Jõhvi arengu eestvedaja taandub tüliga

Tauno Võhmar leiab, et üksteisele ärategemise aeg võiks Jõhvis möödas olla. Ta on küll andestanud Ossipenko leeri poolt aastaid tagasi tema vastu suunatud sammud, ent samas on ta kaotanud usalduse osa oma valimisliidu inimeste vastu, kes on tauninud tema koostööd Ossipenkoga. Foto: Matti Kämärä

Reedel viimast päeva Jõhvi vallavanema ametis olnud Tauno Võhmar räägib oma kaheksa ja poole aastase karjääri suurematest õnnestumistest, suhetest Nikolai Ossipenkoga, tüli põhjusest osa oma valimisliidu kaaslastega ja oma tulevikuplaanidest. 

Ilmselt on kaheksa ja poole aasta jooksul Jõhvis kordasaadetust keerukas  edetabelit teha, kuid milliseid saavutusi te ise kõige olulisemaks peate?

Ma arvan, et mul on õnnestunud olla siinsete kogukondade lähendaja ja mõtteviisi levitaja, et rahvusest sõltumata tegutseme kõik selle nimel, et Jõhvi areneks ja elu siin muutuks paremaks.

Mulle isiklikult on väga lähedane Kaljo Kiisa monumendi rajamine.  See võib tunduda näiteks viadukti või spordihoone kõrval väikse ettevõtmisena, aga mulle  endale on see emotsionaalselt väga positiivse jälje jätnud. Mul on hea meel, et Kiisa kuju õnnestus püsti panna suuresti annetuste toel.

Üks tark tegu on kindlasti ka raekoja renoveerimine ning vallamaja ja seltsimaja ühendamine ühe katuse alla.  Vana ajalooline hoone, mis oli lagunemas, sai korda ja rikastab nüüd linnapilti. Kui varem kõlas etteheiteid, kas ikka tasus vallal Uikala prügila aktsiaid müüa, siis nüüd pärast maja valmimist pole neid kuulnud.

Kui midagi kahetseda, siis ainult seda, et me juba varem neid aktsiaid ei müünud. Jõhvi oleks teeninud ilmselt rohkem.

Suur muutus on ka see, et nii teravat vastasseisu omaenda valimisliidu liikmetega nagu nüüd pole teil kogu ametis oldud aja jooksul olnud. Miks nii on läinud?

Minu arvates tuleneb praegune segadus volikogus erisugusest elutunnetusest. Praegusaega tuuakse kaasa kümne aasta taguseid asju. Eeldatakse ja oletatakse, et ka tänapäeval käivad kõik asjad samamoodi.

Võib-olla on küsimus hoopis eri poliitilistes kultuurides. Osa inimesi pelgab, et naaberlinna Kohtla-Järve valitsemisstiili püütakse ka Jõhvi sisse tuua.

Mulle tundub, et kui vanasti olidki mingid lõhed kas näiteks  rahvuste vahel või mingite huvigruppide vahel, siis praegune lõhe volikogus on hoopis teistsugune. Ühel pool on positiivne mõtlemine ja pragmaatiline vaade tulevikku. Teisel pool kuristikku negatiivset fooni kandvad eilsesse päeva kinni jäänud vigade otsijad.

Loomulikult ei saa olnut unustada, aga sellest ei tohi krampi jääda, tuleb seada uued sihid.

Miks teie valimisliit Jõhvi Heaks juba pool aastat pärast valimisi lõhki läks ja osa teie oma inimesi selja keerasid ning vastu teie tahtmist koalitsiooni tegid?

Ei saa üldistada, et liit on lõhki. Nimekirjas  on 26 inimest. Ma olen kaotanud usalduse ehk 5-6  inimese suhtes, kes on mulle haiget teinud. Nad on minu kohta valetanud, heitnud mulle ette asju, mis pole tõesed. Ülejäänutega klapin endiselt.

Mis juhtus teie suhetes volikogu esimehe Niina Neglasoniga, kellega mõned aastad tagasi oli teil nii usaldusväärne läbisaamine, et ta registreeris teid isegi oma Jõhvi majja?

Elu muudab inimesi. Pole ühte ühest põhjust.

Mis teha, kui ühel päeval loen enda kohta kas lehest või sotsiaalmeediast asju, mis moonutavad mind nii, et isegi ennast ära ei tunne? Ja seda ütlevad mu kohta inimesed, kes on kaheksa aastat mu kõrval olnud. Kui inimesed on võtnud sellise seisukoha, siis pole midagi teha. Tuleb edasi liikuda nende inimestega, kes mind paremini tunnevad ja minusse usuvad.

Minule on põhiküsimuseks kõik need aastad olnud, kuidas teha elu Jõhvis paremaks. Kohalikul tasandil ei saa teha mingit suurt poliitikat. Lihtsustatult on kogu tegevuse eesmärk, kuidas jagada eelarve kaudu eri valdkondadele raha nii, et keegi ei tunneks, et talle tehakse liiga, ja samas toimuks ka pidevalt areng, võttes kinni olemasolevatest võimalustest. Pisiasjadesse ei tohi takerduda.

Osa leiab, et omavalitsus peaks rohkem toetusi maksma. See tooks võib olla populaarsust juurde, aga ei tee pikemas vaates elu siinkandis kuidagi paremaks. Ma ei saa kogu aeg mõelda, kuidas valijatelt plusspunkte teenida.

Vaevalt et ükski poliitik selle peale üldse ei mõtle, sest valijate hääled on ju konkreetne töö mõõdupuu?

On küll mõõdupuu. Aga ma ei sea selle järgi sihte. Sama moodi on mu riigikogusse kandideerimise plaaniga. Ma pole salanud, et olen andnud nõusoleku kandideerimiseks Reformierakonna nimekirjas. Aga see on minule pigem huvitav väljakutse kui kinnisidee, et ma pean ilmtingimata riigikogusse saama. See pole minu unistus.

Miks teil  nüüd vallavanema tööst isu täis sai?

Tean, et Jõhvis toimub eelseisvatel aastatel samas suurusjärgus arenguid, nagu on olnud eelneval neljal. Isiklikust seisukohast vaadates, mulle endale midagi uut ei sünniks. Kõik on tuttavad rutiinid. Põnev oleks võib-olla siis, kui näiteks ühel hetkel otsustatakse luua uus suur omavalitsus  koos Ahtme ja Toilaga.

Samas aga  tean, et kui jätkaksin vallavanemana, siis teeksin seda sama pühendunult nagu varemgi. Kodus ei jõuaks ma sel juhul midagi teha. Vanasti, kui isa veel elas, ma teadsin, et alati oli muru õigel ajal niidetud ja ahi köetud. Nüüd seda kõike ei ole. Kui oled ikkagi päevas 14-16 tundi kodunt ära, siis ei taha ju niimoodi jätkata ka järgnevad 20-30 aastat.

Seepärast oli minule praegu õige aeg see vangerdus ära teha. Õigupoolest tulnuks seda teha juba sügisel, aga ma tahtsin  raekoja renoveerimise lõpuni vedada. Usun, et volikogus, eriti kui mind valitaks esimeheks, tekiks mitmeid uusi väljakutseid.

Üks suur lähima aja väljakutse peaks olema hea mantlipärija leidmine. Praegu, kui ametist lahkute, teda ju pärast Eduard Rae vallavalitsusest äraminekut ei ole.

Praegu on nii totter olukord, et inimesed, kelle peale olen mõelnud, ei tule enne, kui volikogus tekib mingigi stabiilsus. Keegi ei tule sellesse sogasesse vette.

Arvan, et suvi toob siiski mingi selguse ja rahu.

Olete rääkinud, et nii-öelda Ossipenko leeri positiivseks küljeks on, et nendega kokkulepitut saab usaldada.

Ma väärtustan nende sõnapidamist.

Millest te olete nendega rääkinud ja milles kokku leppinud?

Valimiste ajal, kui kokku saime, tekkis idee, et me ei tee koalitsiooni, püüame toimetada ilma.

Kas see oli teie või Ossipenko mõte?

See oli tegelikult [Vjatšeslav] Šlõki ettepanek. Sellest sai ka Ossipenkoga rääkida, et ei ole enam koalitsiooni loomise vajadust. See aeg on läbi. Milleks me toome minevikust kaasa seda, mis edasiliikumist takistab?

Samas  pole me  teinud mingeid kokkuleppeid eelarve suhtes, mis on minu arvates valla kõige tähtsam otsus. Kõik need eelnevad kaheksa aastat on vallavalitsus eelarve välja pakkunud ja volikogu on üsna üksmeelselt selle heaks kiitnud. Ka viimased pool aastat on näidanud, et sisulistes küsimustes ei ole tegelikult terves volikogus põhimõttelisi erimeelsusi.

Vale on ka ettekujutus, et eksisteerib sõltuvus mingisugustest hangetest ja töödest.  Igas valdkonnas on probleem pigem selles, kuidas tuua valla eelarvesse raha juurde. Kui igalt poolt on midagi puudu, siis kuidas on võimalik jagada mingile huvigrupile rohkem, kui turuhind paika paneb. See tuleks kõik kiiresti välja. Hangete süsteem on muutunud tunduvalt läbipaistvamaks, kui see oli näiteks kümme aastat tagasi.

Kas te ei leia, et see, mis praegu toimub, on Ossipenko leeri kavalam taktika oma mõjujõu suurendamiseks? 

Tihtilugu mõeldakse, et kusagil on mingi suur ja kaval skeem. Mulle on elu õpetanud, et tihtipeale on tegelikult asjad palju lihtsamad, kui oletatakse.

Eri jõud volikogus teevad küll suuri sõnu, kuidas nad Jõhvi elu edendavad, kuid miks nende tegelik panus nii värskete ideede kui mõtete poolest kõhnaks on jäänud? Ega ka Ossipenko seltskond pole loonud mingit lisaväärtust, mis vallale raha juurde oleks toonud.

Nii see paraku on. Ja mitte ainult Jõhvis.  Volikogu annab väga palju ülesandeid vallavalitsusele. Võiks aga mõelda teistpidi. Et volikogu ise osaleb samuti aktiivselt arengukavade ja eelarvete koostamisel.

Ma tahaksin proovida volikogu tööd teistmoodi korraldada. Kui ma saan seda proovida, aga see ei õnnestu, siis ma olen nõus, et olen läbi kukkunud ja sellest saaks järeldusi. Aga mul ei taheta lasta isegi katsetada.

Kas olete tagantjärele tundnud ka mingeid oma möödalaskmisi või vigu, mis on praeguse segase ja tobeda olukorrani viinud? 

Oleks osanud kõike ette näha, oleks palju asju teisiti teinud. Alates sellest, et oleks valimisliidu sees kokku leppinud, kes on see kontaktisik, kes peab teiste volikogu saadikutega läbirääkimisi. Ma võtsin selle iseenesestmõistetavalt enda peale. Sellest hakkasid hargnema jutud, et Võhmar üksi käib ja lepib midagi kokku. Siis hakkas selle kohta levima hästi palju valet.

Tekkis konflikt, et mul on mingi info, mida teistel ei ole. Ma ei suutnud ära veenda, et neil kahtlustel pole alust.

Ossipenko leerist on  nii Šlõk, Jantšenko, Põlevina kui teised Jõhvist pärit. Ma ei usu, et nad tahaksid teha midagi sellist, mis oleks Jõhvile kahjulik. Laias laastus on ju kõigi Jõhvi volikogus esindatud jõudude soovid üsna ühesugused − kõik tahavad, et asjad Jõhvis paremini läheks. Üksteisele ärategemise aeg peaks olema möödas.

Mul endal oleks tegelikult kõige rohkem põhjust selle seltskonna kunagiste otsuste peale, mis on mulle liiga teinud, vimma kanda.  Puudutagu see nii umbusalduskatseid kui politseile tehtud avaldusi. Aga ma suudan sellega leppida ja edasi minna.

Milliseid võimalusi te näete praegu olukorra lahendamiseks?

Ma arvan, et kui ma olen saanud volikogusse ja mul on ka tugev partner Eduard Rae kõrval, siis me suudame ühe laua taga vahetus silmavaates teiste volikogu liikmetega lahendusteni jõuda.

Mul ei ole ausalt öeldes suurt usku, et  praeguse koalitsiooni üksmeel väga kaua püsib.

Kindel on, et ma ei muuda oma põhimõtteid ega lähe kellegagi tegema mingeid kokkuleppeid ega nii-öelda vorst vorsti vastu tehinguid. Ma ei taha, et keegi teeks hambad ristis otsuseid oma südametunnistuse vastu.