Keemikuharidusega sobib hästi ka peaministriks

Nelya Avdeeva: "Olid pärastsõjaaegsed aastad − ehkki sündisin 1949, kõneldi aina olnud sõjast; oli vaene aeg. Ja valik polnud lai: insener, arst, õpetaja. Leidsin, et mulle sobib õpetajaamet, keda nägin enda ees." Foto: Matti Kämärä

Ehkki Ida-Virumaalt oli tänavusele pidulikule üritusele "Eestimaa õpib ja tänab" kutsutud 13 inimest, pälvis ainsana nominatsiooni keemiaõpetaja Nelya Avdeeva Narvast. Mis on tal meile meie hariduselust ja endast õpetlikku rääkida?

Eelmisel laupäeval olite kutsutud galale Vanemuise kontserdimajas Tartus. Kuidas see üritus meeldis?

Oli väga pidulik ja ilus. Kõik oli pisiasjadeni läbi mõeldud ning polnud tõrkeid − televisioon tegi ju otseülekande. Olin esimest korda sellisel üritusel, kus eriala nõnda ausse tõstetakse; muidugi Narvas olen osalenud, aga midagi sellist pole kogenud.

Kuidas teile galal nähtud huumor istus? Kõik klipid olid Oskar Lutsu "Kevade" ainelised.

Kahjuks ma ei saa eesti keeles kõigest aru. Tütar pärast jutustas, kui olin juba tema juures kodus, et olid jah huumoriga üles võetud klipid. Saal reageeris sellele vastavalt − sai aru, et inimestel oli päriselt lõbus.

Küsin, sest räägitakse, et eri rahvastel on erisugune huumorisoon...

Vist on jah. Ma aimasin, millest räägitakse. Oleks tahtnud keelt vallata − kahjuks pole õnnestunud.

Nüüd on teil seks aega, sest 1. septembril te enam klassi ette ei astunud.

Jah, nüüd on aega. Arvan, et igal hommikul tegelen tunnikese eesti keelega. Ilma praktikata oleks raske, aga olen hakanud Tartus käima ja seal peab vähemalt kuidagi end eesti keeles väljendama, sestap juba midagi räägin. Tütar elab Tigutornis (teokarbikujuline unikaalne kõrghoone Tartu bussijaama läheduses − T.K.) ja seal on kõik sellised kultuursed inimesed, tingimata tervitavad ja ütlevad "Nägemiseni!" või küsivad: "Võib teile ukse avada?" − peaaegu kõik on eestlased. Mulle väga meeldib. Mu väi on eestlane. Tütar on 30aastane ja mu ainus lapselaps, võluv Elizabeth, on 11kuune.

Teie nüüd juba endine kool kannab Keelelütseumi nime (eelmise õppeaasta lõpuni Narva Humanitaargümnaasium - T.K.), on seega humanitaarkallakuga, aga õpetasite loodusteaduslikku ainet − keemiat. Kuidas on olla reaalaine õpetaja humanitaarkallakuga koolis?

Mul oli keemiatundide arv alati miinimumi peal, nagu programm ette näeb: nädalas kaks tundi põhikoolis, kaks gümnaasiumis − nii palju mulle antigi. Ei ühtegi lisatundi kunagi! Matemaatika oli meil alati veidi privilegeeritumas seisus. Isegi kadestasin natuke matemaatikaõpetajat, talle anti alati palju tunde. Ka Sutõrini õpilastel olid väga head tulemused − laias matemaatika harus saavutati neljas tulemus Eestis. Ka bioloogiaõpetaja on üpris tugev. Lapsed said hea ettevalmistuse ning kui vaadata, kuhu on sisse astutud, siis vaatamata nimele "humanitaar", astuti rohkem just reaalkallakuga kõrgkoolidesse − matemaatikaga tehnika ja väga palju meditsiini omadesse, kus on keemiat vaja.

Mu õpilastel olid alati head tulemused ja tundsin end vajalikuna − alati kui noored sisse said, nad helistasid, et erutusest väriseva häälega teatada: "Sain 98 palli!" Millegipärast saadakse eksamitulemused teada südaööl ja siis nad helistavad. Aga ma olen ju öelnud: "Ainult proovige mitte helistada!" Mina olen samuti siis erutunud ja tütar riidleb: "Kas nad on hullud? Kas neil vanemaid ei ole − miks nad sulle helistavad?" Aga nemad tahavad jagada rõõmu ja tänutunnet − eks minagi ole siis õnnelik.

Kuidas te ise keemiaerialale asusite?

Olid pärastsõjaaegsed aastad − ehkki sündisin 1949, kõneldi aina olnud sõjast; oli vaene aeg. Ja valik polnud lai: insener, arst, õpetaja. Leidsin, et mulle sobib õpetajaamet, keda nägin enda ees. Ja miks keemia − mul oli suurepärane keemiaõpetaja, Nõukogude Liidu teeneline õpetaja Aleksandra Demidova. Ta oli imetlusväärselt range, aga samas väga õiglane. Kui jäin 10. klassis väga haigeks, aitas ta mind heasse haiglasse, kus mind ruttu läbi uhuti, ja sain eksamid ikkagi sooritatud. Meie kooli keemiatase oli väga hea. Igal aastal asus palju tema õpilasi nii Moskva riiklikusse ülikooli kui keemiakallakuga kõrgkoolidesse. Pool meie klassist suundus midagi keemiaga seotut õppima − mina ka.

Kas inimene saab end õpetajaametis täielikult teostada?

Armastan muidugi väga oma eriala − keemiat. Ilu ja loogika pärast. Mitte ilmaaegu pole keemiat võrreldud muusikaga − sealgi on oma noodid, mis moodustavad kogu orgaanilise ja mitteorgaanilise maailma mitmekesisuse. Seal on vapustav ilu ja loogika, mida armastan. Samuti oma eriala − just selle loomingulise alge tõttu. Tõtt-öelda esineb ka väsimust, töö on närviline ja raske. Olen isegi lastele öelnud: ärge valige õpetaja elukutset, see pole prestiižne, on vähetasustatud, kulutab kõik närvid. Kord üks tüdruk katkestas mu monoloogi ja ütles: "Aga te ju kavaldate − teile meeldib teie elukutse!" Kogesin õnnehetke, sain aru, et ainult mulle ei meeldi, vaid teisedki saavad sellest aru.

Teinekord õnnestub ka ümber veenda ja siis tullakse samuti tänama. Paar aastat tagasi üks kuldmedalistist tüdruk, kelle ema on matemaatik, tahtis matemaatikat õppima minna ja tuli hüvasti jätma. Ma ütlesin: "Kuhu sa lähed? Palk on väike, tööd ei hinnata, ühiskonnas pole erilist austust." Ehkki ma rääkisin naljatledes, kohtasin teda kuu aega hiljem ja ta ütles, et asus hoopis hambaarstiks õppima. Ei tea, kuidas tal läheb, aga Tartus on tuttavaid palju − kui tütre juurde sõidan, tulevad ikka ligi kas praegused tudengid või need, kes juba on ametis. Mul on palju tuttavaid meedikuid − sealhulgas endisi õpilasi.

Kool ei õpeta ju ainult Mendelejevi tabelit. Kuidas teile tundub, kuidas see kõik on muutunud ajas ja ka ruumis, sest olete jõudnud ka ühest tsivilisatsioonist teise?

Üldine õpetamise vorm on juba palju aastaid, isegi sajandeid, koolitund. See on jäänud. Tund ise on muutusi läbinud, lisandunud on huvitavaid alaliike, rohkem on õppurite iseseisvat tööd. Uue programmi järgi keemias on väga palju praktikatöid, aga ma korraldasin neid ka varem pidevalt. 8.-9. klassis on vähemalt kümme uurimuslikku praktilist tööd. Lisaks võivad igas tunnis olla mõningad laboratoorsed tööd. Keemiatund üldse peaks eristuma ülejäänud tundidest, sest oleks hirmus, kui kõik tunnid oleksid sarnased. Olen kokku arvanud, et olen elu jooksul andnud rohkem kui 30 000 tundi − keskmiselt 22 tundi nädalas korrutada 35 nädalaga ja 41 aastaga.

Muidugi on tunnid muutunud − kui olin noorem, valmistusin nendeks rohkem ette. Nõukogude koolis kirjutati alati konspektid, nüüdseks nõuab see vähemat aega, aga leian, et hästi läbi mõeldud tund on edu pant. Improvisatsioon on hea, aga see ei sobi alati. Kuna laste mõtlemiskiirus on erisugune, pead valmis mõtlema, kes millega ja millal tegelema hakkab. Parem on jagada õpilased gruppideks või pakkuda individuaalset tööd väga tugevatele õpilastele, kes muidu saavad ruttu hakkama ja peavad siis igavlema. Nüüd on uus aeg ja arvuti, mida lapsed valdavad juba paremini kui mina. Nad on mul isegi aidanud arvutit kiiresti seadistada. Elektroonilisi esitlusi ei valmista ette ainult õpetajad, vaid ka õpilased. Mõnikord nad leiavad sellise materjali, et see on imetlusväärne! Lapsed on edumeelsemad, aga tunni formaat on sama − ju on see igale riigikorrale kõige tulusam.

Saan aru, et Narva õppurid lahkuvad enamikus kodukandist?

Paraku küll on selline trend. Minu tütar lõpetas kümme aastat tagasi kooli. Ma räägin, et tule koju − hambaarstile tööd leidub ja parodontolooge pole linnas ühtegi. Ta pole tulnud, aga korteris ruumi on. Noored sõidavad ära, ka tütre klassikaaslastest on väga paljud ära sõitnud. Viimastel aastatel on hakatud minema lisaks Tallinnale ja Inglismaale − Saksamaal on neid vähem − just Põhjamaadesse − Soome ja Rootsi on populaarsed kohad.

Tähendab teie Keelelütseum annab ideaalse inglise keele?

Inglise keele keskmised pallid pole paraku kõrged, aga matemaatikas ja eriti eesti keeles on päris kõrged pallid − peaaegu 90. Ja nüüd lisanduvat veel hiina keel programmi.

Kui te saabusite 1980. aastal Sosnovõi Borist abikaasa töö tõttu Narva, kas oli aru saada, et tegu on mingit pidi teise maaga?

Narva oli ka siis väga ilus, aga ikka tundus Venemaana − ainult osa silte olid ka eestikeelsed. Praegu ikka tunnen, et see on välismaa − Venemaa suhtes. Ja mulle meeldib siin! Sõidan igal aastal Venemaale (Nelya Avdeeva 90aastane ema elab siiani tema sünnilinnas Manturovos Kostroma oblastis − T.K.) ning kui hakkan taas Narva jõudma ja Hermanni linnuse torn juba paistab, tahaks hüüatada: "Tere, kodukant!" Olen siin juba pikemalt elanud kui Venemaal, pealegi on tütar siin sündinud ja nüüd lapselaps. Miks meeldib? Siin on puhtam, ilusam, korda on rohkem. Venemaal hakkab mõni asi juba ärritama − sõidan rongiga igal aastal mõnest linnakesest mööda ja pilt on üha lohutum. Muidugi on Moskva ja Peterburi ilusad, palju on ilusaid suurlinnu, aga ääremaa on kahjuks käest ära. Ka sünnilinn on muutunud. Eesti on ikka euroopalik.

Haridussüsteemgi oleks nagu pidevas muutumises. Kuidas see teid on mõjutanud?

Ei ole eriti mõjutanud. Kui meie õpetajad kurdavad, et oli raske eksam, tuleb lugeda programmi, sest seal on kõik vajalik kirjas. Kui tähelepanelikult lugeda eesmärki, ülesandeid, aine sisu, kui teed seda, mida riiklik programm ette näeb, saab korda. Ütlen, et keemias pole eksamil 15 aasta jooksul olnud ülesannet, mida poleks võinud ette aimata.

Aga kuidas seletate õpilastele, et keemiast võib olla kasu ka reaalses elus?

Vastaksin 11 aastat peaministrina suurriiki juhtinud Margaret Thatcheri sõnadega. Ta vastas ajakirjaniku küsimusele, kas pole ikkagi raske naisena ses ametis olla ja vaid meestest koosnevat kabinetti juhtida: "Olen hariduselt keemik ja kui sa oskad liigutada aatomeid paberil, pole enam vahet, mida elus liigutad − olgu siis raha või tanke." Ka Ansip ja Merkel on ju hariduselt keemikud, samuti kadunud Benazir Bhutto, kahekordne Pakistani peaminister.

Kuidas te ikkagi otsustasite nii noorelt, 65aastaselt, pensionile minna, ehkki iga hea õpetaja on kulla hinnaga?

Kunagi peab lahkuma. Oleks vahest veel töötanud, sest jõudu nagu oleks, aga esimene põhjus on perekondlik. Tütar kibeleb tööle, kui laps saab poolteiseaastaseks, ja pole kindel, et leidub sõimekoht. Isegi kui leidub, oleks mul kahju sellist tibatillukest sõime anda. Mäletan enda tütart selles vanuses − oli palju põdemist ja piina. Ja veel leidis kool noore spetsialisti, kes hingas mulle kuklasse. Saan aru ka direktorist, kes peab ennast kindlustama. Viimased kolm aastat töötasin nagunii poole koormusega ja kool leidis kohe noore. Meie minister Ossinovski rääkis enne õpetajate päeva korduvalt, et pedagoogide keskmine vanus olevat liiga kõrge − vahest ei ole kogenud õpetajad siiski kõige halvem variant?! Eks ma siis aitan seda vähendada.