Puutöökantsi valitseja

"Inimvõimetel ei ole piire, aga need tuleb järele proovida," kinnitab saja asjaga tegelnud Aivar Saarela. Foto: Peeter Lilleväli

Avinurme vallavanem Aivar Saarela võiks pärast äsjapeetud 15. tünnilaata hinge tõmmata, aga reedel toimetusse tulles on tal külakostiks kaasas ahjusoe seemneleib. Saarela sõprade hulka tasub kuuluda −  vahel tuleb kingitus ka sepikojast või vigursae alt.

Juba 15 aastat sõidavad tuhanded inimesed jaanilaupäeval Avinurme, et saada osa tünnilaada melust. Mõni nuriseb, et laat pole enam see, mis vanasti...

Elu on ju pidevas muutumises ja olekski igav, kui laat jääks samasuguseks nagu oli esimene. Tean selle sünnilugu − Avijõe selts selle korraldas −,  aga ise töötasin tollal Iisaku gümnaasiumis. Pärast esimest laata kutsuti ka mind Avijõe seltsi. Laat tehti väljundiks meie puiduettevõtjatele ja selleks, et Avinurme juurtega inimestel oleks põhjust jaanilaupäeval oma kodukohta tulla. Seda ülesannet täidab laat siiani.

Ja puunõusid on tulnud müügile isegi rohkem. Olid laadad, kus heideti ette, et juba hommikul ei saanud enam tünni osta. Praegu heidetakse ette Poola ja Leedu kaupa, aga midagi pole teha − inimene tuleb laadale ja tahab ka seda. Esikohal on ikkagi puidutooted.

Tünnilaada sünni juures te ei olnud, küll aga olete külvanud peaaegu sama pika traditsiooni − paadiretke Avijõel.

Jah, sel kevadel oli 11. kord. See mõte sündis Avinurme reformierakondlaste seltskonnas, kui arutasime, mida võiks inimestele pakkuda. Viimastel kordadel on olnud üle saja osaleja. Kui esimesel matkal oli 6-8 kanuud, siis seekord 60-70, lisaks 4 raft'i. Avijõgi on kanuutamiseks väga hea, praegugi on veetase kõrge.

Kanuutamine, üldse vee peal sõitmine annab hingerahu. Meie sõit ei ole võidu peale, vaid mõeldud Avijõe ja looduse nautimiseks.

Paadiretke marsruut viib Avinurmest Lohusuusse. Üks osaleja on naljatanud, et Avinurme ja Lohusuu mehed pole kunagi midagi koos teinud: Lohusuu mehed on Peipsil kalal käinud ja Avinurme omad selle soolamiseks pütte valmistanud. Kas matk ühendab kahe maailma mehi?

Tegelikult saab koostööd teha kõigiga, isegi naabritega. [Naerab.]

Avinurmes on renoveeritud koolimaja ja uhke kultuuritempel, ujula ja kino, vilgas seltsielu pealekauba. Aga tee, mis sa tahad, inimesed lahkuvad. Viimase 4-5 aastaga on olnud elanike kadu umbes 10 protsenti.

Viimase aastaga oli minejaid päris palju, aga peamiselt need, kes on ammu välismaal tööl ja võtsid end nüüd lihtsalt seal arvele. Teiseks võttis oma osa Tallinna tasuta ühistransport. Aga see pani paika tegeliku olukorra − need inimesed olid siit juba läinud.

Linnastumine pole mitte ainult Eesti, vaid terve maailma tendents. Kuigi ma loodan, et linnastumise kiirus väheneb. On juba signaale, et inimesed tahaksid maale elama tulla.

Paistab,  et te ei taha linnastumisele vaikides alistuda. Olete liitunud esimese Ida-Viru vallana algatusega "Maale elama". Millal loete esimesi tibusid?

Tulijaid oleks, eelkõige noored pered, aga asi jääb just stardiraha taha. Näiteks kortereid, mida esialgu üürida, Avinurmes ei ole. Praegu on mõned müüki tulnud, aga arvan, et need lähevad ruttu kaubaks. Maja ostmisega on noorel jälle probleem, sest kui kinnisvaraturg on jahtunud, siis maakleri pandud hind ei kajasta maja tegelikku väärtust. Noorel perel pole seda vahet − suuremat omaosalust − tavaliselt kusagilt võtta.

Samas on Avinurme fantastiline koht elamiseks. Ise olen siin elanud alates neljandast eluaastast, kui ema kolis Setumaalt Avinurme. Siin on tegelikult kõik oluline olemas. Ainus asi, mis on ühtepidi puudus ja teistpidi pluss − oleme suurtest keskustest kaugel.

Mis puudutab "Maale elama" algatust, siis küsijaid on nii Tallinnast kui Tartust. Üks noor pere otsib praegu Avinurme krunti. Nende soov on, et keegi ei vaataks köögiaknast sisse, aga samas ei tohiks krunt olla keskusest väga kaugel. Siin on riiklikult asjad natukene võõriti: vallal pole selliseid krunte, mis oleksid kodu rajamiseks sobilikud, ja riigilt maa ostmine võtab palju aega. Mina näen asja nii, et kui on vald, siis on oma maa, mitte ei pea maatükke riigilt manguma.

Miks te gümnaasiumist kümne küünega kinni hoiate − see on valla rahakotile suur koorem?

Me ei hoia kümne küünega kinni. Nii kaua kui jagub õpilasi, hoiame ka gümnaasiumi. Praegu on gümnaasiumiastmes 50 õpilast. Mida me muidu teeksime nende noortega, kes tahavad gümnaasiumiharidust? Keskused on 60-80 kilomeetri kaugusel ja see oleks jälle koormus vanematele, kui tuleb lapsele linna korter muretseda.

Samas kedagi kinni ei hoita. On neid, kes lähevad, ja mõned peavadki minema, näiteks tugevad matemaatikud-füüsikud Nõo gümnaasiumisse.

Koolijuhina te minejatele kätt ette ei pannud?

Ei, pigem mõnele andsin soovituse, et ta võiks minna. Seda juhul, kui õpilases on olnud rohkem potentsiaali, kui väike gümnaasium suudab pakkuda.

Kas puutööoskusi antakse Avinurmes kui pikkade puutöötraditsioonidega kohas ka kooliõpilastele edasi?

Ikka. See ei ole küll puutöösuuna nime all, aga majanduse suuna valinud õpilased saavad ka tehnoloogiat − meie õppetöökoda on päris heal tasemel. Algul oli võib-olla natukene võõras vaadata, kuidas tüdrukud istusid puidu treipingi taga, aga nüüdseks on nad seal praktilise tööna küll toole restaureerinud, küll uusi diivanilaudu teinud.

Kuidas teil endal puutööoskusega lood on − kas tünniga saaks hakkama?

Puutöö on mul veres − minu vanaisa tegeles sellega. Iseseisvalt pole ma ühtegi tünni valmis teinud, aga juures olen olnud küll − noore mehena tahtsin näha, mis ja kuidas. Arvan, et kui see asi kätte võtta, siis see on täiesti tehtav − olen ju hariduselt tööõpetuse õpetaja.

Kas on suur vahe, kas juhtida kooli või valda?

Eks koolis sai päris pikalt oldud nii õpetaja kui direktor. Koolijuht olin viimased seitse aastat, aga koolis alustasin juba 1984. aastal, kui hakkasin viimasel kursusel Avinurmes laupäeviti tunde andma. Kuna õpetaja palk oli nii väike, läksin 1991. aastal ettevõtlusse. Olin 15 aastat ettevõtja, aga samal ajal käisin kahel päeval nädalas koolis tunde andmas. See oli hea vaheldus.

Mis on ettevõtlusest saanud?

Iga ettevõte tuleb õigel ajal kinni panna. Kui tekkisid esimesed kooperatiivid, hakkasin tootma koolitahvleid, mida ei olnud tol ajal kusagilt võtta. Rentisin kooli töökoja, mis lõviosa ajast ju seisab, ja tegin klaastahvleid. Hiljem tulid keraamilised peale, aga mõnes kohas on klaastahvel siiani kasutuses.

Olen ka Avinurmes topsijäätist müünud. Ostsime kolme peale suure freezer'i − mäletan, et maksis 5500 rubla ja kaalus tonni ümber. Jäätisele oli pidevalt järjekord.

Olen veel pidanud Kalma baari ja poodi ning olnud üks mööblifirma Nexus aktsionäridest. Vahepeal õppisin ära arvutitöö, parandasin ja müüsin arvuteid. Inimvõimetel ei ole piire, aga need tuleb järele proovida ja uskuda, et saad sellega hakkama.

Praegu on vallavanemana nii palju rakendust, et ei saa muule mõeldagi.

Arvestades teie ettevõtlikku loomust oli Reformierakonda astumine ilmselt asjade loomulik käik. Või mängis siin rolli talupojatarkus, et tasub hoida võimu ligi?

Astusin erakonda 2001. aastal. Reformierakonna põhimõtted sobivad mulle ja usun, et Avinurme on sellest võitnud. Avinurmes on Reformierakond meie maakonna piires üks tugevamaid. Kõik on tegusad inimesed ja oleme suutnud üsna palju ära teha. Ka erakonnast on Avinurmele olnud palju tuge.

Elulaadikeskus ja puiduait on toonud Avinurme turismikaardile. Kui jõukohane on turismi arendamine ühele väikesele vallale?

Need kaks asutust on tõesti toonud Avinurme turismikaardile, just puutöötraditsioonide propageerimisega. Töötubades saavad inimesed eri töövõtteid proovida ja samas ka puutööd kaasa osta.

Loomulikult pole väikesel vallal võimalik turismi nii palju panustada kui mõnel suurel linnal. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on ka meie parkimisplatsil nii eesti- kui välismaise numbrimärgiga turismibusse. Peame seda platsi koos bussijaama renoveerimisega laiendama.

Suurim pudelikael on majutusvõimalused, mida praegu napib − selles vist kiireid lahendusi ei ole?

Jah. Kui vaatame regiooni suuremalt, siis pole ka Peipsi põhjakaldal tekkinud ühtegi hotelli, kuigi on fantastiliselt ilusad rannad. Majutuskoha tegemine on väga suur investeering ja selleks peaks Avinurmes olema rohkem suuri üritusi kui tünnilaat ja kanuuretk, mis hotelli täidaksid.

Mujal arendatakse usinalt sporditurismi.

Kui saame spordihoone seest inimlikumaks − uue põranda ning aknad − ja amortiseerunud staadioni korda, siis saaksime neid suveks välja rentida. Vanasti olid Avinurmes igal suvel Peterburi judokooli õpilased − see oli nagu suve osa. Tollal majutati nad internaati.

Tulevikus võiksime internaadi baasil arendada välja hosteli. Kooliajal saaks seal majutada kaugemalt tulnud õpilasi ja suvel Avinurme külastajaid.  Öömaja pole vaja ainult sportlastele. Juba mitmendat aastat teeb pianist Lauri Väinmaa meistriklassi, mille osalejad vajavad samuti majutust.

Ruttate intervjuult edasi prefektuuri, kus vallavanemaid instrueeritakse ümberkorraldustest politseis. Avinurme on vist linnadest piisavalt kaugel, et end turvaliselt tunda? Natuke Saaremaa moodi, kus ajalehe politseikroonika koosneb teadetest, et  kellegi keldris on moosivargad käinud...

Jah, suuri probleeme meil ei ole. Mõned kütusevargused firmade õuel, aga üldiselt on suhteliselt turvaline.

Osa turvalisusest on ka päästevõimekus. Kui riik sulges Avinurme päästekomando, oli see vist päris valus hoop?

See lõi  esialgu jalad alt ära, aga nüüd on läinud niimoodi, et vabatahtlike käes on baas kõvem kui varem riigi omanduses. Praegu on meil kolm autot ja ligi 30 vabatahtlikku pritsimeest, mina nende hulgas. Tegelikult on see meie meestele lisakoormus, sest need, kes midagi teevad, teevad ju kõike. Aga me saame hakkama.

Millal paneb Aivar Saarela koduleib kinni Leiburi koduleivakonkursi?

Kui aastat viis tagasi oli leivategemise maania, tõid õed mulle juuretist ja sain leivategu proovida. Olin sel ajal juba naisest lahus ja köögis peremees. Niimoodi on see läinud. Kõige sagedamini kasutan lisandina röstitud päevalilleseemneid. Konkurssidel pole ma osalenud. Leiba teen siis, kui on vaja külla minna − omatehtud kingitus on kõige parem.

Sepatöö võtab rohkem aega, aga lihtsamate asjadena olen teinud kinkimiseks näiteks pudeliavajaid. Sepistamise pisiku sain oma kodukohast Värskast − setu muuseumis on sepanurk, kus seda esimest korda proovisin. Nüüdseks olen endale koju soetanud ääsi ja alasi. Ka kooli töökotta sai sepikoda ehitatud.

Vigursaagimine võtab hobidest veel rohkem aega. Aga kui on suuremale peole minek, siis võtan mootorsae ja ühe palgijupi kätte ning lõikan näiteks lille välja.