Vanaküla põllult leiti vette ohverdatud relvad

Kohtla-Vanakülas askeldas põllul kaks tosinat arheoloogi, arheoloogiatudengit ja harrastusdetektoristi. Foto: Matti Kämärä

Eile askeldas Kohtla-Vanakülas põllul kaks tosinat arheoloogi, arheoloogiatudengit ja harrastusdetektoristi, et kaevata välja 1500aastane peamiselt kirvestest ja odaotstest koosnev peiteaare, mida arheoloogid peavad ohverduseks kunagi samas paigas asunud jõkke.

12. augustil oli harrastusarheoloog ja detektorist Mihhail Stadnik koos sõbra Eduard Kesseliga Kohtla-Vanakülas ühe talu heinamaal vaid paarkümmend minutit metalliotsijaga ringi käinud, kui nad said paari leiu järgi aru, et tegu on väga põneva paigaga.

Aus leidja

"Kohe helistasin muinsuskaitse vaneminspektorile Kalle Merilaiule, kes tuli kohale, vaatas, pildistas ja see paik võeti ajutise kaitse alla," meenutab noormees, kes koos Kesseliga kuulub koduloo- ja otsingurühma Kamerad.

Arheoloog Aivar Kriiska põhjendas Põhjarannikule, miks põhjalikuma uuringu ettevalmistusteks kulus täpselt kuu aega: "Oli vaja organiseerida tööd, leppida kokku võimalikud konserveerimised ja mõelda, kuidas siin väljakaevamisi teha. Muinsuskaitseamet ja harrastusarheoloogid teevad koos välitööd, et materjal ruttu kokku koguda. Kõik detektoristid pole nii ausad kui meie koostööpartnerid - kuni tööd pole tehtud, jääb võimalus, et keegi tuleb ja rüüstab seda ala."

Kuna tegemist on haruldase leiupaigaga, on loomulikult arheoloogide huvi laes. "Tundub, et kõvasti rohkem kui paarkümmend leitud odaotsa ja sama palju kirvepäid on olnud algul koos, kuid on hilisema põlluharimise käigus kandunud mõnekümne ruutmeetri suurusele alale," leiab Kriiska, et tegu on olnud ohverdamispaigaga - milleks ohverdati ja kuidas, ei tarvitse kohe selguda, aga üks järjekordne ohverdamispaik on Eesti arheoloogiakaardil juures.

Vette maetud

Cambridge'i ülikooli arheoloogiadoktorant  Ester Oras, üks Kohtla-Vanaküla leiu väljakaevamise juhte, kelle eriala ongi rauaaja leiud Balti aladel, ütles, et samalaadseid leide on Eestis seni olnud viis. "Huvitav, et need koonduvad just Põhja- ja eriti Kirde-Eestisse - sääraseid esemekogumeid on olnud Kundas ja Alulinnas ehk Aas. Samast perioodist, umbes 1500 aastat tagasi, on samalaadseid leidusid ka Lätist ja Leedust. Veel on väga huvitav, et enamasti on tegemist vesikeskkonda ehk märgaladele peidetud esemekogumitega," ütles Oras.

Oras juhtis tähelepanu faktile, et ehkki praegu on kõne all olev paik kena kuiv heinamaa, on veel XIX sajandi lõpu kaartidelt näha, et seal asus jõgi, mis hilisemate maaparandustööde käigus kuivendati. "Taas näeme, et raudesemete peiteleid tuleb välja märgalalt - muster kordub, kordub ja kordub," seletas Oras.

Ka Cambridge'i doktorant jagab oletust, et tegu on relvade ohverdamisega vette - esemete peitjal pole olnud plaanis neid hiljem kasutada. Sama mustrit kohtab Skandinaavias, kus endiste veekogude koha pealt on leitud kümneid tuhandeid relvi ja muud sõjavarustust - sealsed analoogid pärinevad vaid veidi varasemast ajast.

Põnev tervikpilt

Orase sõnul pole sääraste leidude puhul oluline mõni üksik ese, vaid just tervikpilt. "Eriti oluline on, kui oleme võimelised fikseerima väga täpselt leiusituatsiooni: kus kohas, mitme meetri kaugusel ja kui sügaval mingi ese oli. Ehkki võime siin oletada hilisemat kündi, mis on esemed laiali kandnud, on leiusituatsioonist ja levikuplaanist võimalik välja lugeda kontsentratsioonialad. Sestap arheoloogid alailma rõhutavad, et leidude puhul ei tohiks midagi välja võtta arheoloogi juuresolekuta," ütles Oras.

Põneva leiuni viinud harrastusarheoloog Stadnik pälvis aasta alguses meedias tähelepanu kui mees, kes netioksjoni Osta.ee kaudu proovis arheoloogilise väärtusega esemeid müüa.  Muinsuskaitseamet arvestas siiski Peeter I varjunime taga seisnud mehe edastatud informatsiooni ning eriti juhuleidude hulka ja edaspidist koostöövalmidust ning piirdus selle juhtumi puhul hoiatusega.

Nüüd lubas Aivar Kriiska, kes on muinsuskaitseameti juures tegutseva arheoloogianõukogu liige, et teeb kindlasti ettepaneku Stadniku premeerimiseks, aga preemiasummadest on veel vara rääkida. Kriiska sõnul ongi üks Vanaküla leiu moraale see, et harrastusotsijate aus käitumine võib ajaloolooteadmisesse väga palju juurde tuua.