Mart Vilt jookseb veel vaid ilusatele naistele järele

Mart Vilt on pannud kaante vahele nii oma eluloo kui krõbedad anekdoodid. Sedapuhku sai ta maha aga hoopis lasteraamatuga. Foto: Matti Kämärä

Ühel spordiviktoriinil lugenud Ida-Virumaa spordiliidu esimees Valdek Murd ette kaheksa naisenime ning küsinud, kuidas on need seotud maakonna spordieluga. Ma ei tea, kas keegi arvas ära, kuid õige vastus oli, et need on jooksukuulsus Mart Vildi elukaaslased - kaheksa armastavat naist.

"Ei, muidu ma enam ei jookse, aga ilusatele naistele järele ikka," muheleb eile Jõhvi keskraamatukogus oma uut teost esitlenud Vilt, et tulebki hakata jälle uue järele vaatama, sest praegune silmarõõm sõitnud pikemaks ajaks Ukrainasse.

Oot-oot, kas vanahärra Vilt ei saa peagi juba 80?

Aga las olla - ärme naistest rohkem räägi, sest põhjus, miks Vildist juttu teha, on hoopis tema raamatud.

Vene keeles polnud minekut

Aastal 2002 ilmus Mart Vildi esimene raamat, elulooline "Elu otsimas". Kolm aastat hiljem sai kaante vahele järgmine elulooliste pildikeste kogu - "Mälestustekett".

Kuna Kohtla-Järve vene keelt kõnelev vanem spordipõlvkond käis Vildile peale, et tõlkigu ära, sest nemad tahavad ka lugeda, siis vanahärra nii tegigi - tegi kahest raamatust ühe ning pani selle vene keelde ümber.

Paraku ei saatnud seda teost müügiedu, ning autor arvab teadvat selle põhjust.

See peitub esikaanes.

Mitu jalga on sipelgal?

"Vale dressi tõmbasin selga," tõdeb Illukalt Võnnu külast pärit jooksulegend, kelle nõukogude ajal - 1966. aastal püstitatud Eesti rekord 1500 m jooksus püsis üle 40 aasta. Esikaanel poseerib ta spordirõivais, kus rinnal suurelt "EESTI". "Aga oleks pidanud olema "CCCP", siis oleks raamat müünud!"

Vilt on kirjutanud kaheksa raamatut ning need ise välja andnud, kirudes selle toimingu kulukust. Ise ta oma raamatuid ka turustab, pidamata paljuks teha seda laatadelgi, sest raamatupoodides visatakse hinnale krõbe protsent otsa ning sinna riiulisse need kolletuma jäävadki.

See teos, mida vanahärra eile Jõhvi raamatukogus esitles, on lasteraamat - "Jänesepoiss ja sipelgaemand", mõeldud 4-6aastastele. "Ma olen ju olnud maapoiss ning seitse aastat karjas käinud ning kõik mutukad ja loomad ära näinud, ainult ilvest mitte," räägib Vilt, kust tal selline mõte pähe tuli - kirjutada lastele loomadest.

"See on õpetlik raamat," märgib ta. "Kas teie teate, mitu jalga on sipelgal?"

Hmm... Kahel jalal ta kindlasti ei käi... Ämblikul oli vist kaheksa ja sipelgal kuus... Või oli see vastupidi. Kuus või kaheksa? Pakun kaheksa.

"Ei ole - kuus on!"

Pigem papadele

Need Vildi raamatud, mis kannavad pealkirja "1000 matsu allapoole vööd" ja "500 nipsu vastu naba", pole aga kindlasti lasteraamatud. Kohe kindlasti mitte, sest tegemist on anekdoodikogudega - väga krõbedate anekdootide kogudega.

"Need on jah, mõeldud mammadele ja papadele," muigab Vilt.

Mammadele? Mammad neid küll lugeda ei kannata. Ma pole nii roppe anekdoote kuulnudki, kui seal kirjas.

"Ei saa olla!" pole Vilt minuga nõus. "Milline anekdoot seal ropp oli?"

Esimesest viimaseni!

Kui päris aus olla, siis rohkem ma ei lugenudki kui esimest ja viimast ja natuke veel enne viimast. Rohkem lihtsalt ei kannatanud.

Küll aga tuleb tõde tunnistada, et tegemist polnud lõpmatuseni ära leierdatud anekdootidega, ja roppuste maailma kohta olid need üsnagi vaimukad.

"Ma olen selle nimel ka kurja vaeva näinud," ütleb Vilt, et on neid palju tõlkinud vene keelest ning pärinevad need nii Venemaalt kui Ukrainast, aga ka Soomest ja tšuktšide maalt.

Anekdoote on ta kirjutanud ka ise. "Aga muidugi! Kui saate 400 anekdooti kokku, aga vaja on 500, siis kust te need mujalt võtate," nendib Vilt, kes käinud esinemas nii sünnipäevadel kui naljapäevadel ning konkurssidel auhindugi võitnud.

Ei arvutit, ei internetti

Raamatute kirjutamine on tunduvalt huvitavam tegevus kui laepõrnitsemine, kostab Vilt. "Miks ma peaks kodus niisama istuma ja lakke vaatama?"

Arvata võib, et vana kooli mehena kirjutab ta käsitsi.

"Täpselt! Mul pole ei arvutit ega internetti. Kui ma kirjutasin raamatut "Seitse õde Ingerimaalt" - istusid need õed kas siis minu juures või läksin mina nende juurde Tartu, kus nad elasid, ning panin nende jutu kirja. Mul polnud isegi diktofoni! Kui oli vaja midagi juurde küsida, siis kohtusime aga uuesti!"

Kuidas need seitse õde Ingerimaalt Vildiga on seotud?

"Üks nendest õdedest oli mu elukaaslane."

Aga naistest täna me rohkem ju ei räägi.

Räägime parem sellest, et Vildil on käsil juba järgmine raamat ning pealkirigi selle tarvis olemas - "Saatuse varjud". "See on psühholoogiliselt üsna raske raamat," nendib ta. "Ma võtan sellega kõik lugejad oma mõtete võrku - kõigil meil on ju oma saatus."

Nii nad räägivad... Et saatuse eest pole pääsu.

Kas see teos saab siis olema filosoofia poole kaldu? "Ei tea, ma pole ju mingi filosoof," kahtleb Vilt.

Keegi meist pole filosoof, aga filosofeerida armastame ju kõik. Mehed eriti, kui paar pitsi hinge all. "Ei, seda ei saa - siis ei tule kirjutamisest midagi välja," muigab ta ning tunnistab, et paari pitsiga ta ennast norima ei hakkagi.