arheoloogia vallas võib saada ka heldelt tasutud, näitas 2010. aasta Linnakse aarde juhtum Harjumaal, kus ausale leidjale sai osaks üle 100 000 euro suurune leiutasu.